Taliharjapäev sai mööda ja kevad ei ole enam mägede taga. Põllumees tahab oma tegemistega kevadeks valmis olla, kuid see kevad sarnaneb pea ees, tundmatus kohas vette hüppamisega.
Tootmise tingimustest ja nõuetest ning ettenähtud subsiidiumidest, mis peaksid kompenseerima reguleeritusest tulenevat tulupuudujääki, pole veel kellelgi aimu. Subsiidiumidest, mida paljud meist, ilmselt isegi enamik nimetab toetusteks. Küsime: toetusteks? Mille toetuseks? Kelle toetuseks? Kas igaüks meist mõistab seda ühtemoodi?
Toetusest ja toetusesaajast on täna maaelu ja -tööd mitte-tundva inimese suus saanud peaaegu sõimusõna. Põllumajandustoetuse saaja on paljude silmis kui muidusööja ja maksumaksja arvel elav inimene.
Teisalt jällegi on toetustest saanud Eestis ärimudel. Kel vähegi viitsimist või "andi", see nuputab endale kindlasti mingi toetuse. Kas siis PRIA-st, EAS-ist, KIK-ist vm. Mittepõllumajanduslikke toetusi võib küsida iga soovija ja sel juhul vaadatakse toetuse saamist kui õnnestunud äriprojekti ja edukas olemist. Millest selline suur suhtumise vahe?
Põllumees börsi meelevallas
Põllumajandus on oma olemuselt väga konservatiivne valdkond: kui tahad sügisel koristada, siis pead kevadel igal juhul külvama. Kui oled kevadel külvanud, siis pead sügisel igal juhul ka koristama, sest muidu on kevadine töö olnud mõttetu ja puhas kahjum. Koristada tuleb ka juhul, kui toodangu müügihinnad on väga maas (aastal 2009 -50%, aastal 2013 -25% võrreldes eelneva aastaga), sest suve jooksul tehtud kulutused tuleb osaliseltki tasa saada. Tootmine ise on väga ressursimahukas. Kui sa omad kogu tootmiseks vajaminevat tehnikat, seisab see enamiku ajast aastas kasutamata ja toob kaudselt samuti kulu. Kombainiga ju lund ei lükka ja külvikust pole ka muudel töödel suurt asja…
Et tootjal oleks kindlus ja motivatsiooni edasi tegutseda, peaksid toodangu hinnad olema stabiilsed. Paraku teame, et nii teravilja- kui ka rapsikasvatuses dikteerib hinna börs. Mõnel aastal on hind tootja jaoks soodne, aga siis ütleb tarbija, et kallis. Teinekord on hind tarbija jaoks soodne, aga siis leiab tootja, et saab oma toodangu eest liiga vähe. Börsil toimuvat hindade muutust on ette näha võimatu. Toodangu hinnad kujunevad spekulatiivsel teel ja reaalse tootmisega on sellel väga vähe pistmist. Kes ei usu, see vaadaku börsi kodulehelt, kuidas hetkel kujundatakse näiteks 2016. aasta novembrikuu hinda. Täiendavaid küsimusi esitage majandusteoreetikutele, mitte põllumeestele.
Meie valitsusparteid tulid eelmisel aastal Brüsselist rõõmustava teatega, et nende tõhusa tegevuse tulemusena jõuavad Eesti pindalapõhised toetused viie aasta pärast PEAAEGU Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Kõik olid rõõmsad: poliitikud said plusspunkte, põllumaade hinnad hakkasid kerkima, põllumaade rendisummad samuti, tootjaühendused ja huvigrupid hakkasid tegema ümberjagamise ettepanekuid. Lobitegemine eri tasandi otsustajate ja niiditõmbajate vahel käis ja käib ka praegu vilkalt edasi. Ka tehnikamüüjad on elevil ja ootavad uue perioodi investeeringutoetuste avanemist, sest enamik toetusõiguslikest tahab oma ostud teha toetuse abil.
On ju avalik saladus, et toetuse määramise korral on ka seadme või masina hind oluliselt kõrgem. MÜÜGIMEES: "KAS OSTAD TOETUSEGA VÕI ILMA? ANNAN KAKS HINNAPAKKUMIST." Arvake ära,
kumb on kallim?
Väetisetootja esindaja rehkendab samuti, kuipalju kannatab n-ö otsa panna, et müügimahud ei väheneks. Eelmise aasta lõpul tegid paljud tootjad arvutusi uue perioodi hektaripõhiste toetuste saamise osas. Tolle hetke väljapakutud kava arvesse võttes selgus, et nn aktiivsete tootjate (põllumees, kelle töö tulemusel tekib toodang vili, piim, liha vms) toetused hoopis vähenevad. Peamine põhjus on see, et ÜPT (vähemalt paaril esimesel aastal) väheneb, ESA kaob üldse ära, lisaks väheneb oluliselt keskkonnanõudeid täitva tootja toetus, mille nõuded ja tingimused ei ole tänaseks veel kindlad.
Keskkonnatoetus on seotud oluliste piirangutega. Peab tegema täiendavaid kulutusi ja lisaks sõlmib PRIA keskkonna-toetuse saajaga viieaastase tootmiskohustuse.
Maahinnad tõusevad
Keskkonnatoetuse saamine on otseselt seotud maade rentimisega. Statistika ütleb, et keskmine rent jääb vahemikku 20 kuni 50 eurot hektar. Maade kokkuostjad on läinud rendi üleskruvimise teed ja samas jätkavad ka ülesostmist. Nii maa ostuhind kui ka rent mõjutavad tootmise omahinda, seega tasuvust. Kui lisada siia võimalus, et maa rendileandja võib eelnevalt kokkulepitud rendiperioodi ajal otsustada oma maa hoopis kolmandale isikule müüa või hakkab maaomanik sellele midagi ehitama, siis võib keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse täitmine näiteks kolmandal aastal katki jääda ja ka eelmiste aastate toetusraha tuleb tagasi maksta. Kõik see ebakindlus ei võimaldagi võib-olla keskkon-nameedet taotleda.
Pole mõtet rääkida ka n-ö vettpidavast lepingust, mis keelaks maaomanikul soovi korral maad müüa või ise ehitama hakata. Maaomanik, kes sellisele lepingule alla kirjutab, peab küll loll olema ja nii ongi seis ebakindel.
Variant oleks ka maad osta, kuid olukorras, kus enamik ja eelkõige just nullist alustanud tootjad on koormatud mitmesuguste laenude ja liisingutega, ei ole nad konkurendid investeerimis- ja pensionifondide rahale, samuti kinnisvarafirmadele, kes realiseerivad oma ärihuvisid pankade toel.
Arvestades Eesti asendit Euroopa kaardil kliima osas, on arusaamatu ESA toetuse kaotamine. Meie looduslikud eeldused (mullaviljakus) ja
tingimused ei võimalda saada samasuguseid saake kui mujal Euroopas. Eesti saagikus on Euroopas üks madalamaid. Kindlasti on kehvema saagikuse üks põhjus ka meie põllumajandustootja kehvem materiaalne seis. Me ei suuda oma põlde piisavalt väetada vajalike mineraalide ja orgaanikaga.
Eestis on ESA toetuse kaotamine ebaõiglane nii majanduslikult kui ka regionaalpoliitiliselt Hiiu ja Saare maakonna tootjate jaoks, samuti ka teiste saarte (Kihnu, Vormsi) tootjate jaoks. Oma arvamus on sellest kindlasti ka Lõuna-Eestil ja Virumaa kaevanduspiirkondades Eesti otsustajatel on, mille üle järele mõelda. Mõnes piirkonnas peab ESA teatud tingimustel alles jääma.
Tegelikult on Euroopa Liidu põllumajandustoetused Euroopa põllumajandusturu "ära solkinud". Tootmine on asendunud paljuski mittemidagitegemisega, sest raha makstakse ju niikuinii. Isegi siis, kui ei tooda. Hea näide on uus plaanitav keskkonnasõbraliku tootmise
nn rohestamise meede – tootmisest tuleb välja jätta 7% külvipinnast. Samuti on arenenud "majandusharu" maahooldus ehk niitmine. Seni said nad ka ESA toetust – niitmine ebasoodsal alal on ju ebasoodne! Tuleb toetada!!!
Mittemidagitegemist soodustab ka põllumajandustoetuse saamise rahanduspoliitiline aspekt – ettevõtjast toetusesaaja, samuti ka äriühing peavad sellelt kaudselt maksma ka maksud, füüsilisest isikust taotleja saab selle n-ö maksuvabalt kätte (äkki on siin küsimus võrdõiguslikkuse volinikule -ebavõrdne kohtlemine?). Tuleb nii välja, et oled rumal, et üldse toodad!
Nagu eelnevalt öeldud, hakkasid seoses toetuste maksmisega 2003. aastal oluliselt kerkima nii maa hinnad kui ka rent. Lääne-Euroopas räägitakse põllumaa hindadest, mis küündivad hektari eest kümnetesse tuhandetesse eurodesse, isegi veel kõrgemale. Nemad kurdavad seal, et ei tule vähema toetusega välja, aga seesama toetusesaamise võimalus ongi selle hinna üles kruvinud (nokk kinni – saba lahti). Isegi kui me üldse toetusi ei küsiks, peame ikkagi arvestama sellel turul kehtivate hindade ja muude reeglitega. Ja müüa saame ikka selle hinnaga, mille dikteerib turg ehk börs. Või tekib küsimus, et mida sa siis toodad, kui ei tasu. Võta toetust niisama ehk "rohesta" või ainult niida. Või koli linna või välismaale.
Kes määrab põllumajanduse saatuse?
Aga kust tuleb sel juhul toodang, mida me igapäevases elus vajame? Keegi peab ju tootma ja ikka ebavõrdsetes tingimustes majandama. Lisaks on oluline see emotsionaalne ja visuaalne väärtus, mida põllumehed toodavad. Kellelegi meist ei meeldi võsastunud ja umbrohtunud Eestimaa.
Kõike eeltoodut arvesse võttes on üleval küsimus: kes, kus ja millal otsustab ära uue perioodi raha jagamise tingimused ja summad? Kelle veenmisjõud on kõige suurem? Kas otsustatakse nn tootjarühmade survel või mingite muude huvirühmade lobitöö tulemusel, kas lähenevaid valimisi silmas pidades poliitilise mõjuvõimuga kauplemise tulemusel või lähtutakse ikkagi hoopis põllumajanduse toetamise algsest ideest, et tagada tootmine ja toit meie laual, samuti see, et toidu hinnad ei oleks liiga kõrged?
Väga vajalik oleks avalik diskussioon nendel teemadel. Praegu ei leia me ühegi asjast huvitatud organisatsiooni kodulehelt ühtegi märget hetkearengute ja -seisu kohta. Ka ajakirjanduses ei ole teemat eriti kajastatud. Samuti ei ole ajakirjanduses olnud ühtegi analüüsivat artiklit selle kohta, kui palju põllumehed riikide lõikes eelmisel rahastamisperioodil ühe hektari kohta tegelikult toetust said, arvestades sisse nii ÜPT kui ka muud lisategevustest makstavad toetused. Kindlasti tuleks juurde arvestada, kui palju maksavad erinevad riigid lisaks põhi- ja lisategevustele (näit eksporditoetus vms). See annaks pildi, millises situatsioonis on Eesti tootja seni tegutsema pidanud. Me kordame veel kord sõna TOOTJA, sest kõige rohkem kaotab plaanitava ümberjagamise tulemusena uuel rahastamisperioodil tegelikku põllumajandustoodangut andev põllumees (tuletame meelde, kuidas eelmise perioodi ÜPT rahast kompenseeriti Natura metsaalade piiranguid – me ei tea, mis seal "kulisside" taga veel välja mõeldakse). Viljakasvatajad ja piimatootjad peavad oma toodanguga minema turule, kus teised on oma oluliselt suuremalt doteeritud toodanguga juba ees. Mõne muu toetuseliigi saajat (näit: koolitus, Leader, ka nn niitjad) see niipalju otseselt ei mõjuta.
Selle teema analüüsimine ja kajastamine võiks olla ETKL-i, Eesti põllumeeste keskliidu, põllumajandus-kaubanduskoja töö, miks mitte ka Maalehe initsiatiivil koostatud ja publitseeritud. See annaks pildi sellest, kas meie tootmisega tegelevate ettevõtjate hirmud uue perioodi rahastamise osas on õigustatud või mitte. Või vähendab meie läbirääkijate "edu" Brüsselis möödunud aastal meie põllumeeste konkurentsivõimet veelgi.
Ootame sel teemal asjalikku ja avatud diskussiooni, samuti meie esindusorganisatsioonide võimet ja tahet erinevate arusaamade taustal põllumajandusele oluliste otsuste tegemisel kaasa rääkida.
Lõpetuseks veel kord kinnitus selle kohta, et me ei ole tegelikult toetuste sellisel kujul maksmise pooldajad. Aga kuna muud moodust ei ole veel välja mõeldud ja toetuste maksmist Euroopa Liidus jätkatakse, siis soovime selles olla võrdselt koheldud.
Selgituseks:
ÜPT – ühtne pindalatoetus ESA – ebasoodsamate alade toetus (endine LFA)
ETKL – Eesti talupidajate keskliit PRIA – põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet
Aavo Aljas / Aarne Põri / Kaido Kirst,
Saarte Hääl, 18.01.2014
