Kas õnn saabub ka põllumehe õuele?

Kas õnn saabub ka põllumehe õuele?

Taliharjapäev sai mööda ja kevad ei ole enam mägede taga. Põllumees tahab oma tegemistega kevadeks val­mis olla, kuid see kevad sar­naneb pea ees, tundmatus kohas vette hüppamisega.

Tootmise tingimustest ja nõue­test ning ettenähtud subsiidiu­midest, mis peaksid kompen­seerima reguleeritusest tulene­vat tulupuudujääki, pole veel kellelgi aimu. Subsiidiumidest, mida paljud meist, ilmselt ise­gi enamik nimetab toetusteks. Küsime: toetusteks? Mille toe­tuseks? Kelle toetuseks? Kas iga­üks meist mõistab seda ühte­moodi?

Toetusest ja toetusesaajast on täna maaelu ja -tööd mitte-tundva inimese suus saanud peaaegu sõimusõna. Põllumajandustoetuse saaja on paljude silmis kui muidusööja ja mak­sumaksja arvel elav inimene.

Teisalt jällegi on toetustest saanud Eestis ärimudel. Kel vä­hegi viitsimist või "andi", see nuputab endale kindlasti min­gi toetuse. Kas siis PRIA-st, EAS-ist, KIK-ist vm. Mittepõllumajanduslikke toetusi võib küsida iga soovija ja sel juhul vaadatak­se toetuse saamist kui õnnestu­nud äriprojekti ja edukas ole­mist. Millest selline suur suh­tumise vahe?

Põllumees börsi meelevallas

Põllumajandus on oma olemu­selt väga konservatiivne vald­kond: kui tahad sügisel korista­da, siis pead kevadel igal juhul külvama. Kui oled kevadel kül­vanud, siis pead sügisel igal ju­hul ka koristama, sest muidu on kevadine töö olnud mõttetu ja puhas kahjum. Koristada tuleb ka juhul, kui toodangu müügi­hinnad on väga maas (aastal 2009 -50%, aastal 2013 -25% võrreldes eelneva aastaga), sest suve jooksul tehtud kulutused tuleb osaliseltki tasa saada. Tootmine ise on väga res­sursimahukas. Kui sa omad kogu tootmiseks vajaminevat tehnikat, seisab see enamiku ajast aastas kasutama­ta ja toob kaudselt sa­muti kulu. Kombaini­ga ju lund ei lük­ka ja külvikust pole ka muudel töödel suurt asja…

Et tootjal oleks kindlus ja motivatsiooni edasi tegutseda, peaksid toodangu hinnad ole­ma stabiilsed. Paraku teame, et nii teravilja- kui ka rapsikasvatuses dikteerib hinna börs. Mõ­nel aastal on hind tootja jaoks soodne, aga siis ütleb tarbija, et kallis. Teinekord on hind tarbi­ja jaoks soodne, aga siis leiab tootja, et saab oma toodangu eest liiga vähe. Börsil toimuvat hindade muutust on ette näha võimatu. Toodangu hinnad ku­junevad spekulatiivsel teel ja reaalse tootmisega on sellel väga vähe pistmist. Kes ei usu, see vaadaku börsi kodulehelt, kuidas hetkel kujundatakse näi­teks 2016. aasta novembrikuu hinda. Täiendavaid küsimusi esitage majandusteoreetikutele, mitte põllumeestele.

Meie valitsusparteid tulid eelmisel aastal Brüsselist rõõ­mustava teatega, et nende tõhu­sa tegevuse tulemusena jõua­vad Eesti pindalapõhised toe­tused viie aasta pärast PEAAE­GU Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Kõik olid rõõmsad: poliitikud said plusspunkte, põllumaade hinnad hakkasid kerkima, põllumaade rendi­summad samuti, tootjaühendused ja huvigrupid hakkasid te­gema ümberjagamise ettepane­kuid. Lobitegemine eri tasandi otsustajate ja niiditõmbajate va­hel käis ja käib ka praegu vilkalt edasi. Ka tehnikamüüjad on elevil ja ootavad uue perioodi investeeringutoetuste avane­mist, sest enamik toetusõiguslikest tahab oma ostud teha toe­tuse abil.

On ju avalik saladus, et toe­tuse määramise korral on ka seadme või masina hind oluli­selt kõrgem. MÜÜGIMEES: "KAS OSTAD TOETUSEGA VÕI ILMA? ANNAN KAKS HINNA­PAKKUMIST." Arvake ära,

kumb on kallim?

Väetisetootja esindaja reh­kendab samuti, kuipalju kanna­tab n-ö otsa panna, et müügi­mahud ei väheneks. Eelmise aasta lõpul tegid paljud tootjad arvutusi uue perioodi hektaripõhiste toetuste saami­se osas. Tolle hetke väljapakutud kava arvesse võttes selgus, et nn aktiivsete tootjate (põllumees, kelle töö tulemusel tekib too­dang ­vili, piim, liha vms) toetused hoopis vähenevad. Peamine põhjus on see, et ÜPT (vähemalt paaril esimesel aastal) väheneb, ESA kaob üldse ära, lisaks vä­heneb oluliselt keskkonnanõudeid täitva tootja toetus, mille nõuded ja tingimused ei ole tä­naseks veel kindlad.

Keskkonnatoetus on seotud oluliste piirangutega. Peab te­gema täiendavaid kulutusi ja li­saks sõlmib PRIA keskkonna-toetuse saajaga viieaastase tootmiskohustuse.

Maahinnad tõusevad

Keskkonnatoetuse saamine on otseselt seotud maade rentimi­sega. Statistika ütleb, et kesk­mine rent jääb vahemikku 20 kuni 50 eurot hektar. Maade kokkuostjad on läinud rendi üleskruvimise teed ja samas jätkavad ka ülesostmist. Nii maa ostuhind kui ka rent mõ­jutavad tootmise omahinda, seega tasuvust. Kui lisada siia võimalus, et maa rendileandja võib eelnevalt kokkulepitud rendiperioodi ajal otsustada oma maa hoopis kolmandale isikule müüa või hakkab maa­omanik sellele midagi ehitama, siis võib keskkonnasõbraliku majandamise kohustuse täit­mine näiteks kolmandal aastal katki jääda ja ka eelmiste aas­tate toetusraha tuleb tagasi maksta. Kõik see ebakindlus ei võimaldagi võib-olla keskkon-nameedet taotleda.

Pole mõtet rääkida ka n-ö vettpidavast lepingust, mis kee­laks maaomanikul soovi korral maad müüa või ise ehitama ha­kata. Maaomanik, kes sellisele lepingule alla kirjutab, peab küll loll olema ja nii ongi seis ebakindel.

Variant oleks ka maad osta, kuid olukorras, kus enamik ja eelkõige just nullist alustanud tootjad on koormatud mitme­suguste laenude ja liisingutega, ei ole nad konkurendid investeerimis- ja pensionifondide ra­hale, samuti kinnisvarafirma­dele, kes realiseerivad oma ärihuvisid pankade toel.

Arvestades Ees­ti asendit Euroopa kaardil kliima osas, on arusaamatu ESA toetuse kao­tamine. Meie loo­duslikud eeldused (mullaviljakus) ja

tingimused ei võimalda saada samasuguseid saake kui mujal Euroopas. Eesti saagikus on Eu­roopas üks madalamaid. Kind­lasti on kehvema saagikuse üks põhjus ka meie põllumajandus­tootja kehvem materiaalne seis. Me ei suuda oma põlde piisavalt väetada vajalike mineraalide ja orgaanikaga.

Eestis on ESA toetuse kao­tamine ebaõiglane nii majan­duslikult kui ka regionaalpolii­tiliselt Hiiu ja Saare maakonna tootjate jaoks, samuti ka teiste saarte (Kihnu, Vormsi) tootjate jaoks. Oma arvamus on sellest kindlasti ka Lõuna-Eestil ja Vi­rumaa kaevanduspiirkondades Eesti otsustajatel on, mille üle järele mõelda. Mõnes piirkon­nas peab ESA teatud tingimus­tel alles jääma.

Tegelikult on Euroopa Liidu põllumajandustoetused Euroo­pa põllumajandusturu "ära sol­kinud". Tootmine on asendu­nud paljuski mittemidagitege­misega, sest raha makstakse ju niikuinii. Isegi siis, kui ei too­da. Hea näide on uus plaanitav keskkonnasõbraliku tootmise

nn rohestamise meede – toot­misest tuleb välja jätta 7% külvipinnast. Samuti on arenenud "majandusharu" maahooldus ehk niitmine. Seni said nad ka ESA toetust – niitmine ebasood­sal alal on ju ebasoodne! Tuleb toetada!!!

Mittemidagitegemist soo­dustab ka põllumajandustoetuse saamise rahanduspoliitiline aspekt – ettevõtjast toetuse­saaja, samuti ka äriühing pea­vad sellelt kaudselt maksma ka maksud, füüsilisest isikust taot­leja saab selle n-ö maksuvabalt kätte (äkki on siin küsimus võrdõiguslikkuse volinikule -ebavõrdne kohtlemine?). Tuleb nii välja, et oled rumal, et üldse toodad!

Nagu eelnevalt öel­dud, hakkasid seoses toe­tuste maksmisega 2003. aastal oluliselt kerkima nii maa hinnad kui ka rent. Lääne-Euroopas räägitakse põl­lumaa hin­dadest, mis küündivad hektari eest kümnetesse tuhandetesse eurodesse, isegi veel kõrgema­le. Nemad kurdavad seal, et ei tule vähema toetusega välja, aga seesama toetusesaamise võimalus ongi selle hinna üles kruvinud (nokk kinni – saba lahti). Isegi kui me üldse toetu­si ei küsiks, peame ikkagi arves­tama sellel turul kehtivate hin­dade ja muude reeglitega. Ja müüa saame ikka selle hinna­ga, mille dikteerib turg ehk börs. Või tekib küsimus, et mida sa siis toodad, kui ei tasu. Võta toetust niisama ehk "rohesta" või ainult niida. Või koli linna või välismaale.

Kes määrab põllu­majanduse saatuse?

Aga kust tuleb sel juhul too­dang, mida me igapäevases elus vajame? Keegi peab ju tootma ja ikka ebavõrdsetes tingimus­tes majandama. Lisaks on olu­line see emotsionaalne ja vi­suaalne väärtus, mida põllume­hed toodavad. Kellelegi meist ei meeldi võsastunud ja umbrohtunud Eestimaa.

Kõike eeltoodut arvesse võttes on üleval küsimus: kes, kus ja millal otsus­tab ära uue perioo­di raha jagamise tingimused ja sum­mad? Kelle veen­misjõud on kõige suurem? Kas otsustatakse nn tootjarühmade survel või min­gite muude huvirühmade lobi­töö tulemusel, kas lähenevaid valimisi silmas pidades poliiti­lise mõjuvõimuga kauplemise tulemusel või lähtutakse ikka­gi hoopis põllumajanduse toe­tamise algsest ideest, et tagada tootmine ja toit meie laual, sa­muti see, et toidu hinnad ei oleks liiga kõrged?

Väga vajalik oleks avalik diskussioon nendel teemadel. Praegu ei leia me ühegi asjast huvitatud organisatsiooni ko­dulehelt ühtegi märget hetkearengute ja -seisu kohta. Ka aja­kirjanduses ei ole teemat eriti kajastatud. Samuti ei ole aja­kirjanduses olnud ühtegi analüüsivat artiklit selle kohta, kui palju põllume­hed riikide lõikes eelmisel rahastamisperioodil ühe hektari kohta te­gelikult toetust said, arvestades sisse nii ÜPT kui ka muud lisategevustest makstavad toetused. Kindlasti tuleks juurde arvestada, kui pal­ju maksavad erinevad riigid li­saks põhi- ja lisategevustele (näit eksporditoetus vms). See annaks pildi, millises situat­sioonis on Eesti tootja seni te­gutsema pidanud. Me kordame veel kord sõna TOOTJA, sest kõi­ge rohkem kaotab plaanitava ümberjagamise tulemusena uuel rahastamisperioodil tege­likku põllumajandustoodangut andev põllumees (tuletame meelde, kuidas eelmise perioo­di ÜPT rahast kompenseeriti Natura metsaalade piiranguid – me ei tea, mis seal "kulisside" taga veel välja mõeldakse). Vil­jakasvatajad ja piimatootjad peavad oma toodanguga mine­ma turule, kus teised on oma oluliselt suuremalt doteeritud toodanguga juba ees. Mõne muu toetuseliigi saajat (näit: koolitus, Leader, ka nn niitjad) see niipalju otseselt ei mõjuta.

Selle teema analüüsimine ja kajastamine võiks olla ETKL-i, Eesti põllumeeste keskliidu, põllumajandus-kaubanduskoja töö, miks mitte ka Maalehe initsiatiivil koostatud ja publit­seeritud. See annaks pildi sel­lest, kas meie tootmisega tege­levate ettevõtjate hirmud uue perioodi rahastamise osas on õigustatud või mitte. Või vähen­dab meie läbirääkijate "edu" Brüsselis möödunud aastal meie põllumeeste konkurentsi­võimet veelgi.

Ootame sel teemal asjalik­ku ja avatud diskussiooni, sa­muti meie esindusorganisatsioonide võimet ja tahet erine­vate arusaamade taustal põllu­majandusele oluliste otsuste te­gemisel kaasa rääkida.

Lõpetuseks veel kord kinni­tus selle kohta, et me ei ole te­gelikult toetuste sellisel kujul maksmise pooldajad. Aga kuna muud moodust ei ole veel välja mõeldud ja toetuste maksmist Euroopa Liidus jätkatakse, siis soovime selles olla võrdselt ko­heldud.

Selgituseks:

ÜPT – ühtne pindalatoetus ESA – ebasoodsamate alade toetus (endine LFA)

ETKL – Eesti talupida­jate keskliit PRIA – põllumajandu­se registrite ja infor­matsiooni amet 

Aavo Aljas / Aarne Põri / Kaido Kirst,
Saarte Hääl, 18.01.2014 

 

 

2014-01-20T10:00:00+00:00Esmaspäev, 20. jaanuar, 2014|Uudised|