Lüpsilehmade lonkamine on jätkuvalt Eesti piimakarjades üheks tõsiseks teemaks koos mastiidi ja sigimisprobleemidega. Miks on lonkamine üldse tähtis teema? Kas me ei võiks lihtsalt võtta seda kui üht osa kaasaegsest piimatootmise protsessist?
Lonkamine on põhjustatud valust ja looma heaolu on seega olulisel määral häiritud. Valu tõttu alaneb alati piimatoodang ning looma kehakaal, halveneb sigivus ning tekivad muud probleemid. Seega avaldab lonkamine otsest ja väga suurt mõju kasumlikule tootmisele. Lonkamisest tingitud kahju on seda suurem, mida varasemas laktatsioonijärgus lehm lonkama hakkab.
Kui farmer esitab endale küsimuse “Kas ka minu karjas võib osa tulust saamata jääda just halva sõratervise tõttu“, siis kohest vastust anda ei saa. Selleks peab teadma, millised faktorid kujundavad „lonkamise hinna“, ja endale selgeks tegema, milline on karja sõratervise seisukord, ehk kas karjas on üleüldse lonkamine probleemiks. Uuringud on näidanud, et kui arvame, et karjas on lonkavaid loomi 10–15%, siis eksperthinnangu järgi on see tegelikult kuni 25%.
Uuringud on näidanud, et üks või mitu lonkamise episoodi vähendavad laktatsiooniperioodi piimatoodangut keskmiselt 230 liitrit (160–330 kg). Arvestades piima hinda jääb seega aastas saamata kuni 80–100 eurot lehma kohta. 100pealises karjas teeb see aastas saamata jäänud tulu 2000 eurot. Lonkavad loomad ei taha (ei saa) palju kõndida, nad eelistavad rohkem lamada. Nad ei ole tervete loomadega võrreldes söödalava ees konkurentsivõimelised ja seetõttu väheneb oluliselt sööda tarbimine ning sellest tulenevalt väheneb ka piimatoodang ning kehakaal.
Sellest, kuidas selgitada välja lonkavate loomade osakaal karjas, loe Jõudluskontrolli Keskuse kodulehelt.
Kalmer Kalmus, Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhataja,
Maaleht, 03.06.2014
