Kas Venemaa on toidust ilma?

Kas Venemaa on toidust ilma?

Hardo Aasmäe, geograafiateaduste kandidaat

USA ja Euroopa Liidu (EL) toidutootmise maht on nii suur ja Venemaa turg sedavõrd väike, et lääs peaaegu ei sõltu Venemaast, kuid Venemaa sõltub suuresti läänest.Teatavasti keelas Venemaa mitme põhitoiduaine sisseveo USA-st, EL-ist ja teistest “vaenulikest“ riikidest. Tegu on riikidega, kes kehtestasid majanduskitsendused Venemaale seoses Krimmi annekteerimise ja varjatud Ukraina-vastase sõjaga Ida-Ukrainas. Vene propaganda vaatepunktist pidi tegu olema majandusliku vastulöögiga lääneriikidele, millega Venemaa paneb ennast maksma. Paraku on see eksitav Vene propaganda.

Juba praegu on näha, et tegu on omamoodi pettemanöövriga. EL-ile ja USA-le kehtestatud sisseveokeeldude Trooja hobuse varjus püütakse survestada eelkõige Ukrainat. Sellele viitab tõsiasi, et Ukrainal on keelatud kaupade nimekiri pikem kui EL-il ja USA-l. Neist riikidest võib näiteks endiselt Venemaale vedada joovastavaid jooke, kuid Ukrainast enam ei tohi.

Toit otsakorral

Hiljuti teatas Venemaa asepeaminister, et Venemaal on toiduainete varu kaheks nädalaks. Seepärast ei peaks rahvas muretsema. Uue toidu otsingul võivat küll mõnepäevane vahe sisse tulla, kuid tark ja ettenägelik Vene valitsus on juba leidnud uusi toiduostu võimalusi Ladina-Ameerikast ja võib-olla ka Hiinast.

Arenenud riikides tähendaks selline teade valitsuse täielikku läbikukkumist ja erruminekut, kuid Venemaal ei juhtu midagi. Seal ollakse selliste asjadega harjunud. Tegemist on riigiga, kus üks mõjukamaid ministeeriume on erakorraliste olukordade ministeerium. Seepärast on ka ühiskond muutunud tuimaks pidevate eriolukordade suhtes ning võimalik toidupuudus on lihtsalt üks paljudest, millega tavakodanik on harjunud kohanema.

Venemaa põhiprobleem antud juhtumil on suur sõltuvus toiduainete sisseveost. See katab umbes 40% kogu toiduainete vajadusest, millest poole on seni taganud Ukraina. Rahumeelsetel aegadel oli Ukraina suurim Vene gaasi ostja, samas suurim toiduainete tarnija Venemaale. Selline kaubavahetus (territoriaalne tööjaotus) kujunes välja juba nõukogude ajal ja toimis kuni viimase ajani. Nüüd näib sellega lõpp olevat.

Venemaa toiduainetööstus omakorda on 70% ulatuses sõltuvuses toorme sisseveost.

Kui palju sõltub lääs Vene toiduturust?

2013. aastal eksportis USA Venemaale toiduaineid 1,2 miljardi USA dollari eest. See on vaid 1% USA toiduainete väljaveost. Praeguseks on sellest Venemaa-poolse keelu alla läinud 55%. Seega puudutab see vaid veidi üle poole protsendi kogu Ühendriikide toiduainete väljaveost ega tekita USA-le olulisi majandusvaevusi.

EL-i väljaveost oli seni Venemaa osa 10% ringis, sellest keelu alla läks umbes 60%. Kuid kogu EL-i toiduainete tootmisest tervikuna moodustas see alla 1%. Seepärast võib osa Vene turu äralangemine EL-ile olla tülikas, kuid mitte lahendamatu probleem. Küsimus on pigem EL-i solidaarsuses, seepärast tuleb rahvusvahelise poliitika tõttu kahju saanud tootjatele kahju korvata.

Eri andmetel on keelu alla pandud Venemaa turuosa hinnanguliselt 9–11 miljardi USA dollari ringis. Seda summat ei tohi segi ajada kaubanduskeelust saadud kahjuga, mis on nimetatud summast mitu korda väiksem. EL ei maksa kinni mädanenud õunakoormat. Seismajäänud õunakoorem tuleb ära müüa madalama hinnaga. Vaid hinna langusest tingitud kahju on mõistlik korvata. Meie tarbijat võiks toimuv rõõmustada. Mõneks ajaks ennustatakse Venemaa sisseveokeelust tingitud toiduainete hinna langust või vähemalt tõusu pidurdumist. Venemaa tarbijale tähendab see aga olulist hinnatõusu.

Mõistagi tuleb Venemaal leida keelustatud toidule asendus. Kodumaist tootmist päevapealt suurendada ei saa, see nõuab aastaid. Loodetakse uute tarnijate peale. Ainult Valgevenest ja Kasahstanist ei piisa. Brasiilia lubas müüa sealiha, kuid tõstis kohe hindu 30%. Sama teeb puna-Hiina. Seega läheb toore Venemaa toiduainetööstusele kallimaks. Ilmselt sisaldavad tulevikus Venemaa kodumaised lihasaadused vähem liha, et hinnasurvega kuidagi toime tulla.

Venemaa toiduotsingud

Ilmselgelt ollakse hädas piima ja piimasaadustega, mida Venemaal napib 30% ulatuses. Paratamatult tuleb sisse vedada paljusid kaupu, alates nüüdisseadmetest ja lõpetades seemnekartuliga. Probleemne on Venemaa toidutootmine isegi neis valdkondades, kus Venemaa on eksportija. Teravilja müüakse välja kümneid miljoneid tonne, kuid valdavalt on tegu odava söödaviljaga. Samas on kõrge väärtusega kallist toiduteravilja seni sisse ostetud Kanadast ja Prantsusmaalt.

Tegelikkus on hakanud Venemaa sisseveokeeldu murendama. Juba on nimekirjast välja võetud näiteks lõhemaimude ja noorjärkude sissevedu. Vastasel juhul seiskuksid aastaga kõik suuremad Venemaa kalakasvatused. Krimm palub keskvalitsuselt ajutist erandit Ukraina toiduainete sisseveoks, sest nüüd äkki avastati, et nad on alles üleminekuperioodis ühinemisel Venemaaga. Hädas on Kaliningradi oblast. Aeg näitab, kui palju toiduainete sisseveo keeldu EL-ist ja USA-st võib Venemaa enesele üldse lubada.

Lõpuks võib nentida, et Venemaa ei ole tulevikus toidust ilma, kuid see saab olema oluliselt kallim ja kehvem. 

Hardo Aasmäe geograafiateaduste kandidaat   
29.08.2014, Meie Maa  

 

2014-08-29T10:00:00+00:00Reede, 29. august, 2014|Uudised|