Köögiviljakrõpsude valmistajad kujundavad tulevikutrendi

Köögiviljakrõpsude valmistajad kujundavad tulevikutrendi

Säga-Aaviku talu koduköök sai aasta algul mahetunnistuse. Nüüd võib perenaine Sirje Allik seal porgandikrõpse valmistada nii palju, kui hing ihkab. Porgandikrõps on muide isevärki asi, mida poes müüdavate kartulikrõpsudega ühte punti panna ei anna.

«Kõigepealt pesen porgandid, siis koorin ja viilutan need. Viilusid kuumutan suhkruvees ning seejärel kuivatan,» rääkis Säga-Aaviku perenaine Sirje Allik. Suureks tootjaks ta end ei pea, krõpsude tegemine käib väikeste koguste kaupa, aga mahepoodidesse neid jagub.

Porgand sai uue kasutuse

Perenaine ütles, et tuli mõttele hakata valmistama porgandikrõpse ükskord, kui peenramaal oli jäänud rida porgandeid harvendamata. Müüki panna neid ei passinud ja kõike loomadele jagada ka ei raatsinud. Porgandid olid ju ilusad, ainult natuke liiga pisikesed.

«Siis meenus mulle kunagine Olustvere õppepäev, kus õpetati midagi niisugust tegema,» tähendas Sirje Allik.

Tarvastu vallas Säga-Aaviku talus on perenaine neid krõpse valmistanud juba tükk aega, aga oma köögis alles aasta algusest saati. Varem kasutas ta Polli köögi teenust, siis polnud oma köögil veel mahetootmise tunnistust.

Messidel käies pakkus Allik oranže snäkke inimestele proovida. Sööjad maitsesid ja kiitsid, et mekivad head. Suure huvi tõttu hakati Säga-Aavikul neid tasapisi tootma. «Porgandid ei tulnud enam harvendamata peenralt ehku peale, vaid kasvatasin neid spetsiaalselt krõpsude tegemiseks,» sõnas Allik.

Tänavu suvel oli Säga-Aavikul porgandimaad 0,1 hektarit. Kõik juurikad siiski krõpsudeks ei passi, vaid osa läheb niisama müügiks.

Krõpsukõlblikud köögiviljad

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli toiduvalmistamise õpetaja Elli Vendla ütles, et tema kokaraamatus on köögiviljast tehtud krõpsud olnud juba ammusest ajast.

«Näiteks punasest peedist on neid imelihtne teha. Viilutad peedi, paned korraks sajakraadisesse ahju, hoiad viis minutit, kuni hakkab tulema auru, avad ukse ning alandad temperatuuri pikkamööda 40 kraadini,» selgitas ta valmistamisprotsessi.

Vendla lisas, et krõbuskeid saab valmistada paljudest köögiviljadest: peale tavapärase peedi, porgandi ja kartuli kindlasti ka pastinaagist ja kõrvitsast. Porgandist tehtuid kasutab ta enamjaolt toidu kaunistamiseks, peedi omi ikka pigem söömiseks. «Peet on kasulik köögivili,» kinnitas Vendla.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli söökla juhataja Helja Kääri ütlemist mööda muutuvad peedikrõpsud õpilaste seas üha populaarsemaks. «Kindlasti võtavad need mingil määral kartulikrõpsude osa üle, sest on hakatud hindama toidu tervislikkust,» ütles Vendla.

Tema arvab, et peedi- ja porgandikrõbuskite populaarsus järjest kasvab. Olustvere õpilased saavad nende valmistamises kätt proovida sügiseti, kui päevakorral on hoidiste tegemine.

See, kas sööja kartulikrõpsud peedi või porgandi omade vastu välja vahetab, sõltub toiduvalmistamise õpetaja sõnutsi tema teadlikkusest. «Kartulist valmistatutele lisatakse ju maitsetugevdajat, mis tekitab vajaduse neid ikka ja jälle süüa,» rääkis Vendla.

Vitamiinid jäävad alles

Sirje Alliku sõnutsi pole porgandikrõpsud õigupoolest midagi muud kui kuumtöödeldud ja kuivatatud porgandid, millele on lisatud natuke mahesuhkrut. Võib teha ka suhkruta, aga magusamad maitsevad lastele rohkem.

Säga-Aaviku perenaise arvates jääb porgandisnäki suurem menu ilmselt talvisesse aega, sest suvel ja sügisel on värsket köögi- ja puuvilja niigi võtta.

Porgandi- ja kartulikrõpsude vahel seost otsida pole tema meelest mõtet. Pigem võivat porgandiliistakuid võrrelda poes müüdavate kuivatatud banaanilaastudega.

«Porgandikrõpsudes on vitamiinid enam-vähem alles,» selgitas Allik. Ta rõhutas, et erinevalt kartulikrõbuskitest porgandiviilusid rasvas ei töödelda.

Elli Vendla ütlemist mööda on vitamiinid ja mineraalid säilinud ka krõpsudeks tehtud peedis, mistõttu needki lisavad palgesse puna ja teevad korda vere.

«Kuivatamise algul antakse kuuma rohkem, et tekiks aur, aga siis alandatakse temperatuuri,» lausus ta. Tema sõnutsi peab peet säilitama värvi. «Kui värv kaob, on temperatuur olnud liiga kõrge,» ütles Vendla.

Mahetalu toodab tervisetoitu

Säga-Aaviku sai mahetunnistuse juba päris ammu. 2010. aastal pälvis see Eesti parima talu võistlusel tootmistalude kategoorias kolmanda koha.

Perenaine Sirje Allik rääkis, et selle aasta algul sai mahetunnistuse ka tema köök. Kui see on veterinaar- ja toiduametis tunnustatud, tuleb talul taotleda veel lisatunnistust, et seal tohib teha ning müüki pakkuda ka mahetooteid.

«Mahedat hakatakse eelistama sellepärast, et inimeste teadlikkus järjest suureneb ja nad pööravad üha enam tähelepanu tervislikule toitumisele,» selgitas Sirje Allik. Tema jutu järgi otsivad lastele mahetoitu paljud noored emad. «Keemia on hakanud tekitama lastel allergiat,» nentis ta.

Põllumajandusameti avalikes registrites on märgitud, et Viljandimaal on tänavu mahepõllumajandajaid 150 ja kogu Eestis poolteise tuhande ringis.

Sigrid Koorep, Sakala (09.09.2012)

2012-10-09T10:00:00+00:00Teisipäev, 9. oktoober, 2012|Uudised|