Koos rebastega hiilib linnadesse kole parasiit

Koos rebastega hiilib linnadesse kole parasiit

Linnaõhk teeb vabaks, teadsid keskajal talupojad. Linnas saab kõhu kergemini täis, teavad rebased. Prügikottide, lemmiklooma toidukausside ja kompostihunnikute keskel tunneb metsast linna kolinud reinuvader end nagu toidufestivalil.

Rebased on hakanud Eestis linna poole pilku viskama viimastel aastatel. 2005. aastal hakati meil lennukitelt metsadesse külvama marutaudivastaseid vaktsiinipalu. Marutõbi, mis seni oli rebaste ja kährikute arvu kindlates piirides hoidnud, kadus.

Loomade arv hakkas metsas järsult kasvama: rohkem suid võitles sama toidulaua pärast. Lisaks hakkas metsaelanike seas marutaudi asemel vohama kärntõbi – seda põdeval rebasel on koheva punase saba asemel karvutu roots. Haiged loomad on ka abitumad toiduhankjad.

Eriti raskeks läks reinuvaderite elu 2009. ja 2010. aasta külmal pikal talvel. Paksu lume alt hiirt leida ei ole lihtne ja nii keerasid rebased koonu linnatulede poole.

Tartu ülikooli zooloogid kutsusid 2011. aasta algul inimesi teavitama linnas kohatud rebastest. Ligi kahe aastaga tuli Eesti eri paigust 1200 vastust. 47st Eesti linnast oli rebaseid nähtud 33s. Vähemalt Tartu, Tallinna, Kuressaare, Pärnu, Tõrva ja Kärdla puhul tuli teateid, et rebased on linna päriselt elama asunud ega käi seal lihtsalt vahel toiduhankel. See tähendab: neil on päris linnaurud.

Paljud rebased ei koli linna aga üksi – nende kõhus võib hiilida ringi inimesele surmavalt ohtlik kuri parasiit.

Haigust nimega alveolaarne ehhinokokoos põhjustab alveokokk-paeluss, mida rebased kannavad oma soolestikus ja mis ei tee neile suuremat häda. Kui alveokokk-paelussi munad satuvad aga inimese organismi, võib karta halvimat.

Tartu ülikooli zooloogia vanemteaduri Urmas Saarma sõnul uuriti paelussi levikut rebastel esimest korda 2003. aastal – iga kolmas loom oli nakatunud. Aastatega on tehtud mitu uuringut ja tulemus on sama – iga kolmanda looma kõhus elavad ussid.

See omakorda tekitas küsimuse – kui rebased kolivad linna, mis siis saab, kui nad toovad kaasa ka oma parasiidid?

Linlased peavad koeri ja koerad nuhutavad iga maas leiduva junni juures. Parasiidi munad võivad inimeseni jõuda näiteks siis, kui koer tõmbab omanikul keelega üle näo, aga ka lihtsa pai tegemise kaudu – kui munad on sattunud koerale karvadesse. 

Kontrollimaks, kui haiged on linnarebased, kõndisid üle tosina zooloogide uurimisrühma inimese kahel talvel Tartu linnas maha 850 kilomeetrit. Nende eesmärk oli korjata lumelt rebaste väljaheiteid. Kõik leitu analüüsiti ja olemaks kindel, et leitu on tõesti pärit rebase sisikonnast, kasutati geenitesti. Sõelale jäi 28 proovi, mille kohta sai öelda, et need on kindlalt linnarebaste kõhust.

Selgus, et metsarebastega võrreldes on linnarebased oluliselt tervemad – vaid 7 protsenti väljaheidetest sisaldas alveokokk-paelussi mune. Saarma sõnul võib see viidata sellele, et linnas on rebaste ninaesine teistsugune – nad söövad vähem närilisi, mis omakorda tähendab, et nad nakatuvad vähem.

Surmav tõbi 

"Inimene otseselt kartma ei pea midagi, kuid valvsust ei tasu kaotada," mõtestab Saarma uuringu tulemusi. "Me nägime rebaste arvukuse kasvu linnas, nüüd on rebased pehmemate talvedega linnast tagasi tõmbunud. Samas – inimesel annab see haigus ennast tunda alles 10–15 aasta pärast, siis ei mäleta enam keegi, kust see võib pärit olla."

Mida igaks juhuks ikkagi teha, et nakatumist vältida? Pesta alati hoolikalt käsi ja koeraga võiks hoida mõõdukat distantsi. Lemmikule võiks anda regulaarselt ka ussirohtu.

Koerad võivad olla Eesti oludes tõenäolisim tee, kuidas vastik parasiit inimese organismi satub. Siiski on ka teisi võimalusi. Näiteks metsamarjad ja seened. Soome ja Poola, kus nii marja- kui ka seenekorjamine on suure au sees, on kaalunud paelussi leviku tõttu metsaandide korjamisele piirangute seadmist.

"Inimene siiski tavaliselt ei korja marju, mis on looma väljaheitega koos, seesugune nakatumine on üsna vähetõenäoline," vaeb Saarma. Aga kuidas teha kindlaks, et kukeseen, mis sambla seest kerkides on nagunii veidi rägune, ei kanna ohtlikke parasiidimune?

"Teoreetiliselt on selline võimalus olemas, kuid tõenäosus on väga väike," ütleb Saarma. Parasiidi munadest saab lahti, kui metsamarju hoolikalt pesta. Külm neid ei hävita, nad võivad külma talve rahulikult üle elada ja püsida elus ka aasta hiljem.

Eestis on viimastel aastakümnetel olnud viis alveolaarse ehhinokokoosi juhtu inimesel, vähemalt kahel juhul on nakkus reisidelt kaasa toodud.

Tihti avastatakse alveokokk-paelussi kolle inimesel juhuslikult – ultraheliuuringu või tomograafia käigus. Sümptomeid, nagu öeldud, ei pruugi patsiendil olla aastaid. Paelussivastsed, kes punuvad endale pesa inimese maksas, aga ka kopsus, vooderdavad oma eluaset seestpoolt. Inimorganism omakorda saab aru, et võõrkeha tuleb organismist eemal hoida. Nii ehitatakse kahekihiline tsüst, mis ajapikku paisub. Inimene hakkab seda tundma alles siis, kui see hakkab oma suurusega teistele organitele survet avaldama.

"Kui tsüst maksas avastatakse, siis on tihti ainsaks lahenduseks maksasiirdamine," selgitab Saarma. See omakorda on väga suure riskiga protseduur.

Loomade söödaplatsidel levivad parasiidid

Eesti metsadesse on jahimehed rajanud üle 4000 söödaplatsi. Sinna viiakse aiasaadusi ja teravilja, et metssigadel poleks talvel toiduga muret.

Kuid needsamad toiduplatsid pakuvad huvi ka väiksematele loomadele. Tartu ülikooli zooloogia vanemteaduri Urmas Saarma sõnul on söödaplatsidel hulgaliselt pisinärilisi, kes sigade kõrvalt suutäisi noolivad. Närilised omakorda meelitavad kohale rebased, kes saavad neid söödaplatsilt kergema vaevaga püüda. Närilised on talvisel ajal metsas rebase põhitoit.

Samad platsid huvitavad ka kährikuid – nemad on kõigesööjad ning loomulikult nad ei pirtsuta, kui õnnestub kerge vaevaga mõni põldhiir kinni napsata.

Närilistelt kanduvad parasiidid rebastele ja kährikutele. Uuringud on näidanud, et Eesti rebastest iga kolmas kannab alvekokk-paelusse. Tänavune uuring näitas, et samade parasiitidega on nakatunud ka kährikud. Esialgu ei ole nakkus veel väga levinud, paelussi kannab mõni protsent kährikutest.

Saarma sõnul on see siiski otsene tõestus, et söödaplatsid on muutunud kohtadeks, kus kergelt saavad levida parasiidid ja teised loomade haigused, sealhulgas ka marutõbi, sest naaberriigis Venemaal metsloomi selle vastu ei vaktsineerita ning üks haige loom võib tõve kiiresti Eestisse tuua. Rebased ja kährikud liiguvad üle piiri ju viisavabalt.

Muudes maades on alvekokk-paelusse leitud ka kodukoertelt. Olukorra kaardistamine Eesti koerte seas on Saarma töörühmal parajasti pooleli.

Villu Päärt, 30.08.2014, Õhtuleht 

 

2014-09-01T10:00:00+00:00 Esmaspäev, 1. september, 2014|Uudised|