Lambakasvatus hoogustub Eestis järjest ning PRIA andmetel on Eestis registreeritud üle 76 000 lamba, neist enim Saaremaal – ligi 15 000. Lambakasvatajate elu oleks võrdlemisi roosiline, kui poleks kiskjaid, kes lambaid murdes päris palju tuska ja materiaalset kahju põhjustavad.
Eestis registreeriti 2012. aastal 746 murtud lammast, mis tähendab laias laastus, et umbes üks protsent kõigist lammastest langeb kiskjate ohvriks. Peamisteks lammaste ja ka teiste kariloomade murdjateks on hundid -2012. aastal kompenseeriti huntide poolt tekitatud kahjusid enam kui 71 000 euro eest, karu ja ilvese tekitatud kahjud olid oluliselt väiksemad. Just kariloomade murdmine on põhjustanud vaenu huntide suhtes, nii et mõnes piirkonnas on lambaomanikud koguni soovinud huntide täielikku hävitamist. Probleemi juur ei peitu aga ju huntides, kes on loomult kiskjad ja murravad toiduks kõike, kellest jõud üle käib, vaid pigem ikka inimestes, kes ei suuda oma hoole all olevaid kariloomi huntide eest piisavalt hästi kaitsta.
LAMBAD HOOLETUSES
Kui ikka lambad jäetakse ööseks ilma korraliku kaitseta välja, siis võrdub see sisuliselt lammaste n-ö kandikul serveerimisega. Siin tasuks vähemasti mõnel lambaomanikul huntide süüdistamise asemel pigem peeglisse vaadata. Teisalt on hunt kaval ja osav loom, kelle eest polegi lambaid kuigi hõlpus kaitsta, mistõttu on vaatamata lambaomanike jõupingutustele lammaste murdmised siiski veel üsna sagedased.
Kas lammaste murdmise saab aga üksnes huntide arvele kirjutada? Kuigi on teada, et ka koerad võivad lambaid murda, arvatakse see olevat võrdlemisi harv nähtus. See sõltubki piirkonnast ja oludest. Üks näide – kui 2006. aastal sai maalammaste projekti raames käidud Eesti saartel proove kogumas, siis kurtis üks Kihnus elav perenaine, et ta ei saa lambaid niisama vabalt õues pidada, kuna ringijooksvad koerad murravad nad maha. Seega tuleb arvestada, et koertel, vaatamata tuhandete aastate pikkusele aretustööle, pole kiskjainstinktid päriselt veel kuhugi kadunud – vähemasti osal neist.
Aga uurime järele, kui väike või suur siis ikkagi on koerte roll lammaste murdmisel. Kuidas seda teha? Lambaid murtakse sageli öösiti, seega ei saa ju kogu aeg peale passida, et tuvastada, kes looma murdis.
Üheks väga heaks võimaluseks on kasutada selleks kaasaegseid
molekulaargeneetilisi meetodeid, aga et hästi sobiv metoodika puudus, siis töötasime välja uue ja tundliku geneetilise kiskjaliigi tuvastamise meetodi.
Lühidalt näeb protsess välja nii, et murtud lammastelt lõigatakse tükike villa, kuhu on jäänud kiskja sülge ja saadetakse see laborisse. Kiskja süljes leidub murdjaliigi suu limaskesta rakke, millest saab eraldada DNA, ja vastavate geneetiliste tunnuste alusel on siis juba võimalik kindlaks teha, kas murdjaks oli hunt või koer.
VILLAPROOVIDE ANALÜÜS
Oma uuringus analüüsisime 63 murtud lambalt pärit villaproove erinevatest Eesti piirkondadest. Lamba murdnud kiskjaliik õnnestus kindlaks teha 56 proovi puhul (edukuse protsent 89), ülejäänutes oli DNA arvatavasti kas liiga lagunenud või siis polnud kiskja sülge prooviks võetud villatükile sattunud. Seega võib öelda, et uus meetod töötas väga efektiivselt.
Kes siis osutusid lammaste murdjateks? Positiivse tulemuse saanud 56st proovist olid 46 hundid (82%) ja kümme koerad (18%). Koerad murdsid lambaid valdavalt Lõuna-Eestis (Võrumaal neli, Valgamaal ühe ja Põlvamaal ühe), aga ka Saaremaal kolm ja lisaks ühe Raplamaal (vt joonist 2). Lammaste murdmiste ajaline jaotus näitas, et hundid murravad enim perioodil august-september-oktoober (vt joonist 1). Sinna langeb ka aeg, mil hundikutsikatele õpetatakse loomade murdmist.
Koerte murdmised jaotusid ühtlasemalt, ehkki nendegi maksimum langes septembrisse. Hetkel on andmestik siiski veel liiga väike, et sellest saaks ajalise jaotuse kohta kaugeleulatuvamaid järeldusi teha. Loodetavasti toovad edasised uuringud siin selgust.
Seega murravad meie uurimuse andmetel lambaid ligi viiendikul juhtudel koerad, mistõttu ei saa lammaste murdmist kaugeltki mitte iga kord huntide kaela ajada.
Samas peab ära märkima, et vahel võib olla tegemist ka juhuga, kus hunt on küll lamba murdnud, aga koer on käinud hiljem lamba juures, lakkunud verd või söönud liha, mistõttu sattus villale ka koera sülge (vastupidine olukord, kus koer on lamba murdnud ja hunt jätnud oma sülje hiljem, on pigem teoreetiline).
KOERAD KUI OHT
Kuna projekti käigus välja töötatud uudne meetod on samalt proovilt võimeline tuvastama nii hundi kui koera genotüüpe, siis näitab analüüs juhtudel, kus koer käis hiljem näiteks verd lakkumas, nii koera kui hundi DNA olemasolu proovil. Kahel juhul, üks Raplamaalt ja teine Võrumaalt, me sellise olukorra ka kindlaks tegime. Kui proovist tuvastatakse ainult koer ja omanik üritab selgitada, et hunt küll murdis ja koer käis hiljem verd lakkumas, siis seda võib pidada pelgalt ettekäändeks.
Soovides edaspidi võimalikke arusaamatusi paremini lahendada, plaanime igalt murtud lambalt hakata koguma mitut süljega villa-proovi.
Põhimõtteliselt on geneetiliste analüüsidega võimalik tuvastada lausa konkreetset koera, kes lamba murdis, ent see eeldab proove ka kahtlusalustelt koertelt ja kõigi proovide väga head kvaliteeti.
Lõpetuseks võib öelda, et ilma järelevalveta vabalt ringi jooksvad koerad on paraku selgeks ohuks lammastele, mistõttu omanike järelevalve koerte üle peaks olema tunduvalt tõhusam. Paljudel koeraomanikel pole arvatavasti aimugi, et nende lemmik vahel ka lambaid murrab.
Antud uuringu läbiviimist toetasid Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Teadusagentuur ja Tartu Ülikooli Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus (FIBIR).
URMAS SAARMA JA LIIVI PLUMER,
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, zooloogia osakond
Postimees (Erileht), 10.02.2014
