Lammaste murdmised – kas neid saab kirjutada vaid huntide arvele?

Lammaste murdmised – kas neid saab kirjutada vaid huntide arvele?

Lambakasvatus hoogustub Eestis järjest ning PRIA andmetel on Eestis registreeritud üle 76 000 lamba, neist enim Saaremaal – ligi 15 000. Lambakasvatajate elu oleks võrdlemisi roosiline, kui poleks kiskjaid, kes lambaid murdes päris palju tuska ja materiaalset kahju põhjustavad.

Eestis registreeriti 2012. aastal 746 mur­tud lammast, mis tä­hendab laias laastus, et umbes üks prot­sent kõigist lammastest langeb kiskjate ohvriks. Pea­misteks lammaste ja ka teiste kari­loomade murdjateks on hundid -2012. aastal kompenseeriti hunti­de poolt tekitatud kahjusid enam kui 71 000 euro eest, karu ja ilvese tekitatud kahjud olid oluliselt väik­semad. Just kariloomade murdmi­ne on põhjustanud vaenu huntide suhtes, nii et mõnes piirkonnas on lambaomanikud koguni soovinud huntide täielikku hävitamist. Probleemi juur ei peitu aga ju huntides, kes on loomult kiskjad ja murravad toiduks kõike, kellest jõud üle käib, vaid pigem ikka ini­mestes, kes ei suuda oma hoole all olevaid kariloomi huntide eest pii­savalt hästi kaitsta.

LAMBAD HOOLETUSES

Kui ikka lambad jäetakse ööseks ilma korraliku kaitseta välja, siis võrdub see sisuliselt lammaste n-ö kandikul serveerimisega. Siin tasuks vähemasti mõnel lambaomanikul huntide süüdistamise asemel pigem peeglisse vaadata. Teisalt on hunt kaval ja osav loom, kelle eest polegi lambaid kuigi hõlpus kaits­ta, mistõttu on vaatamata lambaomanike jõupingutustele lammas­te murdmised siiski veel üsna sa­gedased.

Kas lammaste murdmise saab aga üksnes huntide arvele kirjuta­da? Kuigi on teada, et ka koerad võivad lambaid murda, arvatakse see olevat võrdlemisi harv nähtus. See sõltubki piirkonnast ja oludest. Üks näide – kui 2006. aastal sai maalammaste projekti raames käi­dud Eesti saartel proove kogumas, siis kurtis üks Kihnus elav pere­naine, et ta ei saa lambaid niisa­ma vabalt õues pidada, kuna ringijooksvad koerad murravad nad ma­ha. Seega tuleb arvestada, et koer­tel, vaatamata tuhandete aastate pikkusele aretustööle, pole kiskjainstinktid päriselt veel kuhugi ka­dunud – vähemasti osal neist.

Aga uurime järele, kui väike või suur siis ikkagi on koerte roll lammaste murdmisel. Kuidas seda te­ha? Lambaid murtakse sageli öösiti, seega ei saa ju kogu aeg peale pas­sida, et tuvastada, kes looma mur­dis.

Üheks väga heaks võimaluseks on kasutada selleks kaasaegseid

molekulaargeneetilisi meetodeid, aga et hästi sobiv metoodika puu­dus, siis töötasime välja uue ja tundliku geneetilise kiskjaliigi tu­vastamise meetodi.

Lühidalt näeb protsess välja nii, et murtud lammastelt lõigatakse tükike villa, kuhu on jäänud kisk­ja sülge ja saadetakse see laborisse. Kiskja süljes leidub murdjaliigi suu limaskesta rakke, millest saab eral­dada DNA, ja vastavate geneetilis­te tunnuste alusel on siis juba või­malik kindlaks teha, kas murdjaks oli hunt või koer.

VILLAPROOVIDE ANALÜÜS

Oma uuringus analüüsisime 63 murtud lambalt pärit villaproove erinevatest Eesti piirkondadest. Lamba murdnud kiskjaliik õnnes­tus kindlaks teha 56 proovi puhul (edukuse protsent 89), ülejäänutes oli DNA arvatavasti kas liiga lagu­nenud või siis polnud kiskja sülge prooviks võetud villatükile sattu­nud. Seega võib öelda, et uus mee­tod töötas väga efektiivselt.

Kes siis osutusid lammaste murdjateks? Positiivse tulemuse saanud 56st proovist olid 46 hun­did (82%) ja kümme koerad (18%). Koerad murdsid lambaid valdavalt Lõuna-Eestis (Võrumaal neli, Valgamaal ühe ja Põlvamaal ühe), aga ka Saaremaal kolm ja lisaks ühe Raplamaal (vt joonist 2). Lammas­te murdmiste ajaline jaotus näitas, et hundid murravad enim perioo­dil august-september-oktoober (vt joonist 1). Sinna langeb ka aeg, mil hundikutsikatele õpetatakse looma­de murdmist.

Koerte murdmised jaotusid ühtlasemalt, ehkki nendegi mak­simum langes septembrisse. Het­kel on andmestik siiski veel liiga väike, et sellest saaks ajalise jaotu­se kohta kaugeleulatuvamaid järel­dusi teha. Loodetavasti toovad eda­sised uuringud siin selgust.

Seega murravad meie uurimu­se andmetel lambaid ligi viiendi­kul juhtudel koerad, mistõttu ei saa lammaste murdmist kaugeltki mit­te iga kord huntide kaela ajada.

Samas peab ära märkima, et va­hel võib olla tegemist ka juhuga, kus hunt on küll lamba murdnud, aga koer on käinud hiljem lamba juures, lakkunud verd või söönud liha, mistõttu sattus villale ka koe­ra sülge (vastupidine olukord, kus koer on lamba murdnud ja hunt jät­nud oma sülje hiljem, on pigem teo­reetiline).

KOERAD KUI OHT

Kuna projekti käigus välja tööta­tud uudne meetod on samalt proo­vilt võimeline tuvastama nii hun­di kui koera genotüüpe, siis näitab analüüs juhtudel, kus koer käis hil­jem näiteks verd lakkumas, nii koe­ra kui hundi DNA olemasolu proo­vil. Kahel juhul, üks Raplamaalt ja teine Võrumaalt, me sellise olukor­ra ka kindlaks tegime. Kui proovist tuvastatakse ainult koer ja omanik üritab selgitada, et hunt küll mur­dis ja koer käis hiljem verd lakku­mas, siis seda võib pidada pelgalt ettekäändeks.

Soovides edaspidi võimalikke arusaamatusi paremini lahenda­da, plaanime igalt murtud lambalt hakata koguma mitut süljega villa-proovi.

Põhimõtteliselt on geneetiliste analüüsidega võimalik tuvastada lausa konkreetset koera, kes lam­ba murdis, ent see eeldab proove ka kahtlusalustelt koertelt ja kõigi proovide väga head kvaliteeti.

Lõpetuseks võib öelda, et ilma järelevalveta vabalt ringi jooksvad koerad on paraku selgeks ohuks lammastele, mistõttu omanike järelevalve koerte üle peaks olema tunduvalt tõhusam. Paljudel koeraomanikel pole arvatavasti aimugi, et nende lemmik vahel ka lambaid murrab.

Antud uuringu läbiviimist toetasid Keskkonnainvesteeringu­te Keskus, Eesti Teadusagentuur ja Tartu Ülikooli Bioloogilise mitme­kesisuse tippkeskus (FIBIR). 

URMAS SAARMA JA LIIVI PLUMER,    
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, zooloogia osakond

Postimees (Erileht), 10.02.2014 

 

2014-02-10T10:00:00+00:00Esmaspäev, 10. veebruar, 2014|Uudised|