Lillelohu talu noorperenaine Kärt Kiviselg võttis lähedased sõnatuks, kui teatas soovist proovida kätt põllumajandusettevõtjana. Maaviljelusega polnud noor naine kokku puutunud rohkem kui keskmine potipõllundusega tegelev eestlane.
Kärdi jutu järgi kannustas teda tahtmine midagi ise ära teha. See soov innustas teda suisa nii tublisti, et Kärt läks pisipoja kõrvalt õppima Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli.
“Olen kogu elu Uulus elanud. Varem kortermajas, aga nüüd on meie koduks Lillelohu talu Uulu külje all. Et siin on ümber palju maid, mis olid kasutamata, mõtlesime need üles harida ja midagi kasvatama hakata,” selgitab Kärt, kes argihommikuti vurab kodualevist palgatööle Pärnusse ja õhtul tagasi maale põldu harima.
Alguse sai talunikukarjäär väikesest “maasikahobist”, millest ajapikku kujunes korralik kasvandus.
Neli marjahooaega on möödunud ladusalt. Saak on sisuliselt otse põllult maha müüdud ja Kärt pole pidanud oma maasikatele muid müügikanaleid otsima.
Nüüd plaanib ta kolm-neli aastat kandnud taimed üles võtta, uuendada ja suurendada istandust ning panna peale “Polka” sordi mulda “Sonatat”.
Marjakasvamine õigustas end aasta-paariga ja Lillelohu pererahvas jõudis tõdemuseni, et neil on põhitöö kõrvalt jaksu veel mõne põllukultuuriga tegelda.
Nuikapsas
“Vaatasime, et tühja maad jagub ja midagi võiks sinna maha panna. Alguses mõtlesime kasvatada küüslauku, mida sai ka tehtud, aga kuna eriti hästi sellega ei läinud, jõudsime riburada nuikapsa ja pastinaagini,” pajatab tegutseja hingega Kärt, kes esimest kaht köögivilja kaks suve põllul pidanud ning edaspidi plaanib pista mulda kaalikat ja naerist.
Nuikapsast ehk koolrabist või rõigaskapsast teab Kärt palju kõnelda. Sel lihtsal põhjusel, et nuikapsas on talle rohkem mokkamööda kui pastinaak.
Teiste kapsasortidega võrreldes on seda üsna hõlbus kasvatada, kuna nuikapsas on mulla suhtes vähenõudlik ja kahjurid kimbutavad teda tavalisest kapsast vähem. Samuti valmib ta võrdlemisi kiiresti, nii 90–130 päevaga. Tavalisel peakapsal kulub koristamisküpseks saamiseni kuni 150 päeva.
Olgugi et suurt jändamist nuikapsas ei küsi, läks Kärdil esimene saak ilma tõttu aia taha. Vihm ja jahedavõitu suvi närvutasid rohepäid ja suve lõpul polnud põllult õieti midagi võtta.
Kärt ei jätnud jonni ja proovis tänavu nuikapsaga kahte moodust: kasvatas muist katmikalal ette (12 000 taime) ja teise satsi külvas kohe avapõllule.
Ettekasvatatud nuikapsa laar võeti augusti keskpaigas üles. Saak oli korralik ja on praeguseks Soome köögivilja töötlevale osaühingule transporditud.
“Paistab, et ette kasvatamine on mõistlik,” tõdeb Kärt musta tühjaks koristatud kapsapõldu silmitsedes. “Seemnest avapõllule pandud nuikapsas on ikka veel väike ja ilmselt sealt head saaki ei tule.”
Nende sõnade kinnituseks tirib Kärt vaootsast ühe kapsapea üles. Täismehe rusika mõõtu kapsast turritavad välja lehed, millest alumised vilja küpsedes ise ära kukuvad.
Kärdi sõnade järgi on tegemist väga pisikese isendiga, sest ta ei kasvata tavalist nuikapsast, vaid hiidsorti, mille viljade läbimõõt on keskmiselt 20–30 sentimeetrit ja kaalu kolm kuni viis kilo. Võrdluseks olgu öeldud, et tavaline nuikapsas on kuni kümnesentimeetrise läbimõõduga ja kaalub 100–700 grammi.
Temperatuuri kõikumiste suhtes on nuikapsas tundlik ja kui kraadid üles-alla käivad, tekivad viljale lõhed.
Töötlemiseks kõlbab nuikapsas ka lõhenenult, aga ainult siis, kui vesi pole pragudest sisse pääsenud ja vilja seest ära mädandanud.
Käigu pealt nuikapsaroogade retsepte Kärt ei pilla, sest kulinaarseteks katsetusteks pole tal põlluharija ja sekretäritöö kõrvalt eriti mahti. Küll kostab, et talle mekib nuikapsas nii toorelt kui keedetult-hautatult.
Ühepajatoidus ei tule maitseomadused ehk nii teravalt välja, kuid lihtsalt koos kartuliga ära keedetult küll, ja just sellisena on nuikapsas Kärdile meelepäraseim.
Keedetud nuikapsas meenutab maitselt lillkapsast, toorest peast tuletab meelde naerist ja kaalikat.
Häid omadusi on tal terve lehekülje jagu. Nuikapsas sisaldab rohkelt A- ja C-vitamiini, on väga kaltsiumirikas, soodustab vedeliku väljumist organismist ja on hea toit dieedipidajatele.
Vitamiinirikkuse tõttu süüakse nuikapsa lehtigi.
Pastinaak
Pastinaagi ehk aed-moorputke kohta teatab Kärt, et tema selle porgandit meenutava valge juurvilja fänn ei ole.
“Ta on teistmoodi vili ja mõne jaoks isegi veidi maitsetu, aga soomlased väga armastavad seda,” sõnab Kärt peenralt heledat koonusjat vilja pihku sikutades.
Tõsi, välisilmelt sarnaneb pastinaak tõepoolest porgandi või isegi rõikaga. Koor on viljal õrn ja peidab enda all pehmet sisu.
Süsivesikute rohkuse ja kõrge kalorsuse poolest tuntud pastinaak on Kärdil alles mullas ja selle ülesvõtuga ei rutata. Mullune saak oli esimese aasta kohta üsna korralik, tänavust ei oska Lillelohu rahvas veel hinnata.
Pikaajalise kasvuga pastinaak tasuks panna maha sügisel ja võtta üles aasta hiljem, sest tegemist on kaheaastase viljaga.
Pastinaak ja nuikapsas müüakse hulgi Soome osaühingule. Et põhjanaabrid on huvitatud ka naerist ja kaalikast, kavatseb Kärt edaspidi neidki kasvatada.
Kohalike turustamisvõimaluste otsimiseks napib Kärdil aega ja võimalusi ehk nagu asjaosaline ise ütleb, “pole puhtfüüsiliselt aega põhitöö kõrvalt müügiga tegelda”.
Seni on Kärt ühes elukaaslase, ämma ja äia abiga toime tulnud, ent kuna plaanis on kasvatust laiendada, tuleb edaspidi ilmselt abikäsi palgata.
“Puhkab” põllul
Praegu matab Kärt kõik vabad hetked põllutöösse ja sätib suvise puhkusegi nõnda, et saaks kiiremal maasikahooajal veeta kaks nädalat peenramaal, kuid ega noortalunik kurda.
“Õnneks juhtus meile tänavu kehv maasika-aasta ja oligi hea, et nii läks, sest mul ei olnud muude tegemiste kõrvalt maasikate jaoks eriti aega,” oskab Kärt viltuvedamiseski head näha.
Nagu näiteks PRIA-le esitatud noortaluniku projektitaotluse puhulgi, millega ta kaks korda õnne proovis, enne kui tuli positiivne vastus. PRIA põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus on mõeldud eelkõige alla 40aastastele ettevõtjatele. Toetust sai taotleda kuni 40 000 eurot.
Peale abistajate, kes aitasid Kärti paberimajandusega, oli noorel naisel äriplaani ja projektitaotlust koostades palju abi Pärnumaa kutsehariduskeskuses omandatud ärikorralduse erialast.
Kuna toetuse taotlemisel oli üks tingimus põllumajanduslik haridus, siirdus Kärt õppima Olustverre. Sõitis aasta otsa Viljandimaa vahet ja on nüüd diplomeeritud taimekasvataja III kutsekvalifikatsiooniga, mis tähendab, et võib põllumajandussaadusi toota ja turustada.
Olustveres sobitas Kärt sinasõprust traktori ja kombainiga. Ehkki ta oskab mõlemat roolida, jätab ta traktori juhtimise parema meelega kaasa hooleks.
Toetusrahast kulus lõviosa põhivara soetamiseks. Traktor, mürgiprits, ader, mullafrees, vaheltharija, väetisekülvik ja kapsaistutusmasin on need vajalikud seadmed, mis PRIA abiga tallu tulid.
Praegu on Lillelohu talu kaheksast hektarist vilja all kaks ja pool: kaks hektarit on hõivanud pastinaak ja nuikapsas ning poolel hektaril laiuvad maasikad ja oma pere tarbeks kasvatatav.
Sammhaaval põlluala laiendatakse, sest köögivilja kõrval huvitub Kärt marjadest ja lilledest ning loodab salamahti, et põllumehe ametist kujuneb tema peamine leib.
“Vahel on küll palgatöö ja lapse kõrvalt väga raske põllule minna, aga kui suur saak korjatud, on enesetunne super,” tunnistab noor naine naerdes.
Anu Villmann
Pärnu Postimees, 23.08.2013
