Lupjamine säästab mulda

Lupjamine säästab mulda

Väetiste kallidus peaks iga happelistel muldadel majandavat põllumeest panema mõtlema, kas ei tuleks odavam luua “taimede sahvris” korda ja lubjata põlde korrapäraselt.

Seda, mida tähendab kaltsium inimesele ja loomale, teatakse ilmselt paremini kui seda, milleks see on oluline mullale. Ka ettekujutus mulla rollist taimekasvatuses on kohati veel ähmane. Ega muidu öelda väetamise puhul, et muld vajab toitu nagu iga organism. Pigem tuleks väetiste muldaviimist mõista kui toitainete paigutamist hoidlasse, ja nagu igasuguse hoidla korral, on enesestmõistetav, et see on igati korras.

Taimetoitainete hoiustamisel on suur tähtsus ka huumusel (N, P, S, Fe, Mn, Zn, Cu, B, Mo, Cl). Mulla orgaanilise ainega on seotud >95% lämmastikust, >90% väävlist ja ligikaudu 50% fosforist. Seega on muld koht, kus taimede toitained on hoiul ja taimed saavad neid sealt kasutada just siis ja nii palju, kui on vaja.

Et toitained saaksid hästi hoitud ja oleksid tarvilikul hetkel taimedele kättesaadavad, tuleb kanda mulla heaolu eest hoolt. Kaltsiumi toel on võimalik paljutki taimedele soodsas suunas korraldada. Lupja on nimetatud juuretiseks, mis aktiveerib mullaelustikku; kokaks, kes teeb toidu taimedele suupäraseks, ja sanitaarmeistriks, kes kahjulikud ained kahjutuks teeb.

Viljakuse alustoed

Igal aastal leostub sademete tõttu ja eemaldatakse saagiga ühelt põllumajandusliku maa hektarilt 200–300 kg kaltsiumi. Kaltsiumivaesed mullad on üldjuhul rikkad alumiiniumi ja raua poolest, mis seovad happelises

mullas endaga mullas oleva fosfori Al- ja Fe-fosfaatideks, millest fosfor vabaneb taimedele raskesti. Kaltsium muudab aga Al- ja Fe-ioonid väheliikuvaks ja taimedele ohutuks ning fosfori, aga ka lämmastiku ja kaaliumi kättesaadvus paraneb.

Lupjamisega mulda viidud kaltsium suurendab mulla huumusesisaldust ja parandab selle kvaliteeti. Huumus omakorda stabiliseerib mulla­struktuuri ja parandab taimede kasvutingimusi. Kaltsiumiga piisavalt varustatud muldades leiavad elupaiga kasulikud mullaorganismid, kes töötlevad mulda põllumehe heaks. Ka on kaltsiumiga hästivarustatud muldade poorid õhu- ja veerikkamad ning võivad vastu võtta suurt veehulka, hoida seda või lasta liigse vee läbi.

Kuna kaltsium muudab mullaosakesed ka vastupidavamaks, kuivab ja soojeneb muld kiiremini. See suurendab vastupanu tihenemisele ja erosioonile. Kaltsium, huumus ja savi on viljaka mulla alustoed. Aga ainult siis, kui muld on alati kaltsiumiga hästi varustud, võivad soodsad kasvutingimused anda kõrge ja stabiilse saagi.

Mullas vajalikuks kaltsiumisisalduseks, mis loob taimedele ja mikroorganismidele soodsa elukeskkonna, on 1500 mg kg kohta. Miks just kaltsiumi ja mitte pH järgi tuleb hinnata muldade lupjamise vajadust? Põhjus on selles, Eesti mullad on väga erinevad ja mitte kõigil muldadel ei kao happesus: ühtedel varem ja teistel hiljem, mida aga ei näita mullareaktsioon (pH).

Lisaks kaltsiumivaestele muldadele esineb ka kaltsiumirikkaid muldi. Ioonidevahelisest antagonismist rääkides tavatsetakse lihtsustatult öelda elementide omavahelise väga laia suhte korral, et toitained on lukus. See on pannud nii mõnegi põllumehe kukalt kratsima ja küsima: mida teha – pH >7, kaalium on lukus (mitteomastatav)?

Tegelikult ei ole taimede olukord toitainete kättesaadavuse osas kaltsiumirikkamatel muldadel nii dramaatiline. Mullas toimub ioonide kahesuunaline vahetus pidevalt ja väga kiiresti, taimede juureeritised loovad tingimusi, mis võimaldavad taimedel saada toitainetest siiski oma osa. Antagonismi ilmingud võivad küll pidurdada toiteelemendi omastamist, ja selle suhtes on magneesium kaaliumist märksa tundlikum.

Antagonismi kõrval on ka süner­geetilised mõjud, mis on vastassuunalised ja soodustavad ühe või teise elemendi omastamist. Oluline, et mullas leiduks liikuvat kaaliumi jt toite­elemente keskmisel tasemel – siis on taimed piisavalt varustatud ja kaltsium kaaliumi omastamist “lukku” ei pane. Suuremat tähelepanu vajab neil muldadel magneesium. Kaltsiumirikkal mullal on üks hea Mg-väetis magneesiumsulfaat.

Lubjatarbekaardid

Läinud aasta üks suuremaid uudiseid muldade lupjamise valdkonnas oli see, et Põllumajandusuuringute Keskus (PMK) alustas elektroonilise lubjatarbekaardi tootmist. Esimesed kaardi tellijad kostsid kaarti silmitsedes: “Ma ei teadnudki, et nii paljud mu põllud vajavad lupjamist!” Kaart annabki põldude vajadustest märksa ülevaatlikuma pildi kui analüüsileht. Lubjatarbe määramise tellimisel tuleb kindlasti tellida kaltsiumisisalduse määramist orienteeruvalt üks proov 15 ha kohta.

Muldade lupjamine on põllumehe mure. Viimase aja mullaseire kokkuvõte näitab lupjamisvajaduse suurenemist. See aga tähendab, et halvenenud on taimede n-ö toitainete hoidla seisukord, kasulike mikroorganismide elukeskkond, mulla füüsikalised-keemilised omadused ning fütosanitaarseisukord.

Paljud põllumehed on juba mõistnud, et mida kaugemale lupjamisküsimuse lahendamise lükkad, seda kallimaks läheb põllu töövõime taastamine, ning nad on püüdnud leida sobivaid lahendusi oma põldude lupjamiseks.

Lupjamist alustades tuleb leida põllu kogu lubjavajadus ja vajalik lubi mulda viia. Järjekordset lupjamist ei maksa aga oodata 4–7 aastat, mille jooksul kaltsiumitase võib langeda algsele tasemele ja paremate tingimuste loomise asemel tuleb uuesti otsast alata. Taastuslupjamisega, mille eesmärk on kaltsiumisisalduse hoidmine stabiilsena, tuleb lubjata muldi edaspidi väikeste kogustega 2–3aastase intervalliga.

Põhilupjamiseks sobib paremini lubjakivi ning lubjakivi ja dolokivi segu. Taastuslupjamiseks sobivad hästi ka mitmesugused tuhad-tolmud, mis on hinnatud kõrgelt ka taimedele vajalike toiteelementide poolest. 

Valli Loide ETKI agrotehnoloogia osakonna vanemteadur, 
Priit PenuPMK mullaseire büroo juhataja,
Tambet Kikas PMK mullaseire büroo peaspetsialist

Maaleht, 26.03.2014 

 

2014-03-27T10:00:00+00:00 Neljapäev, 27. märts, 2014|Uudised|