Salme vallas asuva maakonna suurima õunaaia rajas 2006. aastal Riho Kadastik. Kuuehektarilisel maa-alal kasvab 6000–7000 viljapuud, õunapuude kõrval ka pirni- ja ploomipuid ning mureleid.
Ettevõtlus- ja turupäevade raames (22. sept) korraldatud kahest väljasõidust maaettevõtjate tegevusi kaema võttis üks bussitäis rahvast kursi Tehumardil asuvasse Kadastiku õunaaeda. Kui aeda jõudsime, torkasid kõigepealt silma ilusate läikivate lehtedega murelid ja väga korras puudealused.
Kuulnud aia omanikult Riholt puuviljaaia mastaapsust iseloomustavatest näitajatest, tekkis loomulikult küsimus perspektiivi kohta. Et kas optimaalne aia suurus on saavutatud või on veel laiendamissoove. “Paari tuhande puu võrra tahaks veel laieneda. Ütleme nii, et 10 000 puuni, siis aitab,” ütles Riho Kadastik.
Seletusi hakkas jagama aga firmasse hiljuti tööle tulnud suurte kogemustega puuviljakasvataja Madli Jalakas, kes varem töötas Lõuna-Eesti sordikatsepunkti Rõhu katsejaamas. Seletusi jagus nii kasvatatavate liikide ja sortide kui puude lõikamise, taimekaitsetööde, õunte korjamise ning muude ettetulevate küsimuste kohta.
Muudkui astusime piki aia keskosa ja kuulasime-vaatasime. Saime teada, et mureleid on umbes poolel hektaril ja istutusvahe on kultuuril sama, mis ploomil. Või seda, et ploomisordid vajavad enamasti teise sordi õietolmu. Need on diploidsed ploomisordid, kes mingi teise sordi tolmuta ei kanna. Pirnidest kasvatatakse ‘Pepit’, ‘Kadi’ ja ‘Kurvitsa lemmikut’. Jõudsime suve- ja sügisõunapuudeni, kõrval aga talisordid, mis on korjamisootel.
“Sorte on siin väga palju. Sel ajal, kui Kadastik istikuid tellis, ei olnud kõiki sorte nii palju saada, kui vaja oli. Minu teada on aias luuviljalistega kokku 50 sordi ringis. Nii et see siin on nagu katseaed,” lausus tartlane Madli Jalakas. Ta lisas, et ridade vahele on istutatud ka paradiisiõunapuid, mis on väga head tolmuandjad.
Aia hooldamine
Aias on töö nii palju automatiseeritud, kui võimalik. Aed on tilkkastmisel, selleta on põuased ajad seotud suurte riskidega. Väetamine toimub koos kastmisveega. Seetõttu tuleb hoolega jälgida, et voolikud terved oleksid. Suve esimesel poolel antakse puudele lämmastikurikast, augustis aga talvekindluse tõstmiseks kaaliumväetist.
“Kahjuritõrje ei valmista peavalu. See on kõige väiksem probleem, sest on olemas biopüünised nii mähkurile kui koile. Kuid kärna ja seenhaiguste vastu ei ole mahetootjatele mitte midagi, neil tuleb lihtsalt kasvatada sorte, mis on kärnakindlad. Aga elus on juba nii, et kui tahad ilusa välimusega õuna, siis ei ole sel maitset,” rääkis ta. “Aretusega ongi see häda, et kõiki häid omadusi ei saa.
Kuid arvata, et õunad on hirmsasti üle pritsitud, ei ole õige. Teatud piire ületada ju ei saa, sest kemikaalide jääkide sisaldust kontrollitakse,” põhjendas aednik.
Viljapuude lõikamine on kõige olulisem töö viljapuuaias. Madli rääkis, et lõigata võib üldiselt kogu aeg. Ainult augustis, kui läheb saagi korjamiseks, ei maksa lõigata. “Kui lehed langevad, oktoobri lõpus, novembris, võiks lõigata, aga… Mina hilist lõikust ei poolda, sest kunagi ei tea ette, kui külm tuleb talv.
Näete, selle aasta võrsed on päris pikad. Kui kevadel lõikamiseks läheb, tuleb lõigata tugevalt tagasi, ka liiga tihedad ja sisse kasvavad oksad tuleb välja lõigata, võimalikult alla suunduvale pungale.” Aedniku sõnul on püstise kasvuga sorte raskem lõigata, kuid neid õnneks palju ei ole. ‘Tallinna pirnõun’, ‘Ökero’ ja veel mõni. “Lõikamise töö on aias kõige parem töö. Selle teevad siin ära neli inimest kümne päevaga.”
Puude tüvedel imelikud mügarikud
Küsiti, miks on puude maalähedasel tüveosal mügarikud. “Inimestel on koduaedades valdavalt seemikalustel ehk antoonovka alustel õunapuud, aga need siin on vegetatiivalustel. Ja see muna ehk mügarus peabki olema, see nõrgendab puu kasvu. Kui vegetatiivalusel istik nii sügavale istutada, et pookimise (silmastamise) koht on mullas, saavutab puu enam-vähem sama tugevuse nagu seemik. Seetõttu peabki pookimiskoht olema 10–12 cm maa peal, et puu kasvukiirust ja -kõrgust vähendada,” kuulsime viljapuid läbi ja lõhki tundvalt naiselt.
Realiseerimisvõimalused
“Sel aastal on õunu vähe. Aga üldiselt on nii, et kuu-poolteisega tuleks õunad ära korjata. Augusti keskel algab suvesortide koristus ja õunakorjamise võib lõpetada oktoobri esimese nädala lõpuks. Oleneb ikkagi ilmast. Suveõuntel peab seeme olema pruun, sügisõuntel peaksid seemneotsad olema pruunistunud, kuid taliõunte korjamisel pole seemne värvus oluline,” on tarkus, mida tasub jälgida, et õunad paremini säiliksid. Õunu korjavad 2–3 inimest 300–350-kilostesse konteineritesse. Konteinerid viiakse automaatikaseadmetega varustatud Nasva hoidlasse.
Kadastiku õunad on praegu Kuressaares müügil Selveris. “Nüüd on nii korraldatud, et näiteks ETK ostab õunu tsentraliseeritud korras. Mina viin õunad Tallinna hulgiladudesse, sealt tellitakse sama õun Saaremaa kauplustesse tagasi. Transport sinna ja tagasi, nii saab natuke kallimalt müüa. Me realiseerime ainult Eesti turule – Selveri, Rimi ja Prisma kauplusekettide soovid saab kaetud. Eks teised kasvatajad pakuvad neile ka,” rääkis Kadastik.
Mahlatööstus
Kui välistöödega on ühele poole jõutud, algab õunte sorteerimine ja mahla tegemine. Survepesuriga pestud õunad suunatakse purustisse ja sealt edasi läbi lintpressi. Pressi võimsus on 500 liitrit tunnis. Alla kogunenud mahl suundub torustikku kaudu paakidesse. Mahl kiirpastöriseeritakse 75-kraadise veega. Prantsusmaalt pärit pudelid (neli kohta) täituvad täpse koguse mahlaga, ülevoolamist ei teki. Kaaned keeratakse peale samuti masinaga. Viimasena pannakse pudelitele etiketid ja toodang viiakse lattu realiseerimist ootama.
“Tihti küsitakse, et miks mahl on nii hall ja mitte pruunikas. Kodus tehtud mahl on kollakaspruun, seal pannaks purustatud õun lappide vahele, kus see on piisavalt kaua hapniku käes ja muutub pruuniks. Siin pressitakse aga kiiresti, aega ei kulu lappidega mässamisele ja mahl ei oksüdeeru. Kõik, mis õunas on, jääb ka mahla. Midagi juurde ei lisata, ei suhkrut ega säilitusaineid. Õunapraak viiakse metssigadele söödaks,” selgitas Riho Kadastik.
Kes ta on?
Riho Kadastik on sündinud-kasvanud Kesk-Eestis Põltsamaal. Pärast keskkooli lõpetas Tallinna merekooli. On asutanud puuviljafirma Rigual Maailma Viljad, juhtinud seda ca 15 aastat. Pärast Maailma Viljade müüki suudeti Eesti edukaim puuviljafirma paari aastaga põhja lasta.
Riho on puuviljanduse valdkonnas iseõppija. Saaremaale tuli ta elama ja istandust rajama siinse soodsama kliima tõttu.
Enno Välisson: “Tulin vaatama. Mul on väike aed võrreldes Riho omaga. Paarsada puud, 1,2 ha. Olen ka isehakanud kasvataja. Mul on kõrged puud, nagu need vanasti olid. Suurtel puudel olen ladva maha lõiganud, noortel saab kohe kujundama hakata.
Sel aastal on mullusega võrreldes vähe õunu. Põhiliselt läheb õun Tallinna, Eesti Mahe viib ise ära. Mineval aastal oli minu õunu ka Kuressaares Rae ja Tooma poes ning Kaubaaidas, samuti Saarte Sahvris.”
Vilma Rauniste, Meie Maa (11.10.2012)
