Maakonverentsil vaeti põllumajandusmaa kasutust Eestis ja selle tulevikku

Maakonverentsil vaeti põllumajandusmaa kasutust Eestis ja selle tulevikku

Eesti Maaülikoolis peetud maakonverentsi temaatika oli seo­tud maa kasutusega laiemas plaanis ja planeeringute rolliga maakasutuse suunamisel. Mu­ret tekitav on, et suureneb ren­dimaade osa, mis praegu on ko­gu põllumajanduslikust maast juba 57 protsenti.

Eestis on PRIA andmetel 2013. aasta seisuga 951 447 ha põllumajanduslikku maad, sel­lest põllumaad 628 090 ha, ülejäänud on rohumaa.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder peatus avakõ­nes põllumajandusmaa väärtu­sel ja kasutamise perspektiivil. Minister toonitas, et põllumaa on endiselt Eesti kapitali käes ja see annab põllumeestele-maaharijatele kindlustunde.

„See on soodne, et maa kuu­lub Eesti tootjatele, kuid muret teeb rendimaade suur osakaal, 57 protsenti. Vastuolu on siin selles, et põllumajandustoetused lähevad maaomanike kätte, kuid mitte neile, kes tegelevad rendi­maadel maa harimisega. 83 prot­senti toetustest saavad suurmaa­omanikud," toetus Seeder statis­tikale.

Ta lisas, et võtmeküsimuseks on saanud, kuidas viljakat põllu­maad säilitada ja kaitsta ning ta­gada põllumajandustootjate konkurentsivõime kasvavate maa- ja maarendihindade juures.

Segadust tekitavad andmebaasid

Põllumajandusministeeriumi tellitud ja maaülikooli teadurite tehtud uuringu „Maatulundusmaa sihtotstarbega katastriük­suste tegelik kasutamine ning võimalike meetmete väljaselgita­mine põllu- ja metsamajanduse taristu arendamiseks aastani 2020" tulemusi vaagis töörühma juht Siim Maasikamäe. Maakorraldusspetsialistide tehtud uuringu eesmärk oh prognoosi­da optimaalsed põllumajandusmaa ja metsamaa pindalad 2020. aastaks. „Nõudlus põllu­majandusmaa järele suureneb, kasvab põllumaa pindala, kuid maad, mis ei sobi põllumajan­duslikuks tootmiseks, tuleb kas metsastada, muuta looduskaitse­aladeks või kasutada energiakultuuride kasvatamiseks," tõi Maa­sikamäe välja ekspertide järeldu­si.

Ta lisas, et 1990ndate alguse maareform killustas ja hajutas maakasutust. Teadlane möönis, et segadust tekitavad ka andme­baasid, kus on andmed erinevalt kirjas. „ЕТАК (Eesti topograa­filine andmekogu) on kõikne, katab kogu Eestimaad. Teised andmebaasid on valikulised," üt­les ta.

Ühtedel andmetel võib olla katastriüksuses elamumaa, teis­tel sama kohta põllumaa; maakorralduslikud piirid ja katastriüksused ei lange kokku, tõi ta näiteid. Viimased maaparandustööd tehti Eestis 40 aastat taga­si, teevõrke on viimastel aastatel palju korrastatud, kuid samas on varasemad põllumaad võsastu­nud.

Maasikamäe sõnul kinnitab tehtud uuring, et maade opti­maalseks kasutuseks ja pare­maks ligipääsuks kruntidele on vaja korraldada hästi läbi mõel­dud ümberkruntimine ja seda probleemi peaks lahendama eel­kõige riik.

„Pole mõeldav, et Rail Balticu tee äärde jäävate maaoma­nike krundid on mõlemal pool teed," tõi ta näiteks. „Planeerimine ja arutelud peavad olema põhjalikud. Tõsine probleem on, et muutuvas ajas ja uutel eesmär­kidel lõhub mõni objekt olemasoleva põllumassiivi ära."

Maa paremaks planeerimi­seks ja kasutuseks on Maasika­mäe hinnangul vaja rohkem trü­kiseid ja ülevaateid, eriti kohali­ke omavalitsuste tasemel. Eesti eri piirkonnad on maa poolest väga erinevad. Probleeme tuleb käsitleda maaelukesksemalt, rõhutas ta.

Kagu-Eestis on eeldusi mahetootmiseks

Konsultatsioonifirma Hendrikson & Ко juht, keskkonnaekspert Heikki Kalle rääkis planee­ringute rollist maakasutamise suunamisel ja tõi näiteid Kagu-Eestist.

Ühest küljest on paratamatu, et põllumajandustootmises kasu­tatav tehnoloogia ja tööjõu kas­vavad oskused võimaldavad toi­me tulla väiksema tööjõuga. See­tõttu tekib maapiirkondades rohkem vaba tööjõudu, kellele on raske leida asendustegevust, tõdes ta. „Majandustegevuse jät­kuv mitmekesisus on saanud võtmetähenduse kohaliku elu tasakaalustamisel. Maaplaneering ei tohi saada piiravaks. Paraku teadvustub sageli väärtuslik põl­lumaa planeeringutes ennekõike kui piirang, mitte kui ressurss. Praktikas esineb nii ala- kui ülereageerimisi," rääkis Kalle. Ta möönis, et kui maa on väärtusli­ku põllumaana kirjas, ei tohiks see välistada näiteks turismitalu arendamist.

Maakasutuse planeerimine algab üleriigilisest planeeringust, milles on tähtis koht maakonnaplaneeringutel.

"Looduslikud tingimused ja sellest tulenev väiksem suurtoot­miseks kasutatav suurtehnika maakasutuses on Kagu-Eestis suureks eelduseks, et tegeleda mahepõllumajandustootmisega," nentis Kalle.

2010. aastal oh Põlvamaal 78 mahetootjat (põllumajandusega tegelevaid majapidamisi 1381), Valgamaal 67 (1345) ja Võru­maal 155 (2177). Viimastel aas­tatel on kasvanud mahepõlluma­jandusega tegelejate hulk. Vähe­nenud on veisekasvatus nii Võru- kui Põlvamaal, kuid lambakasvatus on kõigis kolmes maakonnas märkimisväärselt suurenenud. Kagu-Eestis on suurenenud ka turismi osatäht­sus majandustegevuses.

Kogu Eestis on vähenenud primaarsektori (põllumajandus, jahindus, kalandus, metsandus) osa majandustegevuses. Toetudes oma firma tehtud planeerimisalasele uuringule Kagu-Ees­tis, tõdes Heikki Kalle, et siin te­geletakse ettevõtlusega vähem ja on säilinud primaarsektori osa. Kuid kasutatava tehnika areng selleski valdkonnas viib parata­matult tööhõive vähenemisele.

2011. aastal oli sektorite roll tööjõu hõivatuses (protsentides) Põlvamaal järgmine: 4,4primaarsektoris, 32,5 sekundaarsektoris (tööstus, ehitus) ja 63 tertsiaarsektoris (haridus, kaubandus, kultuur, turism, transport, hal­dus jt). Valgamaal olid samad näitajad 7,8, 34,3 ja 57,3 ning Võrumaal 6,5, 35,4 ja 58,1.

,,Siseministeeriumis on töös juhendid uute maakonnaplaneeringute koostamiseks," lisas Kal­le. Ta rõhutas, et hästi läbi mõeldud planeerimine, toetudes ko­halikule praktikale, on kogu­konna väärtushinnangutes eriti oluline.

Pikal konverentsipäeval kä­sitleti veel maa hindamist ja väärtustamist, maaõigust mit­mest aspektist, ka Eesti ajaloo ja ELi praktika najal.

Malle Elvet,
Lõunaleht, 07.11.2013

 

2013-11-07T10:00:00+00:00 Neljapäev, 7. november, 2013|Uudised|