Maameeste viis küsimust põllumajandusministrile

Maameeste viis küsimust põllumajandusministrile

Otsetoetustest on põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnutsi tehtud omlett ja seda enam munaks tagasi ei saa, ent toetuste jagamine tuleks üle vaadata ja võrdsematele alustele viia.

Praegust süsteemi pole Seedri ütlemist mööda võimalik kaotada.

«Vanadele liikmesriikidele, kes maksavad euroliidu eelarvesse tunduvalt rohkem, kui nad sealt tagasi saavad, on ühine põllumajanduspoliitika üks väheseid võimalusi raha tagasi saada,» nentis Seeder ning lisas, et ligi pool otsetoetuste kogusummast läheb vaid viiele suuremale riigile ja 80 protsenti rahast, mille Iirimaa Euroopa Liidust saab, tuleb ühise põllumajanduspoliitika kaudu.

Edukad riigid ühtekuuluvusfondidest ega mujalt raha ei saa, sest nende sisemajanduse kogutoodangu näitajad on juba nii head ja nad ei kuulu regionaalselt järeleaidatavasse piirkonda. «Nende transpordiühendust ei ole tarvis parandada, sest Brüsselit ei ole vaja Brüsseliga ühendada, aga Tallinna ja Riiat küll,» tähendas Seeder.

Nii tutvustas põllumajandusminister ühise põllumajanduspoliitika tulevikusuundi, kui ta kohtus Viljandimaa põlluharijatega. Neid oli möödunud nädalal Viljandisse Sakala keskusesse kogunenud ligi 30.

Põllumehi ja loomakasvatajaid huvitasid veel teisedki rahajagamise küsimused ning nende kohta oli nüüd võimalik ministrilt aru pärida.

Maa on põllumehe peamine tootmisvahend. Miks on nii, et riik rendib maad kaheks aastaks, aga keskkonnatoetusi saavad põllumehed võtta viieks ja edaspidi seitsmeks aastaks?

Praegu püütakse teha kõik, et tulevikus enam kaheaastasi lepinguid ei oleks. Sellel teemal on arutletud ning loodame, et järgmisel eelarveperioodil leitakse maale omanik ja ajutisi maakasutuslepinguid sõlmida enam vaja ei ole. Keskkonnaministeerium teeb jõupingutusi ja praegu müüb neid maid oksjonil. Muidugi on ka pikaajalisi lepinguid, mida riik ei saa ühepoolselt enne tähtaja lõppu katkestada.

Riigi reservmaa on teine asi. Need maad, mis on riigimetsa majandamise keskuse või mõne muu riigiasutuse omad, jäetaksegi riigi reservi. Sinna enamasti ei laiene ka toetused.

Kelle toetusõigus see on, kui maa kuulub riigile, aga põllumees kasutab seda lepingu alusel?

Riigi maa toetusõigus on muidugi kasutajal. Aga rendisuhted jäävad ikkagi, ka erasektoris, kus maa omanik rendib seda teisele kasutamiseks.

Probleem seisnebki selles, et põllumajandustoetuse saamisel on maa omanik ja rentnik erinevad. Eesmärk on anda toetust maa tegelikule kasutajale. Euroopa Komisjoni eelnõus on samuti kirjas, et põllumajandustoetuse saamise õigus peaks jääma maa kasutajale. Vanas Euroopas on rendi ja kasutamise suhted paika loksunud, meil maareformi järgselt veel mitte.

Euroopa Liidu toetus lähebki tegelikult põllumehele, aga põllumees maksab rendina selle maaomanikule tagasi ja rendi hinnaks on lepingus märgitud näiteks 90 protsenti toetuste määrast. Sisuliselt tähendab see, et põllumajanduse raha läheb maaomanikele ja tegelik maaharija võib pärast otsetoetuste kasvu sattuda olukorda, kus ta peab maad kallima hinna eest rentima ning kogu tema võit ongi võimalus maksta kõrgemat renti.

Toetuste teemaga on veel teine probleem. Väheneb maaomanike motivatsioon põllumajandusmaad kasutusse anda. Hakatakse lihtsalt niitjaks. Tellitud niitmisteenuse peale kulub umbes 50 eurot hektari kohta ning kui tulevikus on toetus näiteks 170 eurot hektari kohta, siis paneb omanik igalt hektarilt 120 eurot taskusse. Nii on põllumajandusmaa omandamine, kui seal toitu ei toodeta, hea investeering küll kinnisvarafirmadele ja kellele tahes.

Seega hakkab ühine põllumajanduspoliitika oma otsetoetustega kohati juba toitu tootvale põllumajandusele vastu töötama.

Jõukad liikmesriigid süsteemi muuta ei soovi, sest siis ei saaks nad Euroopa Liidu ühiseelarvest midagi tagasi. Summa läheks ühtekuuluvusfondi kaudu vaesemale Ida-­Euroopale.

Kas on välja arvestatud, kui suur on Eesti põllumajandustootmises rendipindade osa?

Piimatootmises umbes 60 protsenti, teistes sektorites vähem. Eesti keskmine on 50 protsendi ringis. Seda on rohkem kui Euroopa keskmine ja see tuleneb põllumajandusreformijärgsetest maasuhetest. Euroopa keskmine rendimaa osa on tegelikult samuti üsna suur ja ulatub mõnekümne protsendini.

Sellist olukorda, et maa kuulub sada protsenti tootjale, Euroopas pole. Kuskil ikka on tootja lõpetanud ja maa rendile andnud. Toetusõigus läheb aga maa omanikule.

Nii et kui vähegi võimalik, ostke maad. See on põllumajandustootja põhivahend ja tulevikus üha enam ka toetusõiguse alus.

Kui palju on meil neid lihtsalt niitjaid?

Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti andmetel on Eestis niitjaid umbes kolmandik, territooriumilt kümme protsenti. Et raha jagatakse territooriumi järgi, võib ka öelda, et lihtsalt niitjatele läheb umbes kümme protsenti otsetoetustest.

Tendents on suurenemise poole. Kui toetused uuel eelarveperioodil kasvavad, tekib järjest rohkem mittepõllumeestest maaomanikke, kes näevad selles investeeringu võimalust.

Lihtsalt niitjad on probleem kogu Euroopas. Praegu on arutusel, kas saaks kuidagi eristada aktiivseid ja passiivseid põllumajandustootjaid. Passiivsed on need, kes lihtsalt niidavad. Aktiivsed siis need, kes toodavad põllumajandusmaal toitu.

Eesmärk oleks toidutootjatele maksta kõrgemaid toetusi ja lihtsalt niitjatele põllumajandusmaa korrashoidmise eest vähem.

Terve rida riike pole sellest määratlemisest huvitatud. Niitjad on väga mainekad mittepõllumajanduslikud organisatsioonid. Näiteks mõnel lennuväljal on tuhandeid lambaid, kelle peale saadakse otsetoetust. Samas jällegi mõne riigi raudteeääri niidetakse ja see on toetusõiguslik maa.

Eesti poolt oleme välja pakkunud lahenduse, et  jätta määratlemine liikmesriigi otsustada. Kui Saksamaal on ajalooliselt välja kujunenud, et jagatakse võrdselt ja põllumehed seda aktsepteerivad, siis meil on see probleem ja saaksime asja määratleda.

Milline on Eesti põllumajandus võrreldes Läti ja Leeduga?

Leedu ja Läti põllumajanduspind on suurem kui Eestil. Samas Põhja-Leedu ja Lõuna-Läti mullastik on põllumajandusele soodsam kui meil. Leedus ja Lätis on väikeste tootjate osakaal suurem kui meil. Eesti trend on, et väikesi jääb vähemaks ja väikesed muutuvad suuremaks, suured ostab väliskapital ära. Väikeste vastu väliskapital palju huvi ei tunne.

Kuigi me oleme saatusekaaslased, siis statistiliste näitajate kohaselt on tööviljakus ja produktiivsus keskmiselt Eestis paremad eelkõige loomakasvatuses. Näiteks Leedu ostab massiliselt piima Eestist sisse, sest Eesti piim on palju kvaliteetsem. Kohati viljakam maa ja lõunapoolsem kliima annavad neile eelise taimekasvatuses, aga loomakasvatuses on kindlalt Eesti tase kõrgem.

Sigrid Koorep, Sakala (06.11.2012)

 

2012-11-06T10:00:00+00:00 Teisipäev, 6. november, 2012|Uudised|