Maaomaniku rahvusest määravam on suhtumine

Maaomaniku rahvusest määravam on suhtumine

Kas lubada välismaalastel Eestis maad osta või mitte, on eelkõige emotsionaalne küsimus. Tegelikult oleme riigina siin oma otsuse juba teinud. Nüüd on oluline, kas maaomanik on halb või hea.

Esiteks kinnitasime ELiga liitudes oma valmisolekut kapitali vabaks liikumiseks. See tähendab lubadust, et ei sea ­Euroopa majanduspiirkonnast ega OECD liikmesmaadest pärit kodanikele maa ostmisel mingeid takistusi. Juba seetõttu, et oleme osa Euroopast, mis on võimaldanud meil kasutada erinevaid hüvesid, sealhulgas ka ühtse põllumajanduspoliitika omi.

Ei oleks ju mõeldav, et rakendaksime üksnes reegleid, mis on meile kasulikud (loe: võtaksime rõõmuga raha vastu).

Omanikuks juriidiline isik. Teiseks muutsime juba 1996. aastal maareformiseadust selliselt, et maad saab omandada ka Eestis registreeritud juriidiline isik. Aga omada kontrolli, kas sellise äriühingu aktsiad või osakud kuuluvad ainuüksi Eesti kodanikele või ka välismaalastele, on lootusetult keeruline. Lisaks on veel kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse järgi olemas piirangud, mis kehtivad kolmandate riikide kodanikele.

Selline ongi üldine raamistik, mis meie maa ostu ja müüki reguleerib.

See, kas välismaalane on halb või hea, on usu küsimus. Hoopis määravamaks saab, kas maaomanik on halb või hea. Halb maaomanik on eelkõige see, kes ei suuda toime tulla maa sihipärase kasutamisega ehk mängureeglitega, mis on maa ja metsa kasutamisel seadustega paika pandud. Siit võib tullagi, et välismaine John oskab olla hoopiski heaperemehelikum kui meie enda Juhan.

Igal juhul on ideaalne, kui maad omaks ja kasutaks sihipäraselt kohalik põllumajanduse või muu majandusharuga tegeleja. On kurb, kui kohalik põllumees peab maad rentima kalli raha eest kinnisvaraettevõttelt – pole vahet, kas kodu- või välismaiselt –, mistõttu läheb raha põllumajandusest ja metsandusest välja.

Mida teha? Üks ettepanek on maaelu edendamise sihtasutusel maa ostuks pika laenu võtmise võimaluse taastamine. Laenuvõtjate ringi saaks piirata reeglitega, viies kokku maaharija ja maa. Raha selleks otstarbeks oleks võimalik kavandada uuest euroliidu eelarvest aastateks 2014–2020 maaelu arengukavaga. Teiseks võiks riigimaa müügi puhul olla võimalik teha erandeid, näiteks anda riigimaa pikaajalisele rendile tegelikule kauaaegsele kasutajale. Üldine soovitus on aga see, et olgem ise oma maa peremehed ja ostkem ise oma maa kokku. Maa müüjad omakorda võiksid eelistada ostjana eestimaist. 

Ivari Padar (Euroopa Parlamendi liige/SDE),
Äripäev, 19.11.2013 

 

2013-11-19T10:00:00+00:00Teisipäev, 19. november, 2013|Uudised|