Mahekartulikasvatus nõuab teadlikku ja hoolsat maaharimist

Mahekartulikasvatus nõuab teadlikku ja hoolsat maaharimist

Meie Maas 6. juulil ilmunud loo “Kuidas on lood kartuli, meie teise leivaga?” kohta tuli tagasiside, et artiklis jäi domineerima arusaam, nagu kartulit ei saakski kasvatada ilma keemilisi taimekaitsevahendeid kasutamata.

Saab ikka. Kodustel aiamaalappidel on kogu aeg kartulit kasvatatud ilma keemilisi tõrjeid tegemata. Nii ka praegu. Hoolsamatel vilgub kõplavars ainult sagedamini. Lehemädaniku tõrjest on väiksemad kasvatajad loobunud ka seetõttu, et soovituslik pritsimiskordade arv on liiga suur. 

Mahetootjad, kel pinnad suuremad, kasvatavad kartulit jt kultuure samuti ilma keemiata. Kuidas ja mis on õnnestumise võtmesõnad, saame teada. 
Üks, kes soostus oma kogemusi jagama, oli perekond Rand Leisi vallast, teise kasvatajaga õnnestus rääkida telefonitsi. 

Mardi talu kartulilugu

Mardi mahetalus kasvatatakse lambaid ja kartuleid. Mõlemat paras jagu, et asjaga hästi toime tulla. Väikesel künkal vaatas vastu hektarisuurune täisõites kartulipõld. Osa varastest sortidest oli õitsemise juba lõpetanud ja mitmed vaod ka üles võetud. Põld oli tõesti ilus ja umbrohupuhas. Ilma keemiata!

“Käin tihti tiiru ümber põllu ja põikan vajadusel põldu sisse, kui rohtu näen. Kõblas on mul alati kaasas. Üldist kõplamist ei ole ma pidanud tegema, sest mehed on maaharimisega nii head tööd teinud. Varem, kahel aastal on Eva kõblanud, nüüd hoiavad mehed maa puhta,” rääkis Ülle Rand, kasvataja-eksperimenteerija, maaomanik Aadu Ranna ema. 

“Nii kui kartul maha sai, hakkas iga seitsme päeva tagant harimine. Kaks korda sai äestada ja siis vaotamised.” Ülle selgitas, et mõnel aastal ei saa kahte korda äestada, kartuli kasvu tõttu. Tänavu tehti viimane vaotamine juuni lõpus, kuid siis varaseid sorte enam “liigutada” ei saanud. “See toimib. Nüüd on aeg rohimiseks otsa saanud, pealsed on nii kõrged ja laiuvad, et ei saa ega taha enam põldu pudrama minna.” 

Perenaine näitas seemnevahetuse eksperimenti sordiga ‘Varane kollane’. Ühtedel vagudel kasvas see viiendat aastat, kõrval esimest aastat. “Teadsin küll, et seda sorti ei maksa maha panna, Jõgeva instituudis öeldi ju mulle, et ärge ’Varast kollast’ üle kolme aasta hoidke. Kuid kiusatus oli ise näha ja veenduda. Nüüd on mul endal järele proovitud, erinevus on nagu öö ja päev.” 
Aastatega on kasvatatavad sordid kindlaks kujunenud. Varastest ‘Viviana’, ‘Finka’ ja ‘Varane kollane’, alates jaanipäevast saab neid võtma hakata. 

Keskvalmivatest ‘Laura’ ning hilistest ‘Ando’ ja ‘Anti’. Ei ’Andost’ ega ’Antist’ taha pere loobuda. “Esimesel aastal, kui ’Antit’ kasvatasime, saime selle üles võtta alles septembri lõpus, kuna oli juure all kõvasti kinni. Mõtlesime sordist juba loobuda, kuid keegi soovitas kartuli ette idandada. See on nipp, et saab varem üles võtta. Nendel kahel sordil on pealsed kõige kauem ilusad.” 

Ülle püüab kasvatada ka kapsaid. Augulistele lehtedele vaatamata loodab pere oma tarbe pea- ja lillkapsast ning brokolist kätte saada. 

Maa omanik on noorperemees

Maaomanikust noorperemees Aadu on visa ja töörügaja. Maa on tõesti kivine, ega teistsugune siin hakkama saakski. Tundus, et arvudes on ema teadlikum. Aga milleks noorel mehel vaja harimiskordade arvu ja muid näitajaid ise meeles pidada, kui ema raamatupidajana nagunii arvestust peab. 

Üllel on seni suuremad kogemused ka kasvatamisest, sordiomadustest ja mahetootmisel kehtivatest nõuetest. Aadu mureks on masinad töökorras hoida ja tööd õigel ajal tipp-topp ära teha. Mõlemad aga rõhutasid nagu ühest suust vajadust paar nädalat enne koristust pealsed purustada. Selleks, et koor kinnistuks ja haiguseoste muldasattumine väheneks, mistõttu paraneb mugula säilivus. See olnud Karja katsepunktis teadustööd teinud Vello Kuuse soovitus ja see soovitus peab pererahva sõnul vett.

Kui õitsev kartulimaa oli ära imetletud, kutsus Aadu maasse kaevatud augu juurde, et näidata, millisel maapinnal see ilus kartul tegelikult kasvab. Napilt-napilt kuni 30 cm mullakihi all on veidi liiva-kruusa ja kohe paljastus paas. 

“Mul on siin neljaväljasüsteem – suvivili, talivili, ristik ja kartul käivad ringiratast, kokku on maad ca neli hektarit,” rääkis maaomanik Aadu Rand. 
“Kevadel, kui põllule saab, kulub raabeldamiseks (kultiveerimiseks – toim) nädal kuni üheksa päeva. Sügisel sahatud põllu tegin enne vagude ajamist kaks korda sügavkobestiga läbi, et maa juba kevadel ei umbrohtuks. 

Sahkamise eel on vilja alt tulevad põllud alati sügavkobestatud. Nii kui umbrohud ilmuvad, saab jälle raabeldatud. Kui muld on valgeid juuri täis, on lootusetult hiljaks jäädud,” on Aadu tegutsemisjuhend. 

Kartulikasvatajad teadsid, et sage mulla liigutamine on ühtlasi võitlus kartulimardikaga, kes läheb juuli teises pooles mulda nukkuma. Pärast kartuli koristamist tuleks seda juuli teisest poolest alates vastsete hävitamiseks teha mitu korda. Kindlasti aga seal, kus mardikaid leiti. 
Sügav ja sagedane mulla liigutamine on seega parim moodus kasvatada kartulit mahedalt, ilma taimekaitsevahendeid kasutamata. Ja seemne uuendus!

Teine lugu 

Maakonna suurima mahekartulikasvataja, kes edukalt toime tulnud ligi kuuehektarilise kartuliväljaga, sõnad lisavad eeltoodule kinnitust. “Mahetootjale on põhiline murekoht umbrohi. Seega on kõige olulisem maade harimine. Kartuli mahapaneku eelne maaharimine on kõige tähtsam töö. Sellest sõltub kasvatamise õnnestumine. 

Iga kasvataja peab aga leidma oma maa olemusele sobiva harimistehnika, et umbrohust lahti saada. Kasvukohta peab samuti süsteemselt uuendama, ja igal aastal tuleb vastavalt maheseadusele 20% seemnest uuendada. Lehemädanik ei ole probleem, on ju olemas hulk lehemädanikukindlaid sorte. Kui maa on korralikult haritud, piisab kahekordsest vagude harimisest. Peab teadma, mida teha ja millal teha, mingit erilist keerukust ja raskust mahetootmisel ei ole.” 

Kommentaarid:

Saarte nõuandekeskuse juhataja Jekaterina Näälik: “Mahetootja peab olema hästi tark ja hoolas. Peab teadma, kuidas umbrohtudest lahti saada. Kõik vanad tarkused kõrrekoorimisest ja muust tuleb au sees hoida. Mullaharimine ja viljavaheldus on need, mis aitavad umbrohust ja haigustest lahti saada. 

Kui mõnel kasvatajal on probleeme, pöörduge saarte nõuandekeskuse nõustajate poole. Tuleme kohale, vaatame põllu üle ja anname individuaalset nõu. Rõhutan, et mahedalt saab kasvatada ükskõik mida, kuid maa harimine ja viljavaheldus peavad korras olema.”

Saare põllumajandusameti peainspektor Maie Hõbenael: “Sel aastal on kartuli- ehk koloraado mardikat varasemast enam. Fakt on aga ka see, et sellest kahjurist me enam lahti ei saa. Seega tuleb põlde kahjuri avastamiseks väga hoolikalt jälgida, paanikasse ei maksa aga minna. 

Tõrjeks on olemas ka üks looduslik preparaat, Nemasal, mis sobib nii mahe- kui tavakasvatajatele. Mahekasvatusega on edukalt hakkama saanud ka ligi kuuel hektaril kartulit kasvatanud tootja.” 

Vilma Rauniste, 
Meie Maa, 19.07.2013 

 

2013-07-22T10:00:00+00:00Esmaspäev, 22. juuli, 2013|Uudised|