Mahepõllumees teeb mürgitamise asemel kõvasti füüsilist tööd

Mahepõllumees teeb mürgitamise asemel kõvasti füüsilist tööd

Ida-Virumaa Toila valla Mägipõllu talu peremees Sander Sarap sõitis möödunud nädalal Karksi maile, et tutvustada sinna kogunenud mahetootjatele uudset umbrohuniidukit.

Sarap ostis selle mullu ligi 15 000 euro eest ja on investeeringuga rahul. «Teist aastat järjest on maa väga märg olnud ja pole saanud orast õigel ajal äestada. See masin on niisugusel juhul igati omal kohal,» lausus ta.

Uudne kogu maailmas

Sander Sarapi sõnul pole umbrohuniiduk uus asi mitte üksnes Eestis, vaid terves maailmas. «See on leiutatud alles mõni aasta tagasi ning levib praegu väga kiiresti,» teadis ta.

Niisugune masin pole lihtsalt tõhus abivahend taimsetest pahalastest lahtisaamiseks, vaid see on mahetootjale põhimõtteliselt ainuke viis vilja seest umbrohtu hävita-da.

Kui traktor mürisema hakkas ja enda järel kuue meetri laiust lõikurit vedama asus, hõikas põllumajandusnõustaja Karin Hüva: «Kas ta liiga kiiresti ei sõida?»

Sarap selgitas, et see peabki kiiresti minema, sest noad ise ringi ei käi. Seejärel sihtis omanik näpuga umbrohule, mis oli lõikuri alt läbi käinud, ning rääkis, et teravikud on nüüd selle varsi vigastanud ja see kuivab ära.

«Mida kõvem vars, seda paremini masin tööd teeb,» märkis ta. «Peenemaid ja painduvamaid ta praegu lõigata ei taha, aga paari nädala pärast on needki juba nii suured, et neist saab jagu.»

Tõsi, viljapõldu vaadates näisid näiteks osjad veel üsna elujõulised. Seda ei saanud aga öelda ohakate kohta. Nende varred oli lõikur suisa pooleks murdnud.

«Umbrohi ei pääse enam löögile — õienuppu ei tule ja seemneid ta ei anna. Vili saab võimaluse kasvada,» lausus Sarap ning lisas, et tänu sellele on kombainil ka lihtsam koristada — ohakanutid on tavaliselt tüütud ummistajad.

Et allesjäänud umbrohutaimedest võitu saada, peab põllu lõikuriga veel teist korda üle käima.

«Kuskil kaks korda kahenädalase vahega tuleb seda teha, siis saab umbrohu hästi kätte. Sadat protsenti ta muidugi ära ei võta, aga päästab ikkagi põllu,» nentis Sarap.

Mahepõld nõuab vaeva

Umbrohuga võitlemise kohta oli hüva nõu hankima tulnud 28 mahetootjat Viljandi-, Valga- ja Tartumaalt ning mujaltki. Nende seas hakkas silma ka mõni naine: kes oli kaasaga ühes, kes poega asendama tulnud. Tarkust ei saanud ju lasta raisku minna.

«Mahepõldudel on umbrohutaimi päris palju. Nende hulk sõltub aga sellest, kuidas külvata,» kõneles Sander Sarap ning tõi näiteks, et kui paned seemne otse külvikuga ja mulda eriti ei hari, tuleb kõvasti ohakat sisse.

«Mahepõllul peab keemiat asendama füüsilise tööga,» tõdes Sarap. «Kui oled kündnud ja kolm-neli korda kultiveerinud, tuleb umbrohtu märksa vähem, aga kõik see nõuab palju aega, vaeva ja ka kütust.»

Karin Hüva lisas, et ega mahetootmine odavam tule. «Väetiste peale küll raha ei kulu, aga põllumees peab ostma sellise masina,» lausus ta, osutades umbrohuniidukile.

Põllumeeste päev Karksi vallas ei piirdunud siiski vaid Ida-Virumaa mehe uue masina katsumisega. Põllumajandusnõustaja Karin Hüva rääkis Karksi-Nuia kohvikus Heim umbrohust kui ühest mahepõllumajanduse kurjemast hädast laiemalt.

«Umbrohi talvitub koos kultuurtaimedega ning on kevadel neist sammu võrra ees,» toonitas nõustaja. «Mahepõldnikel ei ole aga võimalust minna poodi ja osta mürki. Kõik tuleb korda saada maad harides.»

Tarkused igast vallast

Karin Hüva nentis, et mahepõllumehel peavad olema teadmised näiteks külvikordadest, mulla külviks ettevalmistamisest, sõnnikumajandusest, haljasväetistest ja külvinormist.

«Sageli on häda selles, et mõne mahekultuuri külvinorm on liiga väike või siis pole oma seemet piisavalt puhastatud, ja põld tuleb väga hõre,» rääkis ta. «Külvis peab olema hästi sorditud, et me ise umbrohtu juurde ei tooks ja vilja vähemaks ei jätaks.»

Külvikorrast kõneldes ütles nõustaja, et niipalju kui tema on talunikega kokku puutunud, on nad viljavaheldusplaanist kinni pidanud. Teinekord aga ei arvestata, et kultuuridel on ka ühiseid haigusi. Hüva tõi näiteks väga tundliku nisu. «Nisu külvatakse odra järel, aga odra haigused lähevad nisule edasi. Seepärast tasub mahepõldnikel seda järjekorda muuta.»

Kaer ja rukis korrastavad Hüva jutu järgi mulda, nii et need peaksid ikka mahetootjatel külvikorras sees olema.

Mõni mahepõllumees teadis öelda, et kui umbrohi ikka lokkama lööb, aitab vahelduseks ristiku pealekülv või siis põllu mustkesa alla jätmine. Mustkesa kasutatakse küll vaheldusena, kuid põllukultuuride järgnevust viljavaheldus- või külvikorraplaanis see ei katkesta.

Hüva sõnul on ka põllumehed märganud, et kui külvikord on paigas, hakkab umbrohi vähenema.

Rukkilillest tuulekaerani

Kui Karin Hüva oli ette võtnud umbrohtude loendi ja seda tutvustanud ning rääkinud, kuidas umbrohtu on võimalik jaotada näiteks toitumisviisi järgi parasiitideks ja mitteparasiitideks või siis arengutsükli järgi lühiajalisteks ja mitmeaastalisteks, jäi mahepõllumeestel üle vaid tõdeda, et neist täiesti lahti polegi võimalik saada.

Naljatamisi nenditi, et mõni neist taimedest on ju iluski. Näiteks päikesekollased paiselehed ja võililled, taevakarva rukkililled, kirikakar ja põldsinep ning valge mesikas.

Muu hulgas oli juttu tuulekaerast kui ühest Eestis enam levinud umbrohust, mille seeme võib mullas püsida isegi kuni kümme aastat. Hüva märkis, et mahetootjad sellega seni siiski eriti kimpus pole olnud. «Kui seda nende põllul ringi lehvib, on see saadud ilmselt kusagilt juhuslikult.»

Tuulekaer on Hüva selgitust mööda kiire levija. «Kui sina saad temast jagu, aga sul on teeäärne põld ning sealt sõidab mööda viljakoorem, milles on tuulekaera seemet, saab selle endale ka sinu põld.»

Ka Karksi-Nuia umbrohujuttu kuulama kogunenud mahepõllumehed tunnistasid, et tuulekaera üle nad väga ei kurda, ent nüüd panid nad kõrva taha, mida vajaduse korral ette tuleks võtta.

Sigrid Koorep
Sakala (18.06.2013)

 

2013-06-18T10:00:00+00:00Teisipäev, 18. juuni, 2013|Uudised|