Mahetoidu tooteahelaga ääremaastumise vastu

Mahetoidu tooteahelaga ääremaastumise vastu

ÜKS EESTI probleeme on ulatuslike piirkondade ääremaastumine. Uuringutest on ilmnenud, et ääremaastunud on juba umbes 50 valda ja see ähvardab veel 60 valda. Neis kokku elab peaaegu 150 000 inimest. Kõige rohkem on selliseid valdu Kirde-, Kagu- ja Lääne-Eestis.

Ääremaastumise vastu on pakutud mitmesuguseid meetmeid, kusjuures kõikide nende puhul on rõhutatud ettevõtluse arendamise vajadust. Sellele põhimõttele on üles ehitatud ka hulk kohalikke arengukavasid ja riiklikke algatusi. Maale sobilikke uusi ettevõtluse valdkondi on aga vähe, sest ettevõtlus vajab investeeringuid, oskusteavet ja toimivaid turustamise kanaleid.

Paljud Eesti maakonnad või nende osad tunduvad olevat praegu regionaalarengu (tööhõive ja maaelu arendamise) seisukohast üsna lootusetus seisus. Selle üks põhjusi on maapiirkonnale omaste traditsiooniliste tootmisviiside hääbumine.

Looduslikult või kultuurilooliselt atraktiivsetes piirkondades püütakse arendada põhiliselt turismi ja sellega seonduvat, nagu toitlustust ja majutust. Eriti taluturismis on see kohati andnud ka häid tulemusi. Kahjuks on turismi vallas võimalused siiski piiratud.

MAAL ON LOOMULIK tegelda põllumajandusega — see valdkond on eestlastele igiomane ning enamikul maainimestel on ka vajalik oskusteave. Praeguseks domineerib põllumajanduses põhjendatult suurtootmine.

Põllumajandustootmises osalemiseks tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada.

Seetõttu on loomulik, et põllumajanduse areng on saanud võimalikuks suures osas tänu intensiivtehnoloogiatele üleminekule nii taime- kui loomakasvatuses. Samas on see oluliselt vähendanud vajadust tööjõu järele, mis omakorda on kaasa aidanud ääremaastumisele.

Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahetootmises, mis oma väikeste mahtude tõttu suurtootjale konkurentsi ei paku.

Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal: ühe moodustavad riiklikud toetused, teise vajalikud inim- ja maaressursid ning kolmanda elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Viimati nimetatut võib pidada kõige tähtsamaks. Tarbijaid, kes peavad mahetooteid tervislikuks, värskeks ja päritolult määratletuks, tuleb aasta-aastalt nii Euroopas kui meil Eestis juurde.

SAGELI ON ääremaastuvate piirkondade arenguvisioonis olulisele kohale asetatud elamiskõlblik ja säästev keskkond. Selle visiooni ja turismi arendamise kontseptsiooniga haakuvad hästi ka riiklikud ja Euroopa Liidu meetmed põllumajandusliku mahetootmise ja mahetoodete tarbimise edendamiseks.

Hulk piirkondi, kus põllumajanduslikul suurtootmisel arenguperspektiivi pole, võib hästi sobida mahetootmiseks ja loodusandide kogumiseks. Neis piirkondades on teatud eristatuse tõttu hõlbus teha kontrolli ning sealsete elanike hoiakud on soodsad ja looduslik keskkond saastevaba.

Osalt ühtivad Eesti ääremaastuvad regioonid mahetootmiseks sobilike aladega. Kagu- ja Lääne-Eestis on juba praegu mahetootmine keskmisest enam levinud. Muudes piirkondades aitaks mahetootmist edendada positiivne eeskuju.

Mahetootmist pidurdab enamasti piirkondliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse taristut, mis võimaldaks tooteid suuremates linnades vajalikus koguses müüa.

Kõige suurem probleem on aga mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Kuigipalju võib turult leida ka maheliha ja toorpiima. Mahetoorme väärindamisvõimaluste puudumise tõttu pole rahuldaval määral saadaval isegi kõige elementaarsemaid harjumuspäraseid toiduaineid, nagu pakipiima või mahehakkliha.

Mõistlik lahendus oleks mahetoorme kohapealne väärindamine mahetoodeteks. Seni pole aga selleks vajalikke töötlemisüksusi. Mahetöötlemise regulatsioonide kohaselt ei ole mahetooteid lubatud valmistada ühel ajal tavatoodetega. Vajalikud on eraldi mahetöötlemisüksused. Neile pole aga praeguste mahetoorme mahtude korral küllaldast rakendust ja see muudab töötlemise väheefektiivseks.

ÜKS VÕIMALUS efektiivsust suurendada on töödelda eri mahetoodete gruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes keskuses. Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige olulisemaks põllumajandusliku mahetootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks, sest see tagab terviklikkuse toidu tooteahelas. Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohapealt.

Eelneva tõttu on osutunud väheviljakaks ka senised mahevaldkonna edendamiseks tehtud pingutused. Eriti ilmekalt avaldub see maheliha ja -piima puhul. Mahepiim moodustab 2,2 protsenti Eesti piima üldkogusest, mahedana töödeldakse sellest aga vaid 0,4 protsenti. Maheliha moodustab liha üldkogusest umbes 1,3 protsenti, ent mahedana töödeldakse vaid 0,1 protsenti. Seda olukorras, kus nõudlus mahetoodete järele üha kasvab.

Töödeldud kujul on mahetooted linnades edukalt turustatavad. Pikema säilivusega kontsentreeritud tooted aga võiksid olla edukad ekspordiartiklid eelkõige Euroopa Liidu riikidesse.

Arvestades ülaltoodut, tuleb Eestis käivitada mahetoorme töötlemiskeskuste programm.

Väino Poikalainen
Lembit Lepasalu
Eesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Sakala, 18.06.2013

2013-06-18T10:00:00+00:00Teisipäev, 18. juuni, 2013|Uudised|