Mahetootmine – see on puhas toit ja elus muld

Mahetootmine – see on puhas toit ja elus muld

Laupäeval Peri Mahemõisas toimunud toidupäeval polnud kõne all üksnes mahetoidu kasulikkus, vaid ka mahetootmise üldine kasutegur, mis väljendub eelkõige mulla viljakuses ja ökoloogilise ta­sakaalu säilitamises.

Vanasõna ütleb, et narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu. Peril kuuldu põhjal võib rahvatarkuses kasutatud sõna «põld» asendada ka sõnaga «muld», sest muld pole ainult mass musta maad, vaid rikkalik elusorganismide kogum, mis üksnes ei anna toitu, vaid vajab seda ka ise. Eesti Maaülikooli professor An­ne Luik rõhutas oma ette­kandes korduvalt, et põllu (ka aialapi) talveks mustaksjätmisega teeb põllu­harija maale karuteene. Kõlab üllatavalt, sest usin peremees on ju see, kelle aialapp on hiljemalt mardi­päevaks must ja sile.

Anne Luik selgitas, et mustast maast toimub suur toitainete kadu, see­pärast vajab muld ka saagikandmisvälisel peri­oodil enda turjale midagi, mis ained seob ning mille kaudu need hiljem mulda tagasi antakse. «Külvake pärast saagi koristust ru­kis maha ka oma kodusel aiamaal ning kevadel lõi­gake see kergelt mulda,» soovitas professor Luik.

Mulla kõige tähtsamad toitained on lämmastik, fosfor ja kaalium. Moodne on rikastada mulda poest ostetud keemiliste väetiste­ga, kuid see ei pruugi olla kõige elutervem valik. Nen­de puhul on oht üledoseerida ning keemia ei pruugi sobida mullas elavatele kasulikele bakteritele. Mahepõllumajandlikke võtteid juurutades on võimalik toota kooskõlas loodusega.

See hõlmab ka mahepõllu­majanduslikke teadmisi kahjuritõrjest ja taime­kaitsest. Looduses on kõik kõige jaoks olemas ning ini­mene saab oma tegevusega aidata nende koosluste tek­kimisele kaasa.

Umbrohtudessegi soovi­tas lektor lugupidavalt suh­tuda, sest need annavad põllumehele maa kohta väärtuslikku teavet. Näi­teks piimohaka ilmumine põllule annab märku, et muld on tihe ja vajab õhu­tamist. Orashein on aga märk viljakast mullast.

Erilise hoiatuse andis professor võõrkakra eest, mil on võime puistata mul­da pea 10 000 uue algega seemnepank ning millest on tema vastupanuvõime tõttu peaaegu võimatu va­baneda. Talus praktikal olev Saksamaal mahepõllu­majandust tudeeriv Han­nes teadis lisada, et taime aretas Napoleon kät­temaksuks vaenlastele.

Veel märkis Luik, et kui põllumajanduslikus toot­mises keemiliste ainete kasutamist ei vähendata, on Läänemeri ja Peispi järv määratud hukule.

Mahedad kõige kiuste

Kõik eelkirjeldatu on mahepõldnike Tiina Länkuri ja Ander Konksu argipäev, mis vahel on pererahvale ka nutukibeda kurku too­nud ja pannud juurdlema minna hoopis kergema vastupanu teed. Aga raske läheb üle ja uut jõudu an­nab teadmine, et tehtud va­lik on kasulik endale ja maale ning tulevikupers­pektiivis kogu planeedi tervisele. Jalutuskäigul põllule näi­tas perenaine kohti, kus on tulnud looduse kapriisidele alla vanduda, ning peenralõike, mille viljelemisel on suudetud luua kooskõla.

2009. aastast mahetootmisega tegelevad Tiina ja Ander peavad end jätku­valt katsetajateks – mida kasvatada ja kellele pakku­da. Hea kogemuse on and­nud porgandiseemne, sibu­la ja maisi kasvatamine. Tänavu võeti valikusse ka šalottsibul, mille vastu on näidanud mõningast huvi Tallinna peened restoranid. Šalottsibula erilisus seis­neb selles, et on väikese kasvuga ja maitselt mahe­dam. Samas on tema pu­hastamine perenaise sõnul paras peavalu. Eks paari kuu pärast näeb, kas vaev ennast ka ära tasus.

Jätkub juurikaturu kom­pamine. Talu kasvatab kartulit, kuigi metssigade rüüsteretked on saaki aas­taid kahjustanud. Sigade ohvriks langes ka mais, mille kaitseks paigaldati elektriaed.

«See on uskumatu, mida üks seakari võib ööga kor­da saata. Kaugelt vaadates oli tunne, nagu põld lainetaks. Seisad ja vaatad hä­vitustööd jõuetult pealt. Ausõna, kui jahimehed nende populatsiooni kont­rolli all hoida ei suuda, loodan mina seakatkule,» sõ­nas perenaine.

Pikemalt jäid mahehuvilised pidama viinamarjaistanduse juures. Küsiti pal­ju nü sortide kindluse kui ka hoolduse kohta. Istan­dus on veel nooruke, kuid juba andnud oma esimesed kobarad. Talu on teinud valiku lauaviinamarjade kasuks.

Kelle jalg tatsub, selle suu matsub

Kogu päeva oli huvilistel võimalik kostitada end mahetoodetest suupistetega, mille soe finaal oli Orapera ökotalu perenaise Liisi Kutkina keedetud kõrvitsa-köögivilja püreesupp. «Sööge kõrvitsat ja teil on kõik korras – nn süda, närvid, veresooned kui ka ai­nevahetus,» juhatas etteas­te sisse mahetoitudest kõnelnud Kutkina. Enamasti oleme harjunud üht kindlat liiki kõrvitsaga, mida süüakse äädika ja suhkru­ga keedetud salatina. Erinevaid kõrvitsasorte ja nende valmistamise võima­lusi on aga lugematul hul­gal. Kutkina lemmikud on tummise viljalihaga kõrvit­sad, mille sordinimes on sõna «kuri». Tihedama ja rammusama viljalihaga kõrvitsaid tuntakse erine­vate nimede all. Seemnevalikut soovitas ta uurida Seemnemaaümast.

Salateid soovitas Kutki­na teha nii, et lõikuda koostisained ja segada kok­ku, lisamata ainsatki mait­seainet. Maitsestamiseks soovitas ta hoopis kastet. Peril pakutud kaste pani sööjad naudingus keelt lak­sutama ja küsima, millest see küll tehtud on. Koos­tisse kuulusid rafineerimata päevalilleõli, koduselt valmistatud õunaäädikas, sorts meresoola, mesi ja kõik, mis roheline – sibul, petersell, seller, piprarohi, basiilik, salvei jne.

Proovida sai ka röstitud köögivilju ja kitsejuustu, õuntest rääkidata. Kaasaostmiseks oli väikese vali­ku toonud kohale Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik.

Päeva korraldasid OÜ Fio ja Ökoloogiliste Tehno­loogiate Keskus koostöös Eesti Biodünaamika Ühin­guga, toetas põllumajan­dusministeerium turaarendustoetuse raames.

Miks eelistada mahetoitu?

Mahetootmine ei kurna loodust. Mahetooted si­saldavad rohkem tervist kaitsvaid antioksüdante ja on suurema kuivainesisaldusega. Neis puu­duvad keemilised lisa­ja säilitusained.

Mahetoidu kasulikku­sest kõneldes tekkis dis­kussioon, kui kahjulikud saavad olla tavatootmisest tulnud toiduained, kõiksugu lisaained on ju normi piires lubatud.

Professor Anne Luik vastas, et iga lisa- või jääkaine üksikult ei pruu­gi tõesti inimese tervist kahjustada, kuid erine­vast toidust saame erine­vaid aineid ning prob­leemid tekivad nende koosmõjul. Luik tõi lihtsa näite: «Juues sampust ja Vana Tallinnat eraldi, elate selle tõenäoliselt kergemini üle, kui neid segamini juues.» 

Margit Õkva, 28.08.2014, Koit, lk 4.   

 

2014-08-28T10:00:00+00:00 Neljapäev, 28. august, 2014|Uudised|