Laupäeval Peri Mahemõisas toimunud toidupäeval polnud kõne all üksnes mahetoidu kasulikkus, vaid ka mahetootmise üldine kasutegur, mis väljendub eelkõige mulla viljakuses ja ökoloogilise tasakaalu säilitamises.
Vanasõna ütleb, et narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu. Peril kuuldu põhjal võib rahvatarkuses kasutatud sõna «põld» asendada ka sõnaga «muld», sest muld pole ainult mass musta maad, vaid rikkalik elusorganismide kogum, mis üksnes ei anna toitu, vaid vajab seda ka ise. Eesti Maaülikooli professor Anne Luik rõhutas oma ettekandes korduvalt, et põllu (ka aialapi) talveks mustaksjätmisega teeb põlluharija maale karuteene. Kõlab üllatavalt, sest usin peremees on ju see, kelle aialapp on hiljemalt mardipäevaks must ja sile.
Anne Luik selgitas, et mustast maast toimub suur toitainete kadu, seepärast vajab muld ka saagikandmisvälisel perioodil enda turjale midagi, mis ained seob ning mille kaudu need hiljem mulda tagasi antakse. «Külvake pärast saagi koristust rukis maha ka oma kodusel aiamaal ning kevadel lõigake see kergelt mulda,» soovitas professor Luik.
Mulla kõige tähtsamad toitained on lämmastik, fosfor ja kaalium. Moodne on rikastada mulda poest ostetud keemiliste väetistega, kuid see ei pruugi olla kõige elutervem valik. Nende puhul on oht üledoseerida ning keemia ei pruugi sobida mullas elavatele kasulikele bakteritele. Mahepõllumajandlikke võtteid juurutades on võimalik toota kooskõlas loodusega.
See hõlmab ka mahepõllumajanduslikke teadmisi kahjuritõrjest ja taimekaitsest. Looduses on kõik kõige jaoks olemas ning inimene saab oma tegevusega aidata nende koosluste tekkimisele kaasa.
Umbrohtudessegi soovitas lektor lugupidavalt suhtuda, sest need annavad põllumehele maa kohta väärtuslikku teavet. Näiteks piimohaka ilmumine põllule annab märku, et muld on tihe ja vajab õhutamist. Orashein on aga märk viljakast mullast.
Erilise hoiatuse andis professor võõrkakra eest, mil on võime puistata mulda pea 10 000 uue algega seemnepank ning millest on tema vastupanuvõime tõttu peaaegu võimatu vabaneda. Talus praktikal olev Saksamaal mahepõllumajandust tudeeriv Hannes teadis lisada, et taime aretas Napoleon kättemaksuks vaenlastele.
Veel märkis Luik, et kui põllumajanduslikus tootmises keemiliste ainete kasutamist ei vähendata, on Läänemeri ja Peispi järv määratud hukule.
Mahedad kõige kiuste
Kõik eelkirjeldatu on mahepõldnike Tiina Länkuri ja Ander Konksu argipäev, mis vahel on pererahvale ka nutukibeda kurku toonud ja pannud juurdlema minna hoopis kergema vastupanu teed. Aga raske läheb üle ja uut jõudu annab teadmine, et tehtud valik on kasulik endale ja maale ning tulevikuperspektiivis kogu planeedi tervisele. Jalutuskäigul põllule näitas perenaine kohti, kus on tulnud looduse kapriisidele alla vanduda, ning peenralõike, mille viljelemisel on suudetud luua kooskõla.
2009. aastast mahetootmisega tegelevad Tiina ja Ander peavad end jätkuvalt katsetajateks – mida kasvatada ja kellele pakkuda. Hea kogemuse on andnud porgandiseemne, sibula ja maisi kasvatamine. Tänavu võeti valikusse ka šalottsibul, mille vastu on näidanud mõningast huvi Tallinna peened restoranid. Šalottsibula erilisus seisneb selles, et on väikese kasvuga ja maitselt mahedam. Samas on tema puhastamine perenaise sõnul paras peavalu. Eks paari kuu pärast näeb, kas vaev ennast ka ära tasus.
Jätkub juurikaturu kompamine. Talu kasvatab kartulit, kuigi metssigade rüüsteretked on saaki aastaid kahjustanud. Sigade ohvriks langes ka mais, mille kaitseks paigaldati elektriaed.
«See on uskumatu, mida üks seakari võib ööga korda saata. Kaugelt vaadates oli tunne, nagu põld lainetaks. Seisad ja vaatad hävitustööd jõuetult pealt. Ausõna, kui jahimehed nende populatsiooni kontrolli all hoida ei suuda, loodan mina seakatkule,» sõnas perenaine.
Pikemalt jäid mahehuvilised pidama viinamarjaistanduse juures. Küsiti palju nü sortide kindluse kui ka hoolduse kohta. Istandus on veel nooruke, kuid juba andnud oma esimesed kobarad. Talu on teinud valiku lauaviinamarjade kasuks.
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub
Kogu päeva oli huvilistel võimalik kostitada end mahetoodetest suupistetega, mille soe finaal oli Orapera ökotalu perenaise Liisi Kutkina keedetud kõrvitsa-köögivilja püreesupp. «Sööge kõrvitsat ja teil on kõik korras – nn süda, närvid, veresooned kui ka ainevahetus,» juhatas etteaste sisse mahetoitudest kõnelnud Kutkina. Enamasti oleme harjunud üht kindlat liiki kõrvitsaga, mida süüakse äädika ja suhkruga keedetud salatina. Erinevaid kõrvitsasorte ja nende valmistamise võimalusi on aga lugematul hulgal. Kutkina lemmikud on tummise viljalihaga kõrvitsad, mille sordinimes on sõna «kuri». Tihedama ja rammusama viljalihaga kõrvitsaid tuntakse erinevate nimede all. Seemnevalikut soovitas ta uurida Seemnemaaümast.
Salateid soovitas Kutkina teha nii, et lõikuda koostisained ja segada kokku, lisamata ainsatki maitseainet. Maitsestamiseks soovitas ta hoopis kastet. Peril pakutud kaste pani sööjad naudingus keelt laksutama ja küsima, millest see küll tehtud on. Koostisse kuulusid rafineerimata päevalilleõli, koduselt valmistatud õunaäädikas, sorts meresoola, mesi ja kõik, mis roheline – sibul, petersell, seller, piprarohi, basiilik, salvei jne.
Proovida sai ka röstitud köögivilju ja kitsejuustu, õuntest rääkidata. Kaasaostmiseks oli väikese valiku toonud kohale Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik.
Päeva korraldasid OÜ Fio ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus koostöös Eesti Biodünaamika Ühinguga, toetas põllumajandusministeerium turaarendustoetuse raames.
Miks eelistada mahetoitu?
Mahetootmine ei kurna loodust. Mahetooted sisaldavad rohkem tervist kaitsvaid antioksüdante ja on suurema kuivainesisaldusega. Neis puuduvad keemilised lisaja säilitusained.
Mahetoidu kasulikkusest kõneldes tekkis diskussioon, kui kahjulikud saavad olla tavatootmisest tulnud toiduained, kõiksugu lisaained on ju normi piires lubatud.
Professor Anne Luik vastas, et iga lisa- või jääkaine üksikult ei pruugi tõesti inimese tervist kahjustada, kuid erinevast toidust saame erinevaid aineid ning probleemid tekivad nende koosmõjul. Luik tõi lihtsa näite: «Juues sampust ja Vana Tallinnat eraldi, elate selle tõenäoliselt kergemini üle, kui neid segamini juues.»
Margit Õkva, 28.08.2014, Koit, lk 4.
