Andres Oopkaup, statistikaameti peadirektor
Maaleht (16.03.2013)
Toetuste muutumine ELi uuel eelarveperioodil viib vanades liikmesriikides maa rendihinnad alla, uutes aga tõstab. See muudab Eesti põllumeestele konkureerimise Lääne ametivendadega raskemaks.
Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal ja sellega laienes õigus saada põllumaa kohta hektaritoetusi ka meile. Alguses olid hektaritoetused suhteliselt madalad.
Tookord käis vaidlus, kas nii madalalt tasemelt toetuste maksmise alustamine on õiglane või peaks see olema suurem. Põllumajandusvolinik Mariann Fischer Boel argumenteeris toona, et värskelt liitunud riikide põllumeeste sissetulek suureneb tänu toetustele ühe aastaga 50−100% ning seetõttu ei tohiks toetusi ülemäära järsult tõsta.
Toetuste tõus suurendab Eestis rendihinda
Kuidas seda ka põhjendati, algasid liitumisjärgsed toetussummad 25 protsendist maksimaaltasemest ja nende suurendamine oli iga-aastaselt kokku lepitud. Summa kasvas esimestel aastatel 5, hiljem 10 protsenti aastas. Aastaks 2013 pidime jõudma ligikaudu 120 euroni hektari kohta.
Olukorras, kus põllupidamisega ei olnud võimalik tulu teenida, polnud ka maa rentimisel praktiliselt hinda. Liitumiseelsel ajal ei olnud põllumajandusmaale ülemäära palju kasutajaid ja märkimisväärne osa põllumaast oli tookord kasutamata ning võsas.
Koos toetuste kasvuga kasvas aja jooksul põllumajandustootmise tulukus. Sellest tulenevalt kerkisid järk-järgult ka rendisummad. Selle ajaga on maa rent hektari kohta kohati, sõltuvalt renditava maa asukohast ja konkurentide arvust, kasvanud nullist kuni täistoetuse rendisummaks maksmiseni.
Mis on aga siinkohal oluline, on välja kujunenud pikaajaline trend. Sellele annab oma panuse uue finantsperioodi eelarveläbirääkimistel saavutatud igati kiiduväärt põllumajandustoetuste kokkulepe, mis ühelt poolt annab võimaluse põllumeeste kasvavaid kulutusi katta (kütused, väetised, taimekaitsevahendid, masinad, ehitised, jne), kuid teisalt loob võimaluse maaomanikul veel suuremat rendimaksu nõuda. Ja kuna toetused on järjekordselt planeeritud kasvama järgneva kuue aasta jooksul, siis jätkub ka maa rendihinna tõus. Trend kestab!
Oma panuse sellele lisab ka kodualuse maa maksuvabastus ja sellega kaasnenud muu maa maksustamishinna tõus, mis lõpuks kasseeritakse sisse ikkagi põllumehe taskust.
Lääne-Euroopas on protsess vastupidine
Vanades liikmesriikides saame aga täheldada täpselt vastassuunalist protsessi. Näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa põllumeeste toetusi on pärast meie liitumist vähendatud ja toetused uues finantsraamistiku kokkuleppes vähenesid veelgi.
Kui toetused vähenevad või kaovad täiesti, mis muu hulgas on ju täiesti arvestatav võimalus, siis vanades liikmesriikides hakkavad pärast aastat 2020 tõenäoliselt alanema ka rendimaksed.
Eelpool tulenevast saab teha üldistuse tuleviku rendihinna kohta. Rendihind on Eestis kasvanud liitumisest alates ja see jätkub tõenäoliselt ka järgmisel kümnendil. Kuna Lääne-Euroopa riikidel pole aga sellist trendi ja neil ei paista selleks ka mingit olulist survet tekkivat, võib Eesti põllumajandustootmise konkurentsivõime saada tulevikus (pärast 2020. a) olulist kahju.
Vajame rendihindade statistikat
Mida selle teadmisega praegu ära teha? Üks võimalus oleks maa rendihinna statistika kogumine. See peaks põhinema praegustel vallapiiridel, sest nii tulevad välja piirkondlikud erisused.
Statistika töötab nii põllumehele kui ka maaomanikule õiglase rendihinna arvutamise baasnäitajana (keskmine põllumaa rendihind piirkonnas), mille suhtes arvutatakse protsentuaalset kasvu või kahanemist ning sellega oleks rendihinnad mõlemale osapoolele vähemalt mõnevõrra prognoositavad.
Sellist rendihinna statistikat saaks koguda nii põllumeeste enda initsiatiivil, tootjaorganisatsioonide abiga kui ka riikliku statistikasüsteemi kaudu, mis küll vajaks selleks eraldi vahendeid.
Teine lahendus oleks, nii nagu seda on tehtud Prantsusmaal, fikseerida seadustega põllumaa rendisuhete kestvus ja rendihinnad. Prantsusmaal on rendilepingute minimaalne pikkus üheksa aastat, mis tagab nii põllumaa heaperemeheliku kasutamise kui ka kindla rendihinna.
