Mändaluse talu tulu- ja kuluallikas on sajapealine piimakari, keda moodsas laudas lüpsab robot, ja pererahvas peab plaani muretseda teinegi samasugune abiline, sest üks ei jaksa kõigi kirjakutega tegelda.
Tehnilist arengut silmas pidades on lüpsirobotid lautade kolmas põlvkond, kolmas on lautki, kus Tori ja Vändra valla piiritalu karja kasvatab. Kunagi peeti siin loomi nagu eesti talurahvale kombeks, rehielamuga ühe katuse alla ehitatud laudapooles.
Sinimustvalge taaslehvides ja talude tegemise õhinas võttis vanaperemees Endel Tasane ette ja ehitas 1995. aastal uue lauda, sinna mahtus 40 lehma. Nüüd on seal noorloomad ja vasikad, ligikaudu sada suud.
Kolmas laut
Kümmekond aastat hiljem pidas poeg Margus Tasane isaga nõu, arutas perega rahalised võimalused läbi ja et toodetud piimaliitri eest maksis varuja hinda, mis lubas mõelda veelgi suuremalt, algas Mannare külas 2008. aastal uue, sajapealist lüpsikarja mahutava lauda ehitamine.
Karjas oli siis 35 lehma, kes andsid aasta keskmisena 7168 kilo piima, kuid vaid toodangu rahaga ei olnud võimalik lauta üles ehitada ega seadmestada De Lavali robotiga.
Noorperemees kulutas mitu kuud pangahärrade uksi, kuni rääkis välja põllumajandusehituseks vajaliku tagasihoidliku laenu.
Lauda ehitamine koos keskkonnanõuetele vastava sõnnikuhoidlaga maksis Eesti rahas umbes seitse miljonit krooni, pangalaenu hakkas tagasi teenima kõrgetoodanguline tõukari.
Majanduslangus ja piima varumishinna kukkumine ei löönud Mändaluse pererahvast jalust, sest Tori mõisa maadele on Tasased juuri ajanud 1860. aastast ja vähemalt viis inimpõlve jutti siin leiva lauale rühmanud piimakarja pidamisega.
Peretalu aasta
Taluseaduse vastuvõtmisest saab koduriigis veerand sajandit ja nagu selle kinnituseks on ÜRO kuulutanud kättejõudnu peretalude aastaks. Ühinenud rahvaste organisatsioon rõhutab selle teema-aastaga tõsiasja, et peretaludel põhinev ja hajutatud põllumajandus on toidutootmisel ja maaelu säilitamisel ning keskkonna hoidmisel äärmiselt vajalik ja tähtis.
Oma panuse sellesse annavad Tasasedki, kelle talu jääb Tori valda, maad aga otsapidi Vändra valda. Pea 200 hektarit heina- ja karjamaid kindlustavad karjale vajaliku ninaesise, kuid seavad suurte põllumajanduslike osaühingute piiramisrõngas tootmise laiendamisele piiri.
“Meil on maad ainult piimatootmiseks, rohusöödaks, söödavilja me ei kasvata, vaid ostame nendelt, kes on teraviljakasvatusele spetsialiseerunud,” seletab Endel Tasane, kes on pojast jutukam ja kelle ema-isa kodu Mändaluse ongi.
Vahepeal linnaelu maitsnud ja kolhoosidevahelises ehituskontoris Pärnus töötanud mees ütleb, et söödavarumisel pole suurt vahet, kas pidada üht või sadat lehma.
“Lapsed ja lapselapsed, kõik käisime ju vanematel abiks heina tegemas Vene ajal, ühele lehmale heina tegemine oli terve suvetöö, aga nüüd on tehnika ja sajale lehmale saab paari nädalaga sööda varutud,” nendib Endel Tasane, kõrvutades vana ja uut aega.
Uut talulauta hakkas Mändaluse pererahvas ehitama selsamal ajal kui Are vallas Uida talu peremees, mullu Kurgjal Jakobsoni konkursil Pärnumaa populaarseimaks põllumeheks pärjatud Peeter Aassalu.
Veel üks robot
“Peeter tõi Pärnumaal esimesena talulauta lüpsiroboti, meie ei pannud robotit kohe sisse, katsusime raha teenida ja vana süsteem, torusselüpsmine, töötab meil ka veel, seda on vaja neile, kes ei mahu robotisse,” räägib Endel Tasane ja Margus lisab isa jutule, et robot töötab neil laudas juba tükk aega, teine on tulemas ja kõik see kokku on samm edasi tuleviku poole.
Peale pererahva saavad suurtalus tööd lüpsja ja karjak, nii et Mändaluses oskavad vanad ja noored aja enda jaoks maha võtta ega raba 365 päeva aasta ringi, kuni võhm väljas.
Vanaperemehe jutu järgi algas talu rajamine põllumajandusreformiga siinselt riigimajandilt, Vändra katsesovhoosilt, ühistatud varana tagastatud mullikast ja kahest lehmast. Sõna otseses mõttes nullist, sest siia ei jõudnud taluliidu kaudu abiks isegi välismaalt annetatud kasutatud tehnika.
Vajalik toetus
“Masinaid oleme muretsenud põllumajandustoetustega, ilma selleta ei olegi võimalik neid osta nii väikses majapidamises nagu meie oma,” seletab Margus Tasane.
Noortaluniku toetus on aidanud edasi, samuti PRIA kaudu saadavad piimakarja pidamise ja investeeringutoetused. Investeeringutoetust taotles talu esimese lüpsiroboti muretsemiselgi. “Raha peab oskama lugeda, tuleb teha õigeid otsuseid ja oste, ikkagi kulutada saab täpselt nii palju, kui sealt laudast tuleb,” mainib Endel Tasane.
Kulude-tulude järge aitab hoida Margus Tasase kaasa Heli, kes on haritud zootehnik ja atesteeritud kontrollassistent. Heli peab talus veiste registrit, jälgib arvutis ja laudas lüpsiroboti tööd ning on kolme lapse ema.
Noorte Tasaste vanim poeg on pealinnas tudeng, keskmine poeg Pärnus gümnasist ja pesamuna Laura lasteaiamudilane. Peretalus kasvavad lapsed maast madalast vanemate põhitööga kokku ja teavad, et piim ei tule poest.
Ühistu jõud
Eestimaa piimatootjate ühistu kaudu varutavat piima töödeldakse Leedus, tasuks Euroopa Liidu keskmine varumishind, mis jääb 37 eurosendi ringi liitrist.
“Seda hinda oleme saanud ainult viimased paar kuud ja tänu sellele, et oleme suure ühistu liikmed, kes on välja kaubelnud Euroopa Liidu keskmise piimahinna, kui me ei oleks ühistus, pandaks ette see hind, mida varuja maksab,” tunnustab Margus Tasane ühistulise seljad-kokku-panna jõudu.
Tootmiskulu ühe liitri piima saamiseks moodustab liitrihinnast keskelt läbi 70 protsenti, et talu arendada ja investeerida, peaks liitri piima eest saama 45 sendi ringis. Sellessamas suurusjärgus peaksid olema põllumajandustoetusedki, sest tootmistalu kui omaette põllumajandusettevõte tunnetab survet maa rendihindadele ja palkadele.
“Kui ise hakkama ei saa, kust see abi siis ikka tuleb, ja kui ei julge ette võtta, ei tulegi midagi välja,” nendib Endel Tasane elutargalt. “Kõrvalt majandimehed ikka küsisid, kuidas te ei ole veel kokku kukkunud oma talupidamisega. Esimesed viis aastat käis selline jutt, et ikka veel hingitsete, aga nüüd võib öelda, et suured tootjad pole sugugi edukamad.”
Silvia Paluoja,
Pärnu Postimees, 06.02.2014
