Marjamaa talu peremees Tõnu Oks: minu istandus on loodud oma vahenditega

Marjamaa talu peremees Tõnu Oks: minu istandus on loodud oma vahenditega

Ühel päikesepaistelisel pärastlõunal võtan ette teekonna Vana-Kuuste poole, et külastada üht Haaslava valla ettevõtlusuhkust Marjamaa talu. Väravas tervitab lahke pererahvas ja vahvad taksikoerad, kes aktiivselt ringi jooksevad. Ettevõtlusest, selle algusest ja peremehe tegemistest kõneleme talu hoovile ehitatud peosaalis, kus sellel suvel kasulikku aega veetsid ka kaks malevaseltskonda.

Kuidas talu oma alguse sai? Teadupärast alustasite hoopis rooside kasvatamisega?

Alustasin rooside kasvatamisega 15 aastaselt, tehnikumi teise kursuse poisina. Õppisin toona Räpina Aiandustehnikumis. Tolle aja kohta oli see Lõuna-Eesti suurim roosikasvatus. Teisedki käisid minult roosikasvatust õppimas. Algul müüsime istikuid, kuid hiljem kadus sellel mõte, sest roosi õis maksis istikuga ühtmoodi kolm rubla. Meil olid toona suured kasvuhooned.

Miks lõpetasite?

Esiteks tekkis tüdimus ja teiseks tuli roose palju mürgitada. Üldiselt on mul küll tervis hästi vastu pidanud, aga siiski …

Meil oli lillekiosk Kaubahalli all ja Vallikraavi tänaval. Poel läks hästi, aga natuke pahandas see, et kliendid ostsid pigem Hollandi rämpsroosi, kui kvaliteetseid Eesti roose. Iseenesest läks roosiäril küll hästi.

Minu loodud lillepoed toimivad tänagi, lihtsalt ilma minuta.

Mis teie tegevusvaldkonnad täna on?

Peamiselt kasvatame erinevaid marju, aga pisut on ka õunu ja muid viljapuid.

Kuna küla peal külmutamas on raske käia ja näiteks sellel aastal tuleb ka palju metsamustikat peale, siis oleks hädasti vajalik endal külmutus rajada. Proovisin juba eelmisel talvel, aga projekti teostus oleks liiga kalliks maksma läinud. Järgmisel aastal tuleb kindlasti uuesti proovida.

Kõige tähtsam marjadest on minu jaoks kultuurmustikas. Lisaks sai hakatud kasvatama omal ajal ka pamplit ja astelpaju. Tõin ka musta vaarikat, aga selle kasvatamise lõpetasin ruttu, sest hall kiht, mis musta vaarikat katab, tundus klientidele hallitusena. Iseenesest oli see muidugi väga maitsev ja mahlane mari ning dekoratiivne taim. Samas külmutada seda marja ei saa.

Astelpaju hakkasin esimesena müüma ja hulgimüük ei olnud nõus alguses seda muidu sisse ostma, kui ma ei lubanud ülejäävaid marju tagasi osta. Esimesel aastal muidugi ostsin ka. Praegu läheb kindlasti paremini.

Aga mis kohal teie jaoks maasikas on?

Maasikas ei ole minu jaoks kõige olulisem marjadest, küll aga kasvatame maasikaid kõige suuremates kogustes. Käibe mõttes on maasikas muidugi oluline.

Kas olete ka toetusi saanud istanduse rajamiseks?

Mina pole saanud, aga ma tean, et täna konkurendid saavad. Minu istandus on loodud oma vahenditega.

Mustikas on muidugi mulle siiani kahjumit toonud, sest üldiselt see kultuur tasub ennast ära peale üheksandat aastat. Vajab kannatust.

Teil käisid sellel aastal ka malevlased abiks?

Jah. Meil käis kaks 15 liikmelist gruppi Tallinnast. Olime nende tööga väga rahul.

Millega vabal ajal tegelete?

Teen sporti. Olen hetkel laskesuusatamise Eesti meister. See annab energiat. Olen mitmevõistlust teinud ja käin võistlustel jätkuvalt.

Kas kogu pere on ettevõtlusse kaasatud?

Jah. Tütar tegeleb usinalt müügipunktidega ja ka naisest on üha suurem abi, eeskätt marjakorjajate juhendamisel ja üldisel korraldamisel.

Tähelepanelik külastaja märkab kämpinguid metsa ääres ning praegugi istume saalis, kus pidusid saaks korraldada. Mil määral Marjamaa talu turismiga tegeleb?

Tütar on kirjutanud artikleid marjaturismist ja eks seda vaikselt siin arendatud ka on. Suuri peopidajaid me eriti ei ootagi, sest see rikub pererahu. Küll aga käivad meil ümberkaudsed inimesed marju korjamas ja käiakse näiteks isegi Tallinnast. Nemad küll sageli ei ööbi meil, sest marjade korjamine on üks paljudest tegevustest, mida Lõuna-Eestisse tulles tehakse. Parematel päevadel on parkla täis just nende marjakorjajate autosid, kes endale talvetagavarasid korjavad, mitte raha ei teeni. Nii saab ju moosimaterjali soodsamalt kätte.

Saali kasutasid sellel suvel malevlased, varasemalt on siin ka pidusid peetud. Kämpingud on marjulistele heaks ööbimisvõimaluseks. Kokku on meil 32 ööbimiskohta.

Millest unistate?

Pinda ma ei paisuta, aga näiteks rajasime maasikalava, mis on suur edasiminek. Suuri unistusi ei ole, lihtsalt areneme vaikselt edasi. Külmhoone on kindlasti järgmine suurem samm.

Pille-Riin Raudsepp, kultuurinõunik
Delfi.ee
 

2012-08-27T10:00:00+00:00Esmaspäev, 27. august, 2012|Uudised|