Torma kandi rahvas pani seljad kokku, et saata kahekümneaastane meister kündmise MM-ile.
Nii sirget vagu ei saa olemas olla! Justkui joonlauaga tõmmatud! Aga tegelikult pole maailmameistrivõistlusteks valmistuval kahekümneaastasel Margo Pajol joonlauda põllul kusagilt võtta. Silm sirkliks, nina vinkliks. Sada meetrit noolsirget vagu. Avavao kündmiseks on abiks vaid kolm mõõduposti ja terav silm. Lisaks künnimeistrist isa Mait Pajo kogemused. Pot-pot-pot. Stopp! Putitamine.
„Eks see üks maffia värk meil ole,” kostab oma poja treeneriks hakanud Mait muheledes. Aastakümneid Eesti põldudel teisi kündjaid põrmustanud Mait tõmbas konkurentide rõõmuks adra vaost välja ja pühendus poja treenimisele. „Löögu keegi mu MM-i tulemus üle, siis jätkan,” kostab kümne aasta eest maailma kaheksas künnimees olnud Mait.
Pole välistatud, et just pojast saab isa troonilt kukutaja. Selleks tuleb sada korda 20 meetrit põldu muuta põllumajanduslikuks kunstiteoseks, aega on kaks tundi ja 40 minutit. Ees podiseb Margo traktor, selle taga vao veert mööda astub isa, kes näeb vaos iga väiksemagi vea ära. Küll käib sahk liiga madalalt, siis jälle liiga kõrgelt. Siis on kalle vale. Pot-pot-pot. Stopp! Putitamine.
Mutrivõtmete heledad kolksud kõlavad kui tiiskandid bassikoori seas. Ader peab arstiskalpellina paigas olema. Skulptuursed vaod meenutavad meisterlikku taiest, puudu on vaid Siim-Tanel Annus, kes paneks nende peale paljad tüdrukud tuld purskama ja kinnistaks end taas kunstiajalukku. Vagu vaatav isa pole aga ikka veel rahul.
Hing sai täis
Kõik algas sellest, kui Maidul, kes noppis oma hiilgeaegadel meistritiitleid muu töö kõrvalt, sai hing täis. Kümme korda maailmameistrivõistlustel käinud mees nägija teadis: muu ilma parimad treenivad võistluste eel kaua ja hoolega, leiavad selleks ajaja raha, mitte ei torma eestlaste kombel põhitöö kõrvalt riigile au ja kuulsust koguma. Nii Mait Margot nüüd treenibki. Kaheteistkümnetunnised päevad pole haruldased.
Traktoripodinast ei kosta aga üksnes isa ja poja soolo. Kogukondki on ettevõtmisele oma õla alla pannud, sest ühel hetkel ütles keegi meestest: „Kurat, aitab jamast!
Kaua sa harjutad oma tasku toel, täidad paaki oma tasku toel." See pole ju mingi Pajode pere eralõbu, vaid aateline Eesti asi, valmistumine Eestile kuulsust toovateks maailmameistrivõistlusteks.
Ettevõtja, Maidu kaaslane Torma puhkpilliansamblist Peep Lõhmus võttis härjal sarvist. Eluaegne spordimees, Kuremaa ujula juhataja Raivo Tralla lõi kaasa. Telefonikõned, toetuskirjad – selgus, et aatemehi on Eestimaal hulgi. Neid, kes mõistavad, et kün-niasi vajab ajamist.
Noor künnimeister Margo säilitab selle sahmimise keskel stoilist rahu. Lubadusi ei anna, kogu tähelepanu on vaid traktoril ja adral. Just seda ugri-mugrilist rahu ka kõige raskemates olukordades peab Mait poja suurimaks trumbiks. Rääkimata oskusest sirgelt künda, kiiresti künda, õige sügavusega künda, vagude tippe imeliseks mägismaaks muuta.
"Võimas tunne on," ütleb põllu veerel seisev Maarika, Maidu abikaasa ja Margo ema. Mis oleks ühe ema jaoks veel ilusam kui näha oma poega ja abikaasat aatelisel künnitööl, joonsirgete vagudega täituval põllul. Ka üheksateistkümne aasta eest seisis Maarika põlluveerel nagu täna, hing ärevil. Aastane Margo oli toona vankris, Mait võistles meistritiitli pärast.
Pot-pot-pot. Stopp! Putitamine.
Rein Sikk, Eesti Päevaleht (04.09.2012)
