Metsaomanikele Natura toetuste allikas lahtine

Metsaomanikele Natura toetuste allikas lahtine

Maaomanikke, sealhulgas erametsaomanikke, teeb tõsiselt murelikuks põllumajandusministeeriumi plaan lõpetada Natura 2000 kaitsepiirangutest tulenevate kahjude (näiteks metsa majandamisest saamata jäänud tulu) kompenseerimine.

Kohustused selgusid pärast metsa omandamist

Kuna Euroopa Liidust lähtuvate Natura toetuste jaotamine käib põllumajandus­ministeeriumi kaudu, on selle toetuse maksmise osas niiöelda pall just nende käes. Toetuste maksmise lõpetamise kor­ral on mitmed organisatsioonid, teiste seas Eestimaa Looduse Fond, metsaselts ja erametsaliit leidnud, et sellise lähene­misega seatakse ohtu kogu looduskaitse tulevik.

Erametsaliidu tegevdirektor Priit Põllumäe märkis, et alates 2011. aasta sügisest on põllumajandusministeeriumi juhtimisel koos käinud maaelu arengu­kava 2014-2020 ettevalmistav juhtko­misjon. Tänaseks on ministeerium aval­danud ka esialgsete meetmete loetelu, kuhu erinevalt käimasolevast perioodist ei kuulu enam Natura 2000 toetused erametsa- ja põllumaale.

Ministeerium on oma väljaütlemistes rõhutanud, et mõlema meetme puhul on tegemist passiivse toetusega. Tõsi, erinevalt mitmete teiste investeeringutoetustega on tõepoolest tegemist üksnes kompensatsiooniga.

„Mitmed omanikud on ostnud metsa kas vabalt turult või riigi käest. Ostu ajal piirangutest juttu ei olnud. Kitsendused tulid hiljem, aga ostuhinda takkajärgi muidugi ei vähendatud. Kohustused jäid, majandusliku tulu saamise võimalus vä­henes," selgitas Põllumäe probleemi saa­mislugu. „Kuna teatud loodusväärtuste hoidmine on tähtis kogu Euroopa jaoks, ongi Euroopa poolt ette nähtud hüvitised maaomanikele. Meil tahetakse aga sea­dustada olukord, kus maaomanikud pea­vad pakkuma Euroopale loodusväärtusi, aga tasu selle eest nad ei saa."

Põllumäe on seisukohal, et ministee­riumi poolt välja pakutud metsandusmeetmetest ei ole praegu ükski seotud kõrge loodusväärtusega metsandusega.

«Omandiõigusele seatud piirangu kompenseerimine on põhiseaduse alu­sel igati kohane," kinnitas ta. «Kujutage ette, et teil on viiekümneruutmeetrine korter, millest te võite kasutada vaid kolmkümmend ruutmeetrit. Kõik kulud on teie katta, aga piirangutega („kõrge sotsiaalse väärtusega ala") kaetud kahe­kümnel ruutmeetril te toimetada ei tohi. Seal võivad elada kõik ehk kasu saab ühiskond. Ei tundu õiglane?"

Natura võrgustikku kuuluvaid põllu- ja erametsamaid on praegu Eestis umbes 130 000 hektarit (sh. erametsamaadel 77 000 ha). Toetusmeetme eesmärk on olnud maaomanikele osaliselt kompen­seerida tekkivatest kitsendustest põhjus­tatud kulutusi ning saamata jäänud tulu. Hüvitisi maaomanikele Natura alade moodustamise ajal ka lubati.

„Alati tuuakse võrdluseks välja asjaolu, et näiteks Natura erametsatoetus on ra­kendatud vaid viieteistkümnes Euroopa piirkonnas," tõdes Priit Põllumäe. „Paraku unustatakse tihtipeale mainida, et EL-i tasemel eksisteerib ka selline toetusmeede nagu metsanduslik keskkonnatoetus, millist 2007.-2013. aasta perioodil Eestis üldse ei rakendata. Samas on Euroopas kakskümmend kuus piirkonda, kus seda toetusliiki kasutatak­se. Mitmed riigid on sealjuures andnud signaali, et kuna Natura 2000 protsess on tervikuna veel noor, rakendatakse kompensatsioonimeedet järgmises pe­rioodis (2014-2020)."

Eesti kohustus EL-iga liitudes maaomanikke toetama

Natura toetusmeetme rakendamine on Põllumäe hinnangul praegu kehtivas pe­rioodis olnud tagasihoidlik, ent sel on olnud objektiivsed põhjused (näiteks ei ole mõnes Euroopa piirkonnas jõutud valmis Natura alade majandamisplaanide koostamisega). Kogu selle temaatika taustal jääb tema sõnul õhku pigem küsimus – millisel määral tuleks maaelu arengukava vahendeid kasutada selliste piirangute kompenseerimiseks?

„Juba 2004. aastal otsustati Natura 2000 võrgustiku rahastamine integree­rida olemasolevatesse EL-i fondidesse, sealhulgas maaelu arengu fondi. Oleme võtnud kohustuse kaitsta liidule tähtsaid liike ja elupaiku. Lisaks näeb EL-i pikem visioon ette elurikkuse seisundi paran­damist – seda kajastab vastav strateegia aastani 2020," selgitas Põllumäe toetuste jätkumise vajadust. „Muuhulgas näeb see strateegiadokument ette, et riikide poolt rakendatavad ühise põllumajanduspolii­tika toetuste hulgas tuleb 2020. aastaks oluliselt suurendada elurikkusega seotud metsanduslikke ja põllumajanduslikke meetmeid. Nüüd tahab põllumajandus­ministeerium ühe meetmete paketi -Natura toetusmeetmed – maaelu arengu­kavast üldse välja jätta. Loodus ei tunne riigipiire ning on EL-i ühine rikkus."

Põllumajandusminister soovib toetuste allikates muudatusi

Senini ongi Natura toetuste abil maa­omanikele piiranguid eurorahast taga­sihoidlikus ulatuses kompenseeritud. Nüüd tahetakse hüvitised ära võtta, pii­rangud aga säilitada. Probleem puudu­tab tuhandeid maaomanikke.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et kui omal ajal Natura alasid looma hakati, lubati maaomanikele nende hoidmise (loe: majandamata jätmise) eest kompensatsiooni, kusjuures leiti, et kompensatsiooni allikaks võiks olla EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) maaelu arengukava (МАК) raamistikust tulev rahastus ja nõnda meelitati eraomanikud nõusse. Toona oli МАК valmis kuni aastani 2013. Et praegu valmistatakse ette MAK-i uut rahastusperioodi aastateks 2014-2020, siis sigines põllumajandusministeeriumis mõte peamiselt erametsaomanikele minevast Natura toetuste maksmisest ÜPP-i raames vabaneda. MAK-i juhtkomisjonis oli küsimus oktoobrikuus ka hääletusel. 29-st küsimuse saanud komisjoni lumest 24 on seisukohal, et ÜPP-i raha arvelt pole õige Natura alade kompensatsiooni edaspidi maksta. Kolm vastanut seda pooldas, üks jäi erapooletuks.

«Tegelikult muneti muna Natura toetusi kehtestades piltlikult öeldes võõrasse pessa, sest keskkonnapoliitikat peaks ikkagi rahastatama konkreetselt keskkonnale mõeldud meetmete arvelt, näiteks keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) rahadest," märkis Seeder. „Samas ei ole MAK-i juhtkomisjonis toimunud hääletamine kindlasti mitte lõplik otsus, diskussioon rahastamise allika üle jätkub ja eeldatavasti tuleb MAK-i uue rahastusperioodi arutelul selliseid vastuolusid veel ja veel."

Seedri hinnangul peab keskkonna­poliitika olema vastutustundlik. Ta on seisukohal, et ametkond, kes ühe või teise toetuse maksmise otsustab, peab sellele leidma ka rahalise katte. Seeder lisas, et Eesti maksis sellel rahastusperioodil Natura alade kompensatsiooniks kokku 31,5 miljonit eurot, mis tema sõnul on euroliidu riikide hulgas konkurentsitult kõige suurem summa sääraseks toetuseks.

Passiivseteks toetusteks teised allikad

Olen seisukohal, et keskkonnapoliitikat peaks rahastatama keskkonnarahadest. Eriti kehtib see niinimetatud passiivse­te meetmete kohta, mida Natura alade kompenseerimine maaomanikele kahtle­mata ka on.

„Olen kaugel arvamusest, et kaitse­aladel majandustegevuse piiramisest tingitud kahju üldse ei peaks toetama. Praegu viime läbi diskussioone, millis­test rahastusallikatest seda oleks kõige mõttekam   teha,"   kinnitas   Seeder.

«Keskkonnahoidu peaks senisest isegi rohkem rahastama, aga siis tuleks seda teha aktiivseid meetmeid, reaalseid keskkonnaseisundi parandamiseks tehtud te­gevusi toetades."

Põllumajandusminister on arvamusel, et Natura toetuste temaatika korralda­mine peaks puht loogiliselt võttes olema keskkonnapoliitika, seega siis keskkon­naministeeriumi valitsusala pädevuses. Raha võiks tema sõnul leida riigieelar­vest, KIK-i vahenditest, arutleda võiks kaitsealade vähendamise või teatud kait­sealadel teatud majandustegevuse luba­mise üle. Praegune MAK-i juhtkomisjoni arvamus, et raha ei peaks tulema ÜPP-i vahenditest, on ainult esialgne hinnang, mitte mingi põhjapanev otsus.

„Avalik arutelu kõikvõimalike toetusmeetmete sihtotstarbe üle on põhimõt­teliselt tervitatav. Küll aga pole kuigi ratsionaalne, kui iga huvigrupp otsusta­jaid survestama hakkab. Sest kahtlemata on omad huvid toetusi saada töötleval tööstusel, jahimeestel, loomakasvatajatel jt. Natura toetuste puhul peab lahendus olema jätkusuutlik," rääkis Helir-Valdor Seeder. „Pikas perspektiivis pole toetuste najal majandamine jätkusuutlik. Näiteks ÜPP-i algusajal oli sealt tulevate toetus­te osakaal maaelu arendamiseks 70%, praegu on see 41% ja edaspidi väheneb veelgi."

Riik omandab kaitsealuseid maid valikuliselt

«Põllumajandusministeeriumi seisukoht on, et järgmisel MAK-i rahastusperioo­dil toetatakse peaasjalikult aktiivseid tegevusi, sealhulgas ka keskkonnaala­seid tegevusi. Natura toetuste puhul on tegemist aga passiivse toetusega – maa­omanik saab raha selle eest, et ta tea­tud aladel midagi ei tee," iseloomustas Seeder ministeeriumi vaateid kõnealuse­le toetusele. «Leian, et keskkonda peaks panustama senisest rohkemgi, aga eel­kõige selles plaanis, et otseselt vähendada põllumajanduse kahjulikku mõju keskkonnale. See kätkeb endas uute tehnoloogiate rakendamise, ajakohaste sõnniku- ja lägahoidlate rajamise, ka ak­tiivsete metsameetmete, näiteks metsade tuleohutuse tõhustamise, maaparanduse ja muu taolise rahastamist. Edaspidi on plaanis neid meetmeid pigem suuren­dada, sest metsamajandus on maaelu arengu lahutamatu osa."

Ministri sõnul pole praegu veel teada rahastamise maht, esialgu räägitakse põ­himõtetest. Ta lubas, et kui koostamisel olevad metsaseaduse parandused jõua­vad valitsusse kooskõlastusringile ja kui sinna on sisse kirjutatud Natura toetu­sed, siis soovib ta kindlasti näha nende toetuste rahastamise allikaid.

Eelarve võimaluste piires ostab riik maaomanikelt kaitsealuseid maatükke ka tagasi. Eelistatud on need omanikud, kellele pandi piirangud peale pärast maa omandamist. Nendelt, kes soetasid kait­sealuseid maatükke teadmisega, et neile kehtivad majanduslikud kitsendused, maid üldjuhul riigi omandisse ei osteta. Teema jätkuks esitas Helir-Valdor Seeder küsimuse, kas Natura alasid üldse peab nii palju olema ja kas kaitsepiirangute kehtesta­mine on kõikjal ikka põhjendatud.

„Kui vastus on jah, siis tulebki otsi­da uusi rahastusallikaid, Brüsseliga läbi rääkida ja lahendusi otsida," nentis ta. „Ma ei ole kaugeltki vastu põhimõttele, et Natura alade säilitamist peab kom­penseerima. Lihtsalt see koht, kust raha selleks tuleb, ei ole praegu ehk kõige õigem."

Toetuste osakaal peab niikuinii vähenema

Põllumeestele hektaripõhiseks otsetoetuseks praegust Natura toetuste raha, kui see peaks ÜPP-ist vabanema, Seedri kinnitusel maksta ei saa, seda enam, et otsetoetuste osakaal peab ÜPP-is niikui­nii vähenema.

„MAK-i raha ei saa otsetoetusteks ka­sutada, me ei toeta põllumajanduse ra­hastamise niinimetatud esimese samba (otsetoetused – toim.) osakaalu suuren­damist," rääkis Seeder. «Praeguse põhi­mõtte järgi peab 30% MAK-i toetustest minema keskkonnameetmete rahastami­seks, sellel seisukohal on minu teada ka rahandusministeerium."

Uue maaelu arengukava rahastamis-põhimõtete paikapanemise protsess käib nõnda, et kõigepealt otsustab Euroopa Komisjon kõigi liikmesriikide MAK-ide (kokku on neid EL-is 88) toetusmeetme-te põhimõtted, fikseeritakse lahkhelide ja vaidluste teemad, seejärel jõuab MAK valitsusse, kes peab selle heaks kiitma, misjärel peab sellele omakorda kinnituse andma Euroopa Komisjon.

Seeder märgib, et on oma maailmavaa­telt pigem roheline inimene, ega nõustu väitega, nagu oleks Eestis kaitsealade kehtestamisega n-ö. üle pingutatud.

«Selles küsimuses läheb joon südame ja mõistuse vahelt – kaitsealasid luues peame arvestama, kes ja millistest vahen­ditest neid hooldab ja selle tegevuse eest toetust maksab," ütles ta. «Hoiualade toetamises on ka loogikaviga sees – näi­teks arhitektuurimälestiste omanikele on kehtestatud rida piiranguid, kuid keegi ei hüvita sellel alal midagi."

Erineva rangusastmega kaitsevööndid

Erametsaomand võib kas osaliselt või tervikuna jääda alale, kus kehtivad riikli­ku looduskaitse reeglid. Metsi kaitstakse kaitsealadel ja püsielupaikadel erineva rangusega vööndites.

Kõige rangem režiim kehtib loodusreservaatidesse jäävates metsades, kus inimeste liikumine on üldse keelatud, rääkimata mingist majandustegevusest. Siiski – Eestis eravalduses olevates met­sades reservaate ei ole. Küll aga ulatu­vad paljud erametsad range režiimiga kaitstavatesse sihtkaitsevöönditesse, kus üldjuhul on metsa majandamine samuti keelatud, sest eesmärk on lasta loodusel vabalt areneda. Samas võib sihtkaitse-vööndiga kaitstud mets just vajada inimkäe toetust, näiteks vajavad puisniidud oma loodusliku koosluse säilimiseks kas karjatamist või niitmist.

Kõige leebem režiim kehtib kaitse all olevate alade piirkonnavööndites, kuid sealgi on metsa majandamine kitsendatud ning kindlate reeglitega piiritletud. Lisaks sellele kaitstakse metsi ka hoiualadel, kus on keelatud nende elupaikade hävitamine ja kah­justamine, mille kaitseks konkreetne ala on määratud. Täpsustused, milli­sel määral kaitse all olevas metsaosas inimtegevus on piiratud, määratakse üldisemalt ära looduskaitseseaduses, konkreetselt aga juba kaitse all oleva ala kaitse-eeskirjas. Üldine reegel on, et kaitstava looduse üksikobjekti puhul ümbritseb seda viiekümne meetri raa­diuses piiranguvöönd, ent ka sel juhul võib kaitse-eeskirjaga piiranguvööndi ulatust täpsustada.

Püsielupaikades, milliseid moodusta­takse liikide kaitseks väljaspool kaitse­alasid, kehtib kord, mis on määratud keskkonnaministri vastava määrusega. Liikide kaupa määratakse need kolme kaitsekategooriasse. Aasta tagasi oli Eestis registreeritud 3565 kaitse all ole­vat loodusobjekti.

Pärast Natura alade kehtestamist loodi kord, mille kohaselt maaomanik, kelle maavalduse koosseisu kuulub Natura kaitsealasid ja kes soovib seal hüvitist saada, pöördub vastava avaldusega era-metsakeskuse poole või küsib esmalt nõu kohalikust metsaühistust või piirkondli­kult metsanduse tugiisikult. See asjaaja­mise kord kehtib tänaseni. Toetuse täpne suurus sõltub piirangu- või kaitseala kaitsekorraldusest.

Septembri alguses ametisse astunud metsaseltsi tegevjuht Ants Varblane kinnitas, et sihtkaitsevööndid on prak­tiliselt kõige rangema kaitserežiimiga alad. Veel karmim on reservaadis keh­testatud piirangud, kus mõnikord on ka inimeste viibimine keelatud.

„Sihtkaitsevööndis on lubatud loo­duskaitselised tööd ja inimeste viibimi­ne. Kui on tegemist mittemetsamaaga, siis on lubatud mingi liigi või koosluse säilitamiseks vajalikud tööd," selgitas Varblane. „Kui sihtkaitsevöönd asub Natura 2000 metsaalal, siis on met­saomanikel võimalus taotleda maaelu arengukava Natura metsatoetust, mis on 110 eurot hektari kohta aastas."

Toetus mõeldud loodusrikkuste kaitsmiseks

Kui maa asub väljaspool Natura ala, siis praegu on võimalik ainult maamaksust vabastamine. Samuti pakutakse võima­lust müüa sihtkaitsevööndi metsamaa riigile, nõnda saab erametsaomanik osta avalikul enampakkumisel majan­datavat metsamaad riigi reservist.

„Viimast võimalust ei tahaks metsa­omanikele soovitada, sest sellisel juhul loobutakse omandist ja riigi omandis oleva metsamaa kaitseks tehtavad ku­lutused tuleb maksumaksjana ikkagi osaliselt kanda," nentis Ants Varblane. «Looduskaitselisi piiranguid tuleb kompenseerida kõigile metsaomanikele ja praegu kehtivas looduskaitse arenguka­vas on seda planeeritud."

Varblase sõnul nähakse kooskõlastamisringil oleva metsaseaduse muutmise ettepanekuga ette ka kujundusraied, milliseid vajadusel tehakse kaitseala­del kooskõlastatult kaitseala valitsejaga ning konkreetsete liikide ja elupaikade kaitseks või vaadete avamiseks.

Erametsakeskuse toetuste üksuse juht Maris Tõnuri rääkis, et Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta an­tava toetuse eesmärk on kaasa aidata Natura 2000 võrgustiku alal asuva era­metsamaa säästvale kasutusele, kom­penseerides erametsaomanikele sääras­te metsaalade majandamisel saamata jäänud tulu.

«Toetuse määr on sihtkaitsevööndis asuval alal 109,93 eurot hektari kohta aastas," kirjeldas Tõnuri. «Toetust saab keskkonnaregistri kaardile kantud alale. 2012. aastal on kaardile märgitud 13 400 hektarit ehk 3262 erinevat ala. Võrdluseks – piiranguvööndis, hoiualal ja projekteeritaval alal asuva ühe hek­tari metsaala toetus on 60,08 eurot aas­tas. Selliseid alasid (19 314) on 2012. aasta keskkonnaregistri kaardil kokku 68 700 hektarit."

Konkreetsed piirangud määrab kaitse-eeskiri

Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun märkis, et looduskaitseseaduse ko­haselt on majandustegevus ja loodusva­rade kasutamine sihtkaitsevööndis üld­juhul keelatud. Siiski on võimalik, et konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjaga on sätestatud leevendusi.

«Lubatud võib olla jahipidamine, olemasolevate rajatiste hooldus- ja maaparandussüsteemide hoiutööd, aga näiteks ka tagasihoidlikus mahus metsaraie," ütles Aun. «Näiteks raie metsakoosluste kujundamiseks vasta­valt kaitse-eesmärgile, kusjuures kaitse­ala valitsejal on reeglina õigus esitada nõudeid raieliigi, -aja ja -tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas."

Sihtkaitsevööndis paikneva kinnisasja võõrandamisel on riigil ostueesõigus (v.a. võõrandamisel lähisugulastele). Samuti on võimalik kogu ulatuses kaitsealal paik­neva kinnistu võõrandamine riigile.

Lisaks võib kaitsealuse maaga tasuda riigi poolt korraldatavatel maaoksjonitel müüdava maa eest (nn. jätkuvalt riigi omandis olevate maade võõranda­mine maa-ameti poolt).

Väike toetus parem kui üldse mitte midagi

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv kinnitas, et kui esime­sed metsamaad 1991. aastal eraoman­disse läksid, valitses üleüldine põhiline hirm selle ees, et metsad raiutakse kõik lagedaks.

«Valitses usaldamatuse õhkkond, ar­vati, et eraomanike ohjes hoidmiseks tuleb teha karm riigipoolne administ­reerimine," meenutas Talijärv. „Täna näeme, et see toonane hirm osutus alusetuks. Erametsaomandus on meil olnud nüüdseks kakskümmend aastat ja ka riik on oma hoiakuid eraomanike suhtes korrigeerinud."

Talijärve sõnul väljenduvad need hoiakud seaduste, määruste ja eeskir­jade muutmises vastavalt muutuvale olukorrale. Näiteks ainuüksi metsasea­dust on muudetud seitse korda, prae­gu on käsil kaheksandad muudatused. Talijärv rõhutab, et metsandusalane seadusandlus on muutunud üha libe­raalsemaks.

Kui kõik uuendused kokku võtta, siis läbivaks jooneks on neis vajadus tõ­hustada looduskaitset. Kui praegu jääb eraomandis olevale metsamaale näiteks sihtkaitsevöönd (SKV), kus majandus­tegevus keelatud, siis makstakse oma­nikule saamata jäänud tulu kompensee­rimiseks dotatsiooni.

„Paljud omanikud nurisevad, et toe­tus on liiga väike," tõdes Talijärv. „Aga alles mõned aastad tagasi ei makstud üldse midagi. Võin öelda, et toetusmeetmeid on kavas laiendada ka vääriselupaikadele, aga seda, millise aasta riigieelarvesse see sisse kirjutatakse, ei julge ma praegu lubada." Ta möönab, et toetust vajavad ka need talunikud, kelle metsaalale jäävad sihtkaitsevööndid, mis ei ole Natura aladega seotud. Sest toetust makstakse praegu vaid Natura alade eest.

Keelud-käsud olgu selged ja arusaadavad

Andres Talijärv on seda meelt, et kui metsaomanikule midagi ära keelata, siis kõigepealt tuleb selgitada, miks ühte või teist tegevust ei tohi teha ja mitte teha seda lihtsalt käsukorras.

«Koolipoisile ei peaks ainult raiu­ma, et ära söö kriiti, pigem võiks talle rääkida, miks ei tohi kriiti süüa. Ametniku jaoks ei ole midagi hullemat, kui hakata erametsa kaitseala looma," tunnistas ta. «Omanik peab olema ise kaitsevajadustest teadlik, selline kait­se on tõhusam mistahes lepingulisest suhtest. Ta peaks endale läbimõeldult teadvustama, mis mingi tegevusega metsas kaasneb."

See kehtib ka vääriselupaikade puhul, kus riik võib rakendada sunnimeetodeid, aga mõistlikum oleks seal piirdu­da vaba mõistliku majandamise võimal­damisega, millega käib kaasas konk­reetne kompensatsioonimehhanism.

«Efektiivne koostöö maaelanike ja -omanike, looduskaitsjate, riigiametni­ke ning jahimeeste vahel annab eelduse tõhusale looduskaitsele," on Talijärv kindel. «Ühe valdkonna hea regulat­sioon on selline, mis ei pane kellegi õlule ülekohtuselt suuri kohustusi." 
 

***

Natura 2000 alal asuva erametsamaa toetus

• Taotlemise aeg: 2.-21.mai 2012 (hili­nenult 22.mai kuni 15.juuni).

• Eesmärk on kaasa aidata Natura 2000 võrgustiku alal asuva erametsamaa säästvale kasutusele.

• Kompenseerib erametsaomanikele Natura 2000 metsaalade majandami­sel saamata jäänud tulu.

• Toetust võib taotleda vähemalt 0,3 hektari suuruse taotleja oman­dis oleva metsaala kohta, mis asub Natura 2000 võrgustiku alal ja on kantud keskkonnaregistrisse.

• Taotleja peab täitma aasta jooksul taotluse esitamise tähtaja esimesest päevast alates looduskaitseseadusest ja metsaseadusest tulenevaid nõudeid.

• Taotluse rahuldamise või taotluse ra­huldamata jätmise otsuse teeb era­metsakeskus hiljemalt 30. aprilliks taotluse esitamisele järgneval aastal.

• Taotleja arveldusarvele maksab toe­tuse PRIA hiljemalt 30. juunil taotluse esitamisele järgneval aastal.

• Toetust makstakse maaelu arengu­kava 2007-2013 alusel maaelu aren­gu Euroopa põllumajandusfondist (EAFRD) ning kaasfinantseeritakse riigieelarvest.

• Toetuse määr Natura 2000 piirangu­vööndis, hoiualal ja projekteeritaval alal asuva ühe hektari metsaala kohta on 60.08 eurot aastas, sihtkaitsevöön­dis 109,93 eurot hektari kohta aastas.

Allikad: erametsakeskus, keskkonnami­nisteerium, põllumajandusministeerium, statistikaamet

Ain Alvela, Eesti Mets 28.12.2012
 

2012-12-28T10:00:00+00:00 Reede, 28. detsember, 2012|Uudised|