Mida ootavad põllumehed uuelt eelarveperioodilt

Mida ootavad põllumehed uuelt eelarveperioodilt

Ületulevast aastast algab Euroopa Liidu uus eelarveperiood, mis toob muudatusi ka põllumajandustoetuste maksmisele. 

Eestil, üldse kõigil kolmel Balti riigil on Euroopa Liidu ülem-kogu istungil saavutatud kok­kulepe pindalatoetuse tõusuks 75% tasemele Euroopa Liidu keskmisest aastaks 2020.

Rahaliselt tähendab see pindalatoetuse tõusu aastate jooksul Eestis 117 eurolt hek­tari kohta 196 euroni. Võrdlu­seks – Euroopa Liidu riikide keskmine otsetoetus hektari kohta on praegu 268,2 eurot ning näiteks Hollandis maks­takse põllumehele otsetoetust 457 eurot hektari pealt.

Eesti Põllumeeste Keskliidu presidendi ja Saidafarmi juhi Juhan Särgava sõnul on Eesti . praeguse seisuga märksa pare­mas positsioonis kui kaks kuud tagasi. Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt ulatu­nuks Eesti toetused aastatel 2017-2020 vaid 58%-ni EL-i keskmisest.

Särgava tõdeb, et kui pal­jud põllumehed seadsid 58% toetusmäära taseme juures kahtluse alla, kas üldse põl­lumajandusega uuel perioo­dil pärast 2014. aastat edasi tegeleda, siis nüüdne otsus toetust tõsta mõjub kindlasti positiivselt. «Kindlasti oh ka põllumajandusse noori tulijaid rohkem," usub ta. „Uus tase on väga tõsine argument."

Väga tõenäoliselt lisas otsus­tavat kaalu meie valitsusjuh­tide ja EL-i parlamendiliikmete nn eurotööle rahulolematuse väljendamine – toetusallkir­jade kogumine Baltimaade põllumeeste vabaühenduste ühisdeklaratsioonile, protestitraktori Brüsselisse saatmine.

„See oli Euroopa Liidu „kontorilipsude" jaoks suur häm­ming: mingite äärealade, Bal­timaade põllumehed, hakkasid koos rääkima – ennekuulmatu! Peeti viisakaks positiivselt rea­geerida," täheldas Särgava. «Tähendab, et tasub mässata. Traktorietendus oli vajalik ja kasulik! Kuigi Brüsselis jätkub mässamist iga päev, oli meie etteaste jällegi algupärane ning pälvis elavat vastukaja. Arva­tavalt meie suhteliselt taga­sihoidlik, külm toon oli pisut uudne lõunapoolse tempera­mendi seas."

Särgava sõnul tuleb aru anda sellestki, et paljas mäs­samine poleks midagi andnud. «Tegemist oli rollijaotusega, kus koostöös presidentide, EL-i parlamendiliikmete, valitsus­juhtide ja erialaministritega õnnestus end viimasel hetkel arvestataval määral kuulda­vaks teha. Balti hääled parla­mendis on ju tape, seetõttu tulemus väärib tunnustamist," osutas ta.

Särgava tõdes, et ehkki tõus 75% tasemele on madalam kui oodatud – ootus oli 90%-le, ei kavatseta esialgu enam «mürgeldama" hakata. «Praegu oleks kohatu veel ärplema hakata," nentis ta, lisades, et küll oota­vad põllumehed, et lubatud 75%-line ühtne pindalatoe­tuse tase saavutataks varem kui aastaks 2020.

Põhjendamatu rohestamisnõue

Kuna uue eelarveperioodi rahastamispõhimõtted ei ole veel täpselt paigal, on veel tee­masid, mille osas «Eesti ei tohi väsida" ning plaanitavaga vai­kimisi leppida. Näiteks soovib Euroopa Komisjon siduda 30% otsetoetustest rohestamise ehk greeningu nõude täitmisega. See kohustaks kõiki Euroopa Liidu põllumehi kasvatama oma põldudel vähemalt kolme kultuuri, säilitama püsirohumaad ja määratlema igast põl­lust 7% ökoloogilise alana ehk jätma tootmisest välja. Särgava osutas, et need ökoloogilised alad on meie põldudel niigi põõsastike, kivikangrute jms näol arvukalt olemas ning tuleks rohealadena arvesse võtta.

«Kui pool põllust piirneb metsaga, peaks rahastamise nõue ju täidetud olema," märkis Särgava, et rohesta­mise asjus ei saa kõiki riike ühe mõõdupuuga võtta ning sundida Eestit, aga ka Lätit ja Leedut rohestamise egiidi all põllumaad tootmisest välja jätma. Tema andmetel on pal­jud riigid sellega hädas ning Euroopa põllumajandustoot­jate ja -ühistute katusorgansatsioon Copa-Cogeca sekre­tär Pekka Pesonengi tegi väga terava kirja Euroopa Komisjo­nile, millega juhtis tähelepanu drastilistele tagajärgedele, mida üleeuroopaline ühtne rohestamine kaasa tuua võib.

Toetus väheneb?

Euroopa Liidu nn toetusümbrikusse kuuluvad otsetoetused, sh juba kõneks olnud pindalatoetused ehk esimene sammas ning teise sambana maaelu arengu toetused. Praegu ei ole veel selge, milline on Euroopa Liidu toetus maaeluarengukavale uuel eelarveperioodil ja kui suured on toetussummad.

Eesti põllumajandusmi­nisteerium on välja sõelunud kaheksa toetavat võtmevaldkonda, sh on näiteks teadmussiirde ja innovatsiooni paran­damine, konkurentsivõime ning põllumajandusettevõtete elujõulisuse edendamine, toidutarneahela korraldamine ja riskijuhtimise edendamine, sotsiaalse kaasamise, vaesuse vähendamise ja maapiirkon­dade majandusliku arengu edendamine jt.

Põllumeeste Keskliit vaat­leb Särgava sõnul toetusvõi-malikke arenguid praktilise pilguga. «Liikmesriigile antav «toetusümbrik" jääb idee poo­lest samaks, sõltumata sellest, kui pikaks me soovide nime­kirja kujundame," selgitas ta. «Ette on kirjutatud, kuidas ja mille eest me seda toetusraha ringlusse lasta saame. Meie meelest on praktilisem lähe­neda nii, et iga asja jaoks meil raha nagunii ei jätku. Teeme siis tähtsuse järjekorra neist, mis meie meelest olulisem on: piim, liha, teravili, köögivili, keskkonnasäästlik tootmine ja mõned valdkonnad veel…"

Kontsentreerides raha Põl­lumeeste Keskliidu arvates tähtsamatele tegevustele saab hoogustada konkurentsivõi­met. «Mida enam raha annab suunata tegijaile, seda suurem lootus on põllumehi maastiku­pildil kohata ka aastate pärast," märkis Särgava. «Teisisõnu loodame, et uue toetusümbriku jaotamisel jätkub tarkust parimal viisil toetada neid ettevõtmisi, mis on ja saavad konkurentsivõimeliseks."

Palju piima

Suure muudatusena kaovad 2015. aastal piimakvoodid, ennustada võib tootmise tõusu, aga sellega seoses ka piimahinna langust. «Isegi alla tootmiskulude," nentis Särgava4 ja lisas, et juba praegu on piima kokkuostuhind liiga madal (EL-i keskmine on umbes 30 senti liitrist) ning piimatoot­mine selle hinna juures ei ole jätkusuutlik.

Särgava sõnul loodab Euroopa piimandusnõukogu välja töötada uut tururegu-latsiooni. Üks seisukoht on koondada liikmesriigid ühise piimakava alla ja toota nii palju kui tarbitakse mõistliku piima­hinna taseme juures, näiteks 45 senti kilost.

Eeskujuna nähakse Kanada süsteemi, kus turg on planee­ritud ja rohkemat ei tooda turule, kui just hinna hoidmi­seks mõistlik. «Rahul on tarbi­jad ja tootjad. Piimatooted on stabiilselt saadaval, hind on paigas ega hüple," kinnitas ta. Ülearuse piima peavad farmid ise ära tarbima – põrsastele, vasikatele, muul otstarbel.

Samas nentis Särgava, et Kanada süsteem üheselt ülevõetav ei ole, sest meie kon­kurentsireeglid ei lase seda kuidagi sündida.

«Piimaturg on üks tulise­maid asju paari aasta jook­sul," arvas Põllumeeste Kesk­liidu president. «Praeguse väljavaate kohaselt aga läheb kvoot vabaks ja kui midagi muud välja ei mõelda, lõpeb see sellega, et 3-5% piimatootjaist Euroopa Liidus peab lõpetama."

Eesti on praeguse seisuga Särgava ütlust mööda väikeses eelisseisus, kuna maa hind on veel suhteliselt odav, tööjõudki esialgu veel odavam. «Kõik see aga muutub kiiresti, «piimauputus" võib jõuda meienigi."

Vähem kulutusi

Eesti suurima piimatootjate ühenduse EPIKO ja Kehtna Mõisa OÜ juht Märt Riisen­berg tõdes, et olukorras, kus võib piima tootjahinna langust Euroopa Liidu turul ennustada, tuleb piimatootmisega tegele­jatel hoida ning suurendada konkurentsivõimet, st piima tuleb toota vähemate kulu­tustega ning müüa parimate tingimustega. «Piima tootmis­kulude vähendamisel tuleks rohkem panustada lehmade karjaspüsimise suurendami­sele küi iga hinna eest lehma aastase väljalüpsi suurenda­misele," osutab Riisenberg. «Piima parimate müügitingi­muste saavutamisel on otsus­tava tähtsusega piimatootjate omavahelise ühistulise koos­töö arendamine."

Maaelu arengutoetuste kärpimine vähendab tema sõnul piimatootmise konku­rentsivõimelist arengut. «Eesti 90 000 lehma ei oma veel kõik tänapäevaseid elutingimusi, suurem osa veisekasvatuse taastootmisest (noorkarjakasvatus) on tänapäevastamata," selgitas Riisenberg.

Ta tõdes ka, et põllumajan­duse arendamise olulisust pole Eestis veel täielikult mõistetud. «Eesti suurimaid maavarasid on rohumaad, mida piimaks väärindades ning piimale li­sandväärtust andes kindlus­taks riigile arvestatava arengu ja võimaldaks tööhõivet põl­lumehest kaupmeheni välja," osutas Riisenberg. 
 
Nagu ka Juhan Särgava, rõhutas Riisenberg, et Eesti ei,tohi nõustuda rohestamisnõuetega oludes, kus põllu­maid on metsade-rabade vahel niigi vähevõitu.

«Maaelu toetusvahendeid peaks vähem sattuma maa­eluga mittetegelejate kätte," tõi Riisenberg välja veel ühe põllumehi puudutava kitsaskoha, pidades silmas niitmistoetust. Niinimetatud euroheina tegemine tähendab aga maade rendihindade tõusu või põllumajanduslikust tootmi­sest väljaliikumist eesmärgiga maad lihtsalt niita ja saada nii kätte makstav toetus. EL-st peaks toetust saama aktiivsed põllumehed, mitte tugitoolipõllumehed.

Kristiina Viiron,
Eesti Päevaleht (Elu Maal)  
(13.12.2012)

 

2012-12-13T10:00:00+00:00Neljapäev, 13. detsember, 2012|Uudised|