Mida teha üle jäävate aiasaadustega?

Mida teha üle jäävate aiasaadustega?

Sügis on saabunud ja aedades, põldudel saak valminud.

Seega on jälle asjakohane rääkida teemal, mida tohib ja mida ei tohi teha oma üle jäävate aia- või põllusaadustega. Kas neid tohib kasutada lasteaia- ja koolisööklates või pakkuda lähedalasuvale restoranile? Kas on mingid piirangud selliselt saadud aiaviljade kasutamisele?

Ligi aasta tagasi kirjuta­sin Maablogis samal tee­mal. Siiski jõuavad jätkuvalt meieni arvamused, et kodus kasvatatud puu- ja köögivilja ei ole lubatud koolis või laste­aias kasutada. Kordan siis veelkord üle põhitõed ja lisan natuke uusi teadmisi.

Omakasvatatud puu- ja köögivilja võib pakkuda nii restoranidele, kohvikutele, sööklatele kui ka kohalikku poodi või müüa ise turul.

Toiduseadus lubab

Toiduseadus ega ükski muu toidu kohta nõudeid kehtes­tav õigusakt ei keela oma kasvatatud puu-ja köögiviljade, maitsetaimede, marjade ja muu sellise taimse kraa­mi kasutamist kohvikutes, lasteaedades, koolisööklates ega ka nende müüki poes. Seaduse keeles rääkides on puu- ja köögivilja kasvatami­se puhul tegemist taimsete esmatoodete tootmisega. Enda kasvatatud puu- ja köögivilja on lubatud müüa või anda nii otse tarbijale kui ka jae-ja toitlustusettevõttele, mis müüvad need edasi tarbijale. Seega võib oma kasvatatud puu-ja köögivilja pakkuda nii restoranidele, kohvikutele, sööklatele kui ka kohalikku poodi või müüa ise turul. Saadustega ei pea kaasa andma mingeid erilisi toiduohutuse tõendeid.

Kui annate teistele selli­seid saadusi, mida te isegi julgelt sööksite, siis on ka seaduse nõue täidetud.

Tähele tuleb panna, et sellised tooted peavad olema ohutud ja toidukõlblikud, nendes ei tohi olla inimese tervist ohustavaid parasiite, kahjureid või võõrkehi. Lähtuge põhimõttest: pakun teistele vaid terveid, korra­likke ja ilma mädaplekkideta aiasaadusi. Kui annate teis­tele selliseid saadusi, mida te isegi julgelt sööksite, siis on ka seaduse nõue täidetud.

Naabritädi õunad sobivad küll

Igat liiki ja iga suurusega toitlustajad võivad julgelt ka­sutada neile kasvataja poolt otse müüdud või kingitud puu-ja köögivilju ning marju. Sama kehtib ka loodusest korjatud marjade ning seen­te kohta. Kasvataja võib aga olla nii kohalik talunik kui ka naabritädi, kellel sügisel õunu üle jääb. Tuleb silmas pidada, et toitlustajal oleks teada, kes, millal, kui palju ja millist aia- või metsasaadust on talle toonud või müünud. See on oluline jälgitavuse tagamise seisukohalt. Kui hiljem peaks tõesti ilmnema mingi toiduohutuse prob­leem, mis värskete aia- ja põllusaaduste puhul on üsna ebatõenäoline, siis on toitlus­tajal teada, kes talle näiteks tol päeval õunu tõi. Tähele­panelik tuleb muidugi olla seentega. Nende puhul peate olema täiesti veendunud, et teile pakutavad seened on ikka ohutud söögiseened. Niisamuti peavad jälgitavuse tagama ka kauplused, kes müüvad tarbijale neile kasva­taja poolt toodud saadusi.

Toitlustaja võib julgelt kasutada kasvataja otse müüdud või kingitud puu-ja köögivilju ning marju. Sama kehtib metsamarjade ja seente kohta.

Kas ka naabritädi õunamahl sobib?

Eeltoodu puudutab vaid töötlemata aia-, metsa- ja põllusaadusi. Aga mis saab siis, kui naabritädi tahab oma õuntest ise mahla teha ja seda müüa? Või marju külmuta­da? Nüüd tuleb naabritädil küll juba vaadata nii toidu­seaduse kui ka toiduhügieeni üldeeskirja poole. Esiteks, tuleb järgida toiduhügieeni üldeeskirja nõudeid, seada sisse lihtne enesekontrolli-süsteem, saada perearstilt tervisetõend jms. Teiseks, kodus müügiks toidu val­mistamisest tuleb teavitada

Veterinaar- ja Toiduametit. Kui koolisöökla või restoran tahab olla veendunud, et os­tab oma õunamahla või kül­mutatud marjad nö korraliku valmistaja käest, siis küsige, kas viimane on endast ikka Veterinaar- ja Toiduametile teada andnud ja kas tal on aimu toiduhügieenireeglitest. Täpsemat infot nii kodus toidu valmistamise nõuete kui ka teavitamise kohta saab Veterinaar- ja Toiduameti kodulehelt.

Kas naabritädilt saa­dud õuntest tohib ise mahla teha?

Vastus on jah. Kui toitlustaja – kool, lasteaed, restoran või kohvik – on saanud otse kasvatajalt puu- ja köögi­vilju, kõrvitsaid, marju või maitserohelist, võib ta neist valmistada endale vajalik­ke ja sobivaid tooteid. Nii neid, mille tarbija toitlus­taja juures kohe ära sööb (õunakooki) kui ka neid, mis süüakse ära mõne aja pärast (õunamoosi). Loomulikult tuleb siin järgida tavapära­seid toiduhügieeninõudeid nagu tööprotsessi puhtus, ristsaastumise vältimine, sobivad valmistus- ja säilitustemperatuurid. Ka võib aiasaadusi kuivatada või külmutada. Kuivatamise juures on oluline jälgida, et kuivatatav asi ikka tõesti kuiv oleks, muidu on see soodus pinnas hallituse tekkeks. Külmuta­mise juures on vast olulisim tähele panna, et ei külmu-tataks korraga liiga suuri koguseid ning, et külmikusse pandavad "soojad" tooted ei sulataks seal juba ole­vaid külmunud tooteid. Aga need on juba toiduhügieeni põhitõed, mida me enesele märkamata järgime kodus ning mida kindlasti teavad kõik õppinud kokad.

Praegu viib Tervise arengu instituut taas läbi kampaa­niat, millega kutsub inimesi üles tarbima viis peotäit puu-ja köögivilju päevas. Loodan, et siin toodud selgitused aitavad kaasa kampaania õnnestumisele ning omakas­vatatud aia-ja põllusaadused leiavad tee tarbijateni.

KAIRI RINGO põllumajandusminis­teeriumi toiduohutuse osakonna nõunik
Hiiu Leht, 29.2013

 

2013-10-29T10:00:00+00:00Teisipäev, 29. oktoober, 2013|Uudised|