Mis maarahvas? Teda pole ju enam

Mis maarahvas? Teda pole ju enam

Kus Läänemets on? Mis ta teeb? Kas oled temast midagi kuulnud?

Nõnda on minugi käest viimastel aastatel mitu korda küsitud ja ma pole teadnud vastata. Nüüd tean, tema poja käest uurisin. Ülo Läänemets elab koos oma hambaarstist abikaasa Elleniga – mõlemad pensionärid – endiselt omaenda ehitatud kodus Tartumaal Rannus, juhib ise oma autot ja on üldse hea tervise juures. Aeg-ajalt käib ta – teeb seda suure rõõmuga – Virumaal Väike-Maarja vallas Avispea külas toetamas nõu ja jõuga oma poega Jaak Läänemetsa, kes on seal oma isaisade talus edukas teraviljakasvataja.

Ülo Läänemets sai eile 85aastaseks. Õnne ja tervist!

Tean, tean, juba on nii mõnelgi lugejal kerkinud küsimus: kes too Läänemets siis on, et temast ajaleheski kirjutada sünnib? Tean kindlalt, et veel paarkümmend aastat tagasi ja palju aega enne seda tundis teda enam-vähem kogu Eesti, kõik põllumehed ennekõike. Ülo Läänemets ongi põllumees, õpetatud agronoom. Tema parimad tööaastad on olnud Tartumaal, alguses Kureküla, hiljem Lenini-nimeliseks ümber ristitud sovhoosi peaagronoomina. Läänemetsa juhtimisel saadi tolles sovhoosis Eesti keskmisest hulga suuremaid teravilja- ja kartulisaake. Just sellest tema kuulsus levis ja kasvas.

Põld ei küsi, milline on riigikord, põld kannab vilja siis, kui teda korralikult ja targalt on haritud. Hingelt põllumees – sellisele on põld elusasi, mitte tootmisvahend – ei luba selles asjas mingit lohakust mitte kunagi. Nii lihtne see ongi.

Tülikas maaelu?

Mu isa, 1895. aastal sündinud inimene, pääses ilmasõjast eluga koju ja tahtis ruttu naise majja tuua. Aga tema ema, mu vanaema, ei lubanud. Tema nõudis, et poeg peab enne oma kolm õde mehele panema, neile kaasavara teenima ja alles siis võib omaenda pere soetamisele mõelda. Isa ei tahtnud oodata, võttis kõigepealt naise ja seejärel pani ka õed mehele. Kaasavararaha maksmiseks võttis ta suure pangalaenu, selle tagasimaksmine kestis aastaid ja ahistas meie suurt peret läbi kogu Eesti aja. Aina kasvatati lina, sest see oli ainus, mille müügist natuke raha sai. Linapõld on õitsemise ajal väga ilus vaadata, helesinine ja hällib tuules. Aga lina tuli noil aegadel käsitsi kitkuda, kupardada, leotada, laotada, üles võtta, kolkida, ropsida, harjata, lõpuks lõhnavatesse pundardesse köita ja hobusega laadale ülesostjate kätte sõidutada. Suurem osa rahast viidi aega viitmata võla katteks panka. Paaril korral isa ütles:

“Tsaariajal oli elu parem.”

Oma põldu oli ta alati harinud parima äratundmise järgi ja kurvastas väga, kui see kolhooside alguses temalt ära võeti. See tundus talle sedavõrd ülekohtune, et ta ei astunudki kolhoosi. Pika sundimise järel küll, kui kõik teised meie külas astusid. Hiljuti kuulsin raadiost, kuidas reporter Rahvaliitu meenutades seda taas kord põlastavalt kolhoosiesimeeste parteiks nimetas. Ei tea küll, miks tehasedirektorite nõukaaegset head tööd häbiposti ei panda. Kui kolhoosipõldudel oleks ideoloogiast lähtuvalt aina looderdatud, oleksid ka Eesti põldudel ohakaväljad ja võsa kiiresti võimust võtnud nagu näiteks Pihkvamaal.

Uue Eesti aja algul see nii kippus minemagi. Harimata maad on ka praegu piisavalt, sellele ei pöörata tähelepanu. Nagu maainimeselegi. Lehetoimetustes pole enam põllumajandusosakonda, seegi on tähenduslik. Üksnes Maaleht tunnistab veel maarahva olemasolu ja hoolib.

Ometi on see rahvas olemas. Vaikib, kannatab ära, töötab, kasvatab lapsigi. Hoolimata sellest, et koolid kaovad, külateed lagunevad, bussiliine optimeeritakse, postkontoreid koondatakse, arstipunkte vähendatakse. Kauplused lähevad ise ära, sest ostjaid ei ole.

Kellele neid maainimesi vaja on! Tülikas rahvas. Riigil ei jätku nende poputamiseks raha. Asugu linnadesse ja hakaku elu elama.

Tunnistagem tõtt, Vene ajal elas Eesti külades tänasest palju rohkem inimesi, ka noori ja harituid sealhulgas. EPA lõpetanud läksid maale tööle, nende peredesse sündis lapsi, koole ei suletud, vaid tehti juurde. Tehti kõvasti tööd ja saadi kõvasti palka. Tõsi, need olid okupatsiooniaastad ja seda ei tohi unustada. Kuid hoogtöökorras erastamise-ärastamise asemel oleks võinud mõnedki edukad kolhoosid-sovhoosid reorganiseerida riigimajanditeks, jätta inimestele nende töö ja väärikus. Mineviku valimatu materdamise asemel olnuks ja oleks ehk targem tähele panna ja olnud aegadest üle võtta see, mis seal head oli.

Maarahvas läbi aegade

Leidub optimiste, kes usuvad, et ühel päeval meenub kõikidele, kes me õigupoolest oleme. Maarahvas läbi aegade. Maa on eestlast toitnud ja katnud, sõdadest läbi aidanud ja elus hoidnud. Nii on olnud, nii jääb. Kuni oma põllul kasvanud leib on laual, seni püsib oma riik.

Optimistid on olnud ja on kõik Läänemetsad. Ülol ja Ellenil on kaks poega. Tehnikaülikooli haridusega Enn elab ja ehitab Sakus. EPA lõpetanud Jaagul ja tema geograafiaõpetajast kaasal Maretil on kolm poega. 25aastane Ott on põllumees, siinse maaülikooli lõpetamise järel täiendab ta ennast parajasti Kopenhaageni põllumajandusülikoolis, 23aastane Laur on mehaanikainsener ja 15aastane Rait õpib kaheksandas klassis.

“Otist tuleb järgmine isaisade talu peremees Avispeal,” teab Jaak Läänemets.

Kunagise kodu uuesti ülesehitamine ja edasipidamine on suur ettevõtmine, peale töö on nõudnud usku ja lootust. Vahepealsetel aastatel oli Avispea elumajas postkontor ja Triigi sovhoosi osakonna keskus. Nüüd on Läänemetsad oma kodus tagasi. Ülo rajatud Rannu kodu on uusrajatis ja ka seda tuleb kord keegi oma poistest edasi pidama.

Muide, Jaagu ja Mareti poegade eesnimetähtedest annab kokku lugeda ingliskeelse ALLRIGHT. See pole olnud vanemate teadlik valik, lihtsalt on juhtunud nimede panemisel nii ja ühel ilusal päeval nad selle kokkusattumuse juhuslikult avastasid.

Maainimesel on praegu tööd, mõtlemist ja plaanipidamist palju. Sel ajal, kui linlased päevitavad, suplevad, reisivad kaugetesse ja kaunitesse paikadesse siit ära, otsides vaheldust enne pikka põhjamaa talve, sel ajal maarahvas päevitab kogu aeg siinsamas, pääsedes vaid nappideks öötundideks suvehämarasse tuppa. Nii on alati olnud, nii ollakse harjunud, sest teisiti ei saa.

Eestis on alati ilus, aga praegusel aastaajal on siin eriliselt ilus. Just nimelt maal. Põldudel ja metsas. Rohelus, õitsemine, loomine. Ei usugi, et kusagil mujal võiks ilusam olla, reklaamitagu näiteks Egiptuse surnud kive ja kuuma liiva kui palju tahes.

Ma armastan sind, Eestimaa, ja mul pole üldse häbi niiviisi ütelda.

Nasta Pino, Õhtuleht (16.06.2012)

2012-06-16T10:00:00+00:00Laupäev, 16. juuni, 2012|Uudised|