Taavi Põri on noortalunik Suur-Rahula külas Orissaare vallas, kes äsja lõpetas Eesti maaülikooli ja tuli tagasi koju, et hakata isa eeskujul talu pidama. Hoolimata erialase töö võimalustest kaalus oma ettevõtluse käivitamine aga väärt pakkumised üles.
Vähemalt esialgu. Kui oma ettevõtlusplaanid käima lükatud, eks siis saab uuesti pakkumiste poole mõtteid seadma hakata, arvab Taavi praegu.
Tuleb meelde, et kohtusin Taaviga ka siis, kui noormees sammud ülikoolilinna Tartu poole seadis. Oli viljakoristuse aeg ja Kuressaare gümnaasiumi lõpetanud poiss oli viljakuivatis, kus ta töötas kuivatusprotsessi operaatorina. Nüüd on ta tehnika osas saanud palju targemaks, omandanud kõrghariduse Eesti maaülikoolis just tootmistehnika erialal.
Taavi ei ole taluplaanidega üksi, tal on nägus elukaaslane, naabersaare Muhu tüdruk Kaie Laaneväli, kes omandas samas linnas majandusökonoomika ja ettevõtluse eriala. Mõlemad tänavused lõpetajad. Täiuslik tiim – tänapäeva keerulisi masinaid ja automaatikat ning ökonoomset majandustegevust tundvad magistrikraadiga noored koos majandust edendamas.
Noortaluniku projekt oli esimene praktiline töö, mille Kaie talu arendamiseks kirjutas. Noored on käinud külas ka mandri köögiviljakasvatajatel, et kogemusi hankida, sest teooria on üks asi, kuid kogemustega tegijate praktilised teadmised hoopis teine. Taavi emagi, kes teenib elatist lasteaiaõpetajana, on uuesti koolipingis ning õpib kaugõppe korras Räpina aianduskoolis aianduserialal. Sealtki on üksjagu tarkuseteri loota.
Spetsialiseerutakse köögiviljade ja kartuli kasvatamisele
Taavi isalt Aarnelt kuulsingi, et poeg on kooli lõpetanud ja kavatseb oma talupidamise rajada. Algus on juba tehtud – Taavi kasvatab köögivilju ja kartulit ning noortel on mesilasperedki olemas.
“Kartulit on meil alati kasvatatud, umbes hektari jagu, osa enda tarbeks, osa müügiks. Aga plaan on kartuli pinda suurendada. Selleks on töötatud välja meie tingimustele sobiv tootmistehnoloogia ning esimesed investeeringudki on tehtud. Praegu käib töö võimalike hoidlaruumide ning finantseerimisvõimaluste otsimise osas,” rääkis Taavi Põri.
“Lisaks on meil Pädaste mõisaga huvitav koostöö tekkinud – kasvatame eri köögivilju vastavalt nende tellimusele, seemned hangivad nad meile ise. Sel aastal moodustab see suure osa meie köögiviljapinnast. Kasvatame kolme erinevat sorti ja kahte värvi porgandit, mis näevad välja väga huvitavad, erinevaid peete, sh lehtpeet, kartulid ‘Blue Congo’ ja ‘Väike verev’ jm.”
“Kui katmikalast rääkida, kust tuleb praegu suurem osa käibest, siis tomati all on meil 320 m2 suurune kasvuhoone ja kurgi all kaks kasvuhoonet pindalaga 190 m2. Saaremaa mõistes on see ilmselt üks suuremaid katmikala pindu. Aga kasvatame ka kapsast, sibulat jm,” täiendas teda elukaaslane Kaie Laaneväli.
Kõik kohe ei õnnestu, olgu töö milline tahes. Kevadel kolmel eri ajal tehtud brokolikülvid olid kõik aia taha läinud. See liik ja veel paar haruldasemat kipuvad ka minu arust meeleldi just nii käituma. Ettevõtluse seisukohalt on see noorte meelest siiski huvitav projekt. “Juba see, et Pädaste mõisa restorani menüüs märgitakse Rautsi talu ühe või teise kultuuri kasvatajana, on hea reklaam meie talule, nagu kaubamärk,” tõdesid nad.
Mõisa köögi peakoka poolt suunatuna on nende talu külastanud mitmete erinevate paikade ajakirjanikud, sh välismaalt. “Muidugi kajastavad nad Pädaste tegemisi, kuid köögi kaudu tutvustatakse ka toorme kasvatamise kohti. Me pole ainus. Neil on põhimõte, et saadus peab olema kasvatatud Muhus või selle naabersaartel. Pädaste mõis on üks meie klientidest, kuid meil ei ole plaanis ainult nišitootjaks jääda. Suund on ka laiemale tarbijaskonnale,” selgitab Taavi.
Noortel on plaanis laiendada ka katmikkultuuride kasvatust: kurgi, tomati ja salatite kasvupinda. Ja muidugi kartulikasvatust. Selle plaanitavat pinda Taavi pakkuda veel ei söandanud. Mõned hektarid ikka, vastasel juhul investeeringute tegemine ei õigusta. “Edaspidi on plaanis investeerida efektiivsemasse tootmisesse, et toodangut optimeerida. Selleks kaalume raha taotlemist PRIA investeeringumeetmest. Kartuliteema kerkis meil päevakorda alles eelmisel kuul ning pole jõudnud veel kõike läbi mõelda. Aga kartulikasvatus on mõistlik asi, pealegi on seda võimalik hästi mehhaniseerida,” on noorte seisukoht.
Noortalunikel on ca 30 ha maad, millel arendatakse köögiviljade, kartuli- ja ka rapsikasvatust. “Aga maid kasutame koos isa talumaadega, siis saab paremini külvikorda rakendada. Väga väikesel pinnal on see suht keeruline. Me ei ole maheviljelejad, ilma kartuli-lehemädaniku tõrjeta kartulit kasvatada on keeruline. Ja ka teraviljaumbrohtudega võitlemine ei anna kemikaalideta erilisi tulemusi. Püüame mõistlikult toimida,” on noorte põhimõte.
Mesilased kõrvalharuks
“Mesilased on rohkem minu rida, mu isa peab Muhus mesilasi. Ta hakkas neid pidama hobi korras ja on nüüd juba mitmed aastad sellega ametis olnud. Tegime investeeringu, ostes endale korpustarud, isa käest saime mesilaspered, nii me toimetame ka nendega,” rääkis Kaie. Seetõttu ollakse ka ise kahepaiksed – osa aega elatakse Saiklas, osa aega Muhus. Omaenda elukoha suhtes pole veel otsuseni jõutud. “Talu asukoha poolest ju vahet pole, kus elada, vahemaad on nii väikesed,” rääkisid noored, kes ise sama töökad kui mesilased.
Mis ikkagi sai talu-eelistuse kaalukeeleks? Huvitav oleks teada, kui ühele kõrgharidusega noorele tehti mitmeid häid tööpakkumisi, siis mis ajendas teda talu rajamise kasuks otsustama? Kuigi maatöö on auväärne, pole see sugugi kerge, pealegi väga sõltuv ilmast, nii et kogu tehtud töö ja nähtud vaev võib vastu taevast lennata. Ka rikkaks ei saa, ehkki vanasõna ütleb: põllumees – põline rikas.
“Oma ettevõtte loomine, millegi arendamine – see on motiveeriv, kuigi ise otsuseid vastu võtta on kohati keeruline. Eriti siis, kui püüda hirmus palju kaaluda, milline see õige otsus on, läheb keerukaks. Otsuste kiire langetamine tuleb aga kogemustest,” arutleb Taavi Põri.
Tartus oleks Taavil võimalik töötada kas ülikooli mehaanika instituudis või maaülikoolis või hoopis teha koostööd Eesti tööstusklastriga konstruktorina. “Kolm tõsist pakkumist, kõik ühtviisi ahvatlevad. Ega ma nendele ettepanekutele päriselt “ei” pole öelnud, sest inseneriteadmised vajavad pidevalt värskendamist, kuid samas võimaldab tehnikaharidus paljugi ka oma ettevõttes automatiseerida. Vajalikud seadmed on küll kallid, kuid palju saab ka ise ära teha,” on Taavi kindel.
Elukaaslane Kaie Laaneväli lisas, et Taavi on leidnud juba lahenduse, kuidas tööd juhtida nii, et kogu aeg ei pea ise kohal olema. Algust on tehtud ettevõttesisese tarkvarasüsteemi arendamisega, mis võimaldaks laoseisu jälgimist, müügiga seotud toimingute tegemist ning vastaks täpselt meie nõudmistele. “Internet annab palju võimalusi, kogu aeg ei pea kohal olema. Mulle selliseid suuri pakkumisi pole küll tehtud, välja arvatud maaülikooli pakkumine, kuid kuhu Taavi tööle läheb, sinna otsiksin töö ka mina,” ütleb Kaie. “Aga mulle meeldib siin olla ja tegutseda, sest olen ühtlasi ka Saaremaa hoiu-laenunõukogus. Mul on huvi seda süsteemi siin ja kohapeal arendada.”
Aga see on juba omaette lugu.
Vilma Rauniste, Meie Maa (06.09.2012)
