Noort põllumeest linnaelu ei ahvatle

Noort põllumeest linnaelu ei ahvatle

Helme valla ettevõtja, Sepakõrtsi Agro OÜ juht Kristjan Jaanikesing on elupõline maapoiss ning seob ka oma tuleviku eelkõige maaelu ja põllumajandusega. Eelmisest sügisest on noor mees esimest koosseisu valla volikogu liige.

Kohtusin Jaanikesingiga eelmisel nädalal Holdres põllu ääres, kus mees parajasti odrakülvi lõpetas. «Vihma oleks väga vaja, kõik tolmab nii hirmsasti,» sõnas ta pärast teretamist. Kevadtöödega alustas mees aprilli keskpaigas, esimesed tööd olid randaalimine ja kultiveerimine ning hetkel oli tal käsil teraviljakülv. «10. maiks peaks kevadtöödega ühele poole saama,» arvas mees.

Kuigi Sepakõrtsi Agro OÜ on asutatud eelmise aasta märtsis, kasvatab 24aastane maamees teravilja kolmandat hooaega. Eelmist teravilja-aastat, mil vili kasvas umbes 100 hektaril, mees õnnestunuks ei pidanud.

«Nisu läks luhta. Oder andis saagiks küll üle nelja tonni hektarilt, kokku sain teravilja umbes 300 tonni ringis. Kombain oli ka vilets, ei saanud korralikult koristada,» rääkis mees. Eelmise aasta sügisel külvas ta esmakordselt maha ka 15 hektari ringis talirapsi. «Suvirapsi pole mõtet külvata, läheb väga kalliks ja kui aia taha läheb, siis saad ikka niisuguse paugu, et annab mäletada,» nentis Jaanikesing.

Sel aastal on tal enda sõnutsi vaja mullu tekkinud rahakoti­augud täita ning teravilja külvab ta 180 hektarile, põhiliselt nisu ja otra. Sügisel plaanib ta 50 hektarile ka talivilja, rukist ja nisu, maha külvata.

Mureks vabade maade puudus

Kõige suuremat muret teeb põllumehele aga vabade maade puudus ja kõrged rendihinnad. «Praegu on mul oma maad 50 hektari ringis, ülejäänu on renditud. Soov on põllupind viia 300 hektarini, siis tasub juba vilja kasvatamine ennast ära. Muret teebki, et vabu maid ümberkaudu napib ning kui leidubki, küsitakse nõnda kõrget rendihinda, et hing jääb kinni,» sõnas ta.

Noor mees on elupõline holdrelane, siin kasvanud ja elanud. Õppinud Tõrva gümnaasiumis, seejärel lõpetanud Helme kutsekooli autode ja masinate remondi eriala. «Maatööga tegelemine on juba veres ja traktoriroolis on poisikesest peale istutud. Ema-isa tegelesid metsaga, hiljem kasvatasid kartuleid müügiks. Nüüd elab ema õega Tallinnas,» rääkis ta.

Praegu askeldabki mees vanavanemate talus päris üksipäini, seltsiks vaid õe väike taks. «Mul ei ole kassi ka. Ema ja noorem õde elavad enamik aja Tallinnas ning käivad mul vajadusel abiks,» lisas ta.

Lisaks teraviljale kasvatab Jaanikesing maasikaid, mis enamasti Tallinna turul maha müüb. Müügil abistavad teda ema ja õde. Maasikate all on praegu 4,9 hektarit ning põld sel talvel külmakahjustusi ei saanud. Kevadel plaanib mees suurendada maasikapõldu veel kahe hektari võrra. «Kasvatan veel umbes pooleteisel hektaril küüslauku ja sibulat, mis samuti turule müügiks läheb,» lisas põllumees.

Küsimusele, kas ta kõik tööd tõesti üksi suudab ära teha, vastas ta, et eks rabamist jagub, kuid enamiku töödega saab üksi hakkama. Ainult koristustöödele võtab mees abiks mõne abilise.

«Nüüd külviajal rassin ikka poole ööni, mõni päev kestab tööpäev üheni öösel, siis mõne tunni magan ja jälle traktorirooli. Õnneks ei ole see külviaeg väga pikk. Kaks-kolm nädalat ja siis saab veidi hinge tõmmata,» rääkis mees. Tegelikult talle meeldivatki öösiti tööd teha. «Traktor särab nagu jõulupuu, valgust jagub ning tolmu ka vähem.»

Tahab olla ise peremees

«Kui külvitööd tehtud, hakkangi kohe sättima kuivatit, mille sel aastal soetasin. Edasi tuleb juba maasikaid korjama ja Tallinna vahet sõitma hakata, siis lähevad jälle tööpäevad pikaks kätte,» rääkis ta oma tegemistest.

Samas aga mees ei kurda ning ütleb, et linnaelu ei ole teda kunagi ahvatlenud ega hakka ka. «Mina ei taha hakata teisi orjama. Kõik, mis teen, teen iseendale. Tahan ise peremees olla. Olen terve elu maal kasvanud ja maaelu mulle lihtsalt meeldib ning taoline elustiil sobib.»

Kuna põllumajandusega on algust tehtud ning suuri kulutusi kantud, ei saagi noore põllumehe meelest enam asja katki jätta. «Maad on korda tehtud, kivid korjatud, tehnika soetatud, raha kulutatud – tuleb samas vaimus edasi rassida.»

Põllu- ja koristustöödeks vajalik tehnika on noormehel endal olemas: uus traktor New Holland, külvik, kärud, adrad, randaalid ja ka teine traktor laaduriga. Tehnika on soetatud liisingu toel.

«Ega endal kohe niipalju raha letti pole laduda. Uus tehnika on küll hea, kuid ka hirmkallis. Tehnika rentimisega ei tule midagi välja, kõik peab ikka endal olema, siis ei sõltu sa kellestki ja saad tööd ka õigel ajal tehtud.» Seemnete ostuks on ta kasutanud ka kevadkülvi laenu. Lähemal ajal plaanib Jaanikesing osta lisaks veel uue kombaini.

Mehe sõnul põllupidamisega rikkuriks ei saa, kuid ära elada küll. «Tulen ots otsaga kokku, saan maksta ära oma kohustused ja arved ning leib on ka laual,» kinnitas ta. Küll arvas ta, et teravilja kokkuostuhinnad võiksid sügisel veidi tõusta, siis saaks lahedamalt hakkama. Vilja müümisega probleemi polevat.

«Mina kokkuostuhindu fikseerinud ei ole ja selle lollusega ei tegele. Paljud on sellega mööda pükse saanud. Realiseerin enamiku viljast sügisel ära, umbes 50 tonni jätan ületalve, et saaksin kevadel põllule minekuks naftat osta.»

Tõeline nuhtlus on aga põllumehele metssead, kes igal aastal palju kurja teevad. «Üks aasta lõhkusid mul maasikapõllu ära, teraviljapõllul teevad ikka igal aastal pahandust. Mis parata, tuleb nendega kõrvu elada. Mul siin Läti metsad ka lähedal ja eks neid siin kandis liigub pidevalt,» rääkis ta.

Heinakuhjast nõela leida pole lihtne

Küsimusele, kaua ta ikka üksi talus rabab ja millal tallu perenaise plaanib tuua, jäigi vastus saamata. «Katsu see nõel heinakuhjast üles leida – pole ju lihtne,» ütles ta muheldes. «Küll ükskord see perenaine ka tallu toodud saab. Igasuguseid mimme on maailm täis, teeb ettevaatlikuks. Iga neiu tallu ei sobigi. Eks iga asi tuleb omal ajal,» kinnitas Jaanikesing.

Linnapreilidel olevat tema sõnul arvamus, et talunik elaks justkui džunglis. «Mul aga on isegi telekas, mobiil ja arvuti,» ütles ta naerdes. «Maakodu ei jää tänapäeval sugugi linna omale alla. Seda rahu ja vaikust, kaunist loodust ja linnulaulu ei saa linnas aga ka raha eest mitte,» rõhutas ta.

Põllumees elab samasugust elu nagu kõik teisedki, lubab endale ka lõõgastushetki. «Käin ikka sõpradega väljas, kontsertidel ja vahel kõrtsis. Luban endale väikese puhkuse ka soojal maal palmi all,» rääkis ta.

Talvel on veidi rahulikum aeg. «Talvel teen vallale teenust, lükkan teid lumest puhtaks, tegelen tehnika remondiga.» Talvel on mehe hobiks mäesuusatamine.

Eelmisest sügisest on Jaanikesing lülitunud ka valla tegemistesse. Mees liitus sotsiaaldemokraatidega ning rahvas valis ta vallavolikokku. «Eks püüan ka oma sõna maaeluarendamisel sekka öelda ja põllumeeste tegemisi vallas toetada. Viimasel volikogul aga ei saanudki töö tõttu osaleda, olid kiired tegemised käsil.»

Kommentaar:

Tarmo Tamm, Helme valla­vanem

«Kristjan Jaanikesing on elupõline Helme valla mees, noor ja hakkaja. Tore on tema tegemisi ja edusamme jälgida. Ta on ise olnud väga ettevõtlik, julgenud riske võtta ning need on ennast ka õigustanud. On tubli töömees ning hea eeskuju teistele noortele.

Just tema oma tegemistega on hea tõestus teistelegi, et maal on võimalik elamisväärselt elada ja toimetada. Mees on valitud sügisest vallavolikogu koosseisu, kus on maaelukomisjoni liige.» 

Sirje Lemmik ,
Valgamaalane, 08.05.2014
 

 

2014-05-08T10:00:00+00:00Neljapäev, 8. mai, 2014|Uudised|