Noortalunik näeb vikerkaare lõpus kullapada

Noortalunik näeb vikerkaare lõpus kullapada

“Ma näen, et see kõik tasub ennast ära, kui õigesti teha,” ütleb Vändra valla Takkatoa talu karjakasvataja Roland Retpap, kes alustas tänavu uut aastat vanemate soovil taluperemehena.

29aastane Roland Retpap elab naise ja kolme lapsega Vändra vallas Kaismal Takkatoa talus, mis annab peavarju ühtekokku neljale põlvkonnale ja sulastele.

Roland on selles talus elanud nii kaua, kui ta end mäletab: tema ema-isa kolisid Kaismale Kaansoolt siis, kui lapsed olid väiksed. Vanemad töötasid kolhoosis ja pidasid talu: alati on selles majapidamises jätkunud lapsi ja loomi ning kasvatatud aiasaadusi ja tehtud heina.

Roland on pere neljast vennast kolmas ja üldse mitte see, kellest pidi taluperemees saama. Aga ometi sai.

Linnas elu liiga kallis

Kui kolhoosikord otsa sai, siis ostsid Rolandi vanemad talust poole kilomeetri kaugusel asuva kolhoosi lüpsilauda ja maadki on aastate vältel pidevalt juurde soetatud: seal kasvatatakse oma karja tarbeks rohttaimi, viimased kümme aastat juba ka söödavilja. Piima on talus juba algusest saati masinaga lüpstud, mäletab Roland.

Nüüdseks on perel kokku enam kui sajapealine kari – lüpsilehmad, noorloomad ja lihaveised. Peale selle paar siga, kanad ja pardid.

Esimest aastat juhatab vägesid Roland, sest selline oli vanemate soov. “Vanemad veel jõuaks talu pidada küll, aga ema ütles, et tahab puhata. Et terve elu on aina tööd tehtud,” mõtiskles noorperemees.

Roland on lõpetanud Kergu põhikooli, Suure-Jaani keskkooli, IT-kolledži infosüsteemide arenduse eriala ja kõige lõpuks Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli kolmanda taseme põllumajandustootjana.

Koolilõpetajana terendasid mehel küll teistsugused eesmärgid. “Mõtlesin, et miks ma õpin talutööd, kui ma seda juba oskan. Koolis olin kolmemees, aga selline, kes ei jäta jonni ja koolist välja ei kuku,” meenutab Roland.

IT tundus noormehele tulevikueriala, mis toob elu lõpuni leiva lauale. Pärast kooli lõpetamist sai aasta jagu proovida linnaelu ja teha tööd ühes Tartu panga IT-osakonnas. Üürikorteri elu oli midagi muud kui oma majapidamine. “Elukallidus. Laenud. Maksud. Kogu teenistus kulub lihtsalt olemise peale,” kirjeldas Roland.

Et IT-pisik oli, aga mitte nii suur, et elust maal loobuda, siis mõlgutas mees mõtteid, kuidas kodutalus midagi ära teha. Näiteks hakata pidama lihaveiseid.

Kuna vanematel oli kogu talutehnika juba olemas ja oma raha eest väljagi ostetud – laenu nad võtta ei tahtnud ega olnud eriti agarad toetusprojektegi kirjutama –, oli selge, et kaua kõik see poolenisti veneaegne masinapark vastu ei pea. Noortaluniku toetus oli hea võimalus soetada kahe aasta eest uus rataslaadur, mis on talutöödel universaalne.

Noortaluniku toetuse kriteeriumide järgi pidi taotlejal olema läbitud põllumajandustootja eriala tunnid ja nii seadiski Roland koos naabertalu perepoja Veljoga, kellega juba alates teisest klassist seltsitud, 2008. aastal oma sammud Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli.

Õpitu kulus marjaks, sest üks asi on taluelu argipäev ja vanemate õpetused, teine asi laiapõhjaline haare. Loomade tervishoid, praktika teistes lautades – see kinnitas Rolandile, et lihaloomi tasub pidada. Talu ülevõtmisest ta siis veel ei mõelnud. See oli noore mehe esimene päris oma projekt.

Lihaveiste karjas on praegu 29 isendit, kellest suurem osa oma aretatud kodutalu piimalehmade järglased. Nii on karja loomine odavam, teab Roland.

Teineteise jaoks loodud

Mis puutub talutöödesse, siis on selles majapidamises kõik poisid olnud rooli taga lapsest saati. “Kodus olen töö eest alati raha saanud ja koolirahadki on talust tulnud. Hein, silo, viljakoristus, talvepuud, loomad – talus oskavad kõik teha kõiki töid,” räägib Roland. Sinna juurde kuulub näiteks oskus valmistada jogurtit ja kohupiima.

Kündmine on ainus töö, mida noortalunik ise teinud pole, aga külvanud on ta küll. Kaks Rolandi venda on linnamehed, noorem vend on talus abiks. Talus on sulased ja igaühel neist on oma kindel töö. Praegu on Takkatoal käsil talvepuude tegemine – põldude vahel võsastunud kraavide puhastamisel saab kütet piisavalt ja metsa pole vaja minnagi.

Rolandi abikaasa Ferli on samuti maatüdruk, pärit Raplamaalt. Ta on õppinud Taeblas kodumajandust ja ütleb, et kõike, mida seal õpetati, on ta saanud ellu rakendada. Pesamuna Rebeka saab peatselt kaheaastaseks ja vanemad lapsed Laura ja Rait Roland käivad koolis ja lasteaias.

Ferli käib iga päev naabertalus abiks lehmi talitamas. Ärkab hommikul kell neli ja jõuab tagasi kahe tunni möödudes, kui kogu pere veel magusasti magab. See varane tõusmine olevat harjumise asi.

Naine pakub, et abikaasa on iseloomult täpne, kalkuleeriv ja kohusetundlik. “Ta saab kõigega hakkama, kui vaja. Tema mõte jookseb sajas suunas,” iseloomustas Ferli abikaasat. Roland jällegi leiab, et tema naine on väga mõistev.

Sellest aastast on kogu majandamine esmakordselt noorperemehe õlul. Roland ütleb, et võtab talupidamise üle kartuseta.

“Olen selles nii värskelt sees, et ei tea ette karta. Peaasi, et piimahind jääb samaks,” ütles ta ja lisas, et on huvitatud talupidamise finantspoolest ja äriplaanide koostamisest.

Roland on ettevaatlik ega torma, samal ajal on ta avatud suhtumise ja mõtlemisega. Lehmad annavad praegu hästi piima, niisama palju kui suvel. Küllap sai sel aastal hea silo. Asjad klapivad.

Klientidele otse piima müüa toob natuke paremini sisse. Seepärast pakub Roland oma piima Elavtoidu kodulehelgi. “Tootmine võiks ennast ära tasuda,” mõtiskleb mees, kes ei taha oma talu põllumajandustoetustest sõltuvusse panna ja suuri riske võtta.

Roland pakub, et juhiroll talus tahab alles sisselamist. “Loodan teiste mõistvale suhtumisele. Ega ma siis kedagi tühja tööd tegema sunni. Ma näen, et see kõik tasub ennast ära, kui õigesti teha. See on nagu kullapada vikerkaare lõpus,” lausub maamees muiates.

See viimane lause oli ilmselt öeldud ajakirjaniku rõõmuks, sest tegelikult mõtleb Roland hoopis palju praktilisemate asjade peale: kiiremas korras oleks vaja ära tellida väetised ning silokiled ja rullivõrgud. Kui põllutööd algavad, peab kõige peale olema juba ette mõeldud.

Silja Joon, Pärnu Postimees (22.02.2013)

 

 

2013-02-22T10:00:00+00:00Reede, 22. veebruar, 2013|Uudised|