Nõustaja aitab põllumehel atra seada

Nõustaja aitab põllumehel atra seada

«Kust ma kuivati saan osta?» päris hiljuti üks Viljandi põllumajanduse nõuandekeskusesse sisse astunud mees.

Küsimusi, millega selle asutuse poole pöördutakse, on seinast seina ning ka küsijate ring on lai.

«Möödunud nädala algul käisid kaks inimest uurimas, kas ettevõtlusega tegelema hakates oleks neil targem alustada füüsilisest isikust ettevõtjana või osaühinguna. Keegi tahtis teada, kuidas talu järeltulijale üle anda, ning vaikselt tuntakse juba sellegi vastu huvi, kuidas tuludeklaratsiooni üht või teist asja kirja panna,» rääkis nõuandekeskuse maaettevõtluse ja finantsmajanduse konsulent Tiina Sisa ning lisas: «Tundub, et vahel jääb talunikul enesekindlusest nõksuke puudu ja kui ta leiab kellegi, kes temaga samamoodi arvab, leiab ta asja ikka õige olevat.»

Kord on rahvast vähem, kord rohkem

Tiina Sisa sõnul oleneb see, mille kohta päritakse, mõnevõrra aastaajast. «Näiteks praegu on natukene vaiksem aeg. See vaikus saab aga läbi, kui päevakorrale kerkivad pindala- ja kultuuri- ning loomatoetused. Siis hakkab kohe noore alustava ettevõtja toetusega tegelemine ning tulevad ka maaelu mitmekesistamise toetused.»

Kaks viimati nimetatut on investeeringutoetused ja Sisa ütlemist mööda on nendega tänavu väheke lihtsam. «Investeeringutoetusi makstakse sel perioodil viimast aastat ja osa puhul on juba raha välja jagatud ega ole enam midagi anda,» põhjendas ta.

Nõuandekeskuses tuleb Sisa jutu järgi ette niisuguseidki päevi, kui keegi sisse ei astu, teinekord on aga tuba rahvast täis ja järjekord ukse taga. Nõu küsitakse ka telefoni ja meili teel. Viimati nimetatud võimalust kasutavad ennekõike noored.

Nõuküsijad erinevad konsulendi tähelepanekut mööda näiteks haridustaseme poolest. «Leidub nii neid, kes on äsja maaülikooli lõpetanud, kui neid, kel on haridust vähem, aga kogemusi rohkem.»

Nõustaja igaühte aidata ei saa

Vahel juhtub Tiina Sisa sõnul ka seda, et ta ei oskagi abivajajat aidata.

«Mõni maamees tuleb uksest sisse, seisab õnnetu näoga mu laua juurde ja tunnistab, et ei tea, mida teha. Tal pole välja pakkuda ühtegi ideed, mille plusside ja miinuste üle aru pidada. Sel juhul ei oska ma küll midagi kosta.»

Õnneks jätkub ka neid, kes pole ära unustanud isade ja vanaisade tarkusi ning suudavad samas uuendustega kaasas käia.

«Kes on talu rajanud ja oma elu sisse seadnud, jäävad loomulikult maale. Need aga, kes on kätte õppinud saamatuse, otsivad eluaeg kohta, sest kuskil pole hea ja keegi ei aita piisavalt,» tähendas ta. «Teinekord tulevad külmajudinad peale, kui keegi küsib, et hakkaks nüüd talu pidama, aga palju neid toetusi kah saab. Tööd ei peaks tehtama ju sellepärast, et toetusi saada, vaid ikka selleks, et ennast ära elatada ja toota. Olen alati öelnud, et talu elujõudu saab vaadata nii, kui võtad kasumi ja arvestad sellest toetused maha.»

Tarvastu kandis põldu hariva ja karja kasvatava osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk nentis, et vahetevahel on ettevõte ikka konsulendi abi kasutanud. «Oleme nõu küsinud nii loomakasvatuse vallas kui ökonoomikas, see tähendab projektide tegemisel,» lausus ta.

Ligi 46 aastat põllumajanduses tegutsenud Nurk rõhutas, et isegi kui põllumees on kogenud ja asjadega kursis, tuleb kasuks konsulendi poole pöörduda. «Projekte kirjutades on nõustamine väga tähtis. Investeeringutoetuse saamisel oleneb nõustajast palju.»

Põline põllumees ja kunagine agronoom Nurk on ka ise konsulendina projekte koostanud, nii et nüüd on tal oma sõnul isegi natuke piinlik sel teemal nõustajalt abi paluda. «Ütlen ausalt, mul on praegu paberid ees ja ikka see ökonoomika asi — raamatupidaja on haige. On vaja pidada arvestust, kui palju võib sel aastal kulutada, kui palju läheb ära laenudeks, kui palju tuleb elektri eest rohkem välja käia ning arvestada sisse ka võimalik kütuse hinna tõus. Lisaks tuleb seada remondiplaane.»

Loomakasvatuses on aga teine lugu: selles vallas kedagi appi kutsudes Kalev Nurk silmi maha ei löö.

«Loomadega tegelen 2000. aastast. Isiklikku kogemust mul pole ning paljud otsused tuleb teha ringi vaadates ja konsulenti kasutades. Loomakasvatuses on ju päris suured summad mängus ja kui seal oma rumalusest millegagi puusse paned, on piinlik ja kahju. Kõik asjad peab hästi läbi mõtlema ja ka nõu küsima. Ei saa niimoodi hurraaga tegutseda, et kui ühe firma inimene astub uksest sisse, kiidab taevani oma kaupa, siis sellega kogu valik piirdubki. Tuleb võtta ikka kolm pakkumist ja küsida praktikute arvamust. Kaaluda üht- ja teistpidi ning alles siis otsus langetada.»

Sigrid Koorep, Sakala (15.01.2013)
 

2013-01-15T10:00:00+00:00 Teisipäev, 15. jaanuar, 2013|Uudised|