Nõustamisteenus väärtustab maaettevõtjate vahelist koostööd

KÜSI NÕU! Hea konsulent on nagu usaldusväärne perearst, kes oskab põllumehe mure ära kuulata ja pakkuda sobivat rohtu (lahenduskäiku), selgitab Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse liige Andres Vinni.

KOOSTÖÖ

Sügisel võetakse vastu uus maa­elu arengukava ja muutub toetus­te süsteem. Uue perioodi algus mõ­jutab kindlasti ka Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistust. Mis on nõuandesüsteemlisenised tähtsamad kogemused, millega uuele perioodile vastu lähete? Põllumehed on 20 aasta jook­sul teinud oma arengus suu­re hüppe – uus tehnika, uued maaharimisvõtted, toodan­gu kasv, uued taimesordid ja loomatõud jpm. Kõige sellega kaasneb vajadus uute teadmis­te ning konsulentide järele, kes uue infoga kursis on ja oskak­sid nõu anda. Konsulentidele on pidevalt vaja süvendatud erialaseid koolitusi.

Oleme jõudnud arusaamise­le, et nõuandesüsteemis peaks vältima konsulentide omava­helist konkurentsi, mis tekitab infosulgu ja pärsib koostööd. Nõuandesüsteemi toimimi­seks ja konsulentide arenguks on ülioluline nendevaheline in­fovahetus ja koostöö.

Tegelema peaks kompleksnõustamise arendamisega – põllumajandusettevõte on vä­ga keerukas süsteem, selleks, et see toimiks, ei piisa ainult ühe valdkonna nõuandest – te­geleda tuleks ettevõtte kui ter­vikuga.

Kogemustest võib samu­ti välja tuua erinevate nõuandetoodete väljatöötamist, Eu­roopa riikide põllumajanduse ja nõuandesüsteemidega tut­vumist õppereiside kaudu ning osalemist Läänemere maade keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate propageerimi­se projektis Baltic Deal.

Mis on teie kogemustele tuginedes viis-kuus olulisemat muudatust, et Eesti maaelu ja põllumajandussektor veelgi paremini informeeritud-haritud saaks?

Kvaliteetse nõuande andmi­seks kogu riigis on vaja prae­gusest detsentraliseeritud süs­teemist arendada ühtsem tu­geva tugistruktuuriga süsteem, mis suudab konsulentidele pak­kuda häid tööriistu ja administ­ratiivset abi. Selline süsteem saaks efektiivsemalt maaettevõtjatelt tagasisidet koguda, se­da analüüsida ning sellest läh­tuvalt õigemaid otsuseid teha, sealhulgas korraldada konsu­lentidele ja põllumeestele vasta­valt vajadusele spetsiifilisemaid ja pikemaid koolitusi. Samas ei välista see teiste eranõustajate ja nõuandefirmade olemasolu.

Nõuandesüsteemi arenguks on esmatähtis koostöö teadus­asutuste, põllumajanduskooli­de ja erialaliitudega, et vasta­ta erialastele vajadustele. Ning vajalik on ka koostöö põllumajandusteadlaste ja põllumeeste­ga väljaspool Eestit.

Eriti tähtis on koostöö eri­nevate laboritega, kuna prob­leemiks on analüüside vastuste usaldusväärsus põllumajandus­tootjate silmis, samuti ei saa­da aru erinevate analüüside te­gemise vajalikkusest ettevõtte­le, ei osata vastuseid õigesti tõl­gendada ega nendest tulenevalt otsuseid teha ja neid rakendada. Selle olukorra parandamiseks on vaja tihedat koostööd tead­laste, konsulentide, põllumeeste ja sisendite müüjate vahel.

Hea meel on, et uuel programmperioodil 2014-2020 ra­kendub Euroopa innovatsioonipartnerluse programm (EIP), mille eesmärgiks on süvenda­da koostööd maaettevotjate, konsulentide ja teadlaste vahel ning innovatsiooni rakendami­ne põllumajanduses. Program­mi käigus saavad põllumajan­dustootjad tõstatada enda jaoks kõige teravamad probleemid, mida konsulentide ja teadlaste abiga uurima ja lahendama ha­katakse. Eks selle programmi käigus selguvadki põllumees­te kõige suuremad mured. Tu­lemuste ja innovatsiooni saavutamine võtab aega, aga vähe­malt on algus põllumajandus­teaduse arendamiseks ja põllu­meeste probleemide lahendamiseks tehtud.

Nii põllumehed, konsulendid kui ka põllumajandusminis­teerium on jõudnud järelduse­le, et maakondlikud nõuandekeskused peaks olema rohkem integreeritud ja nende teenu­sed igas maakonnas võrdselt ja ühtlase kvaliteediga kättesaa­davad. Ühtne tugisüsteem suu­daks pakkuda paremaid tugiteenuseid ning kaasata teadla­si ja spetsialiste. Otsus, kuidas toetatav nõuandesüsteem edasi liigub, tehakse arvatavasti pä­rast МАК 2014-2020 vastuvõt­mist hilissügisel.

Kas nõuandesüsteemi konsulendid on pigem nagu ametnikud, kes nä­puga paberitest rida ajavad, või pi­gem nagu head sõbrad, kes pari­maid lahendusi soovitavad? Palju kordi on konsulenti võr­reldud perearstiga. Hea on, kui konsulent on saavutanud põl­lumehega koostöö ja suudab ta mured lahendada. Tubli täistööajaga konsulent suudab toeks olla umbes 30-40 klien­dile, grupinõustamisel rohkematelegi. Viimasel ajal on vajadused läinud üha spetsiifilise­maks, üks konsulent ei suuda kõigega kursis olla. On tekki­nud vajadus kompleksnõustamise järele, kus maaettevõtja ja tema probleemidega tegelevad korraga mitu erineva valdkonna konsulenti. Tavaliselt saab osa loomakasvatusprobleeme alguse põllult või puudulikust majandusarvestusest. Maaettevõtteid on väga erineva suuru­se ja tasemega, millest tulevad ka erinevad lahendusvariandid.

On tekkinud olukord, kus suuremad põllumajandustoot­jad on oma pilgud välismaa­le pööranud ning väidavad, et Eestist ei saa nad pädevat nõu. Ega kõigis valdkondades ei hak­ka nad seda ka tulevikus saa­ma, sest mõni tootmisvaldkond on liiga spetsiifiline, et selle nõustamist riiklikult kor­raldada. Kuid tuleb nentida, et Eestis on siiani teadusasutus! nii looma- kui taimekasvatuse osas alarahastatud.

Konsulent peab kindlas­ti olema spetsialist, kel on nii teoreetilised teadmised kui ka praktiline kogemus. Lisaks erialastele teadmistele on väga oluline suhtlemisoskus.

Kuivõrd Eesti maaelu viljelejad-ettevõtjad on altid nõu küsima või tu­leb neid selleks pigem julgustada, end positiivses mõttes pealegi va­hel suruda?

Eesti maaettevõtjaid on vä­ga erinevaid. Mõned otsivad aktiivselt uut infot, sealhul­gas käivad koolitustel ja küsivad konsulentidelt nõu. Teised leiavad, et saavad hakkama ju­ba olemasolevate põlvest põl­ve pärandunud teadmistega. Enim küsitakse nõu teemadel, mille järgi tuntakse vajadust või kust tunnetatakse majan­duslikku kasu. Konsulendid ja nõuandeteenistus peavad põllu­meeste hulgas rohkem reklaa­mima neid nõuandeliike, mis näiliselt otsest kasu ei too (näi­teks keskkonnateave) ning te­gema teavitustööd, kuidas need teadmised neile majanduslikku kasu tuua saavad.

Kolm põhilist aruteluteemat

Nõuandekeskuste klientide küsimused on hooajati erinevad, kuid enim pakuvad huvi teemad:

• Finantsvaldkonnas: raamatupidamine, lepingud ja nende sõlmimine, bioloogiliste varude arvestus, muu­datused seadusandluses ja maksunduses, ost-müük, toetuste suurus ja taotlemise tähtajad.
• Taimekasvatusvaldkonnas: nõuetele vastavus, mulla­proovid, viljavaheldus- ja väetusplaanid, põlluraamat, tuulekaer.
• Loomakasvatusvaldkonnas: nõuetele vastavus, toor­piima kvaliteet (udara tervis), loomade täppissöötmine, vasikate tervis.
Allikas: Andres Vinni

Iga otsus mõjutab talu väärtust

Mis tekitab põllumeestes enim tus­ka ja peakratsimist?

Põllumehi häiribki enim bü­rokraatia – euroliidu nõuete väärtõlgendused ja liigne pa­beritöö. Eks Eesti asutustel on veel arenguruumi, kuidas oma­vahel koostööd teha, et Euroo­pa Liidu nõudeid meie oludele vastavalt rakendada ning asja­ajamist lihtsustada. Õnneks on­gi viimasel ajal loodud e-PRIA ning vastu on hakatud ELi üldistele nõuetele, mis Eestisse ei sobi (nt 7% põllumaa rohestamine).

Investeeringute riskitaluvus on Eesti põllumajan­duses pigem väike ning siinsed põllumehed tasa ja targu tüüpi ettevõtjad -toetusega investeerijaid on alla 30 protsendi Eesti enam kui 11000 turule tootvast põllumajandusli­kust majapidamisest, selgitab maaettevõtluse ja fi­nantsmajanduse konsu­lent, EMÜ maamajanduse uuringute ja analüüsi osa­konna juhataja Mati Mõt­te.

Põllumajanduses räägitak­se tihti, et tööd on palju ja raha vähe – kas see tähen­dab, et finantsnõustamise järele on nõudlus ja vajadus suur, või vastupidi, kui raha on vähe, pole ka, mida nõustada?

Nii nagu muudes valdkon­dades, teeb ka põlluma­jandustootja esmatähtsa töö ja vajab eelkõige mak­sude või raamatupidamisega seotud nõustamist. Finantsnõustamise süga­vam olemus jääb nii kasu­tamata, mis on seotud strateegilise planeerimise­ga või rahavoo parema juhtimisega. Raha ei to­hiks ju kellelgi üleliia olla ja seda annaks kasvatada, kui rakendada parimad teadmised.

Millal hakkab põllumees mõtlema oma talu/ettevõt­te väärtuse üle, ja millal ta seda tegelikult peaks tege­ma?

Mulle isiklikult tundub, et eks väärtuse peale mõel­dakse, kuna üldjuhul on meie tootjad küllalt eakad. See tähendab n-ö pensio­nifondi. Samas, passiivse vara väärtus on kindlasti väiksem kui head raha­voogu tootev vara koos turustuskanalite, efektiiv­se tööjõukasutuse ja uuenduslike investeerin­gutega.

Lihtsustatult võiks öel­da, et iga otsus mõjutab ettevõtte või talu väär­tust. Kui toetuste taustast rääkida, siis alates 2001. aastast kuni siiani investeeringutoetust kasuta­nud tootjad on märgatavalt oma ettevõtte väär­tust kasvatanud. Kui toot­mine efektiivseks muu­tub, siis on selliste ettevõ­tete väärtus kõrge ja nad on investoritele atraktiiv­sed.

Kui julged on Eesti maaelu-ettevõtjad investeeringu­riske võtma? Eks riskide poolest jaotu­vad põllumajandustootjad kolmeks. On neid, kes on väga riskialtid Ja isegi üle investeerinud. Mõõdukalt investeerijaid on üldjuhul keskmiselt ja kõige roh­kem on liialt vähe inves­teerijaid, kuna sellega kaasnevad riskid ning ka­pitali hankimine on keeru­kas.

Lisaks näitab investee­ringute riskitaluvust toe­tusesaajate statistika. Vii­mase põllumajandusloenduse käigus avaldati, et Eestis on üle 11 000 turule tootva põllumajandusliku majapidamise. Seda võiks hinnata aktiivseks siht­grupiks, kes tegeleb tootmisega ja vajab tootmis­vahendeid. Eesti maaelu arengukava 2007-2013 investeeringutoetusi on saanud ligikaudu 3000 põllumajandustootjat – toetusega investeerijaid on alla 30 protsendi.

Kas meie põllumajandusettevõtjad on julge ja karva­se rinnaga hundid või pigem tasa ja targu tüüpi ettevõt­jad?

Põllumajandustootjad on kindlasti olnud tasa ja tar­gu tüüpi ettevõtjad, võr­reldes muude sektoritega. Tootmist mõjutab olulisel määral ilmastik ja üles-alla muutuvatest toodangu kogustest lähtudes on tu­ruhind küllaltki ebastabiil­ne – see teeb tootja riski hindavaks.

Head toetused aitavad oluliselt riske maandada ja julgust tuleb kindlasti juurde. Nii on üle 500 ha maad omavad ettevõtjad märgatavalt julgemad.

Kuivõrd sõltub teie käest küsitud nõuannete sisu hooajast?

Finantsnõustamine ei sõltu hooajast, vald pi­gem probleemide tekki­mise ajast või siis täht­aegadest (maksud, lepin­gud). Probleeme avasta­takse muidugi ka vahe­tult enne või pärast min­git tootmishooaega või tegevust.

Tegelikult peaks iga et­tevõtja oma finantsasjad, sh lepingud ja investeerin­gud, iga aasta üle vaata­ma. Lihtsalt raamatupidamise korrastamine ja aas­taaruande tegemine ei pruugi olla selleks piisav, tuleks võtta rohkem aega, sest raha väärtus ja int­ressid ajas muutuvad, võib leida enda jaoks positiiv­seid muudatusi.

Tegelikkuses võib kasu­lik olla isegi valdkonda tundva konsulendiga üldi­sem teema arutamine. Sa­muti erinevatest infokanalitest (nt müüjalt või raa­matust) leitud teabe võrd­lemine koos konsulendiga. Tasu suhtes võib eelnevalt julgelt konsulendilt küsida ja mahu kokku leppida.

Rain Uusen
Postimees (erileht), 23.08.2013