Kõo vallas 80 hektaril teravilja kasvatav Pilu talu peremees Viktor Leis ei ole juba 2002. aastast põldu kündnud. Ta on seemned külvanud otse kõrrekamarasse või ristikupõldu.
Uudset kasvatustehnoloogiat täisotsekülvi kasutav Leis ütles, et kindlasti ei ole saak vähenenud, vaid on varasemast stabiilsem.
Kulud on see-eest tunduvalt väiksemad: enam ei ole vaja künda, kultiveerida ja kive koristada, tuleb teha vaid umbrohutõrjet ja väetada.
«Tõenäoliselt oleksin tavatehnoloogiaga põllupidamise pidanud ammu lõpetama,» lausus ta.
Otsekülvi puhul on kütusekulu kuus liitrit hektarile.
Põllumajandusteadlane Peeter Viil on Kuusikul katsete käigus välja selgitanud, et künnil põhineva viljelemisega võrreldes on talivilja otsekülvi kulud ligi viis korda väiksemad. Samuti sõltub otsekülv vähem ilmast.
Hullumeelne mõte
Vene ajal kolhoosis mesinikuna ametis olnud Viktor Leis hakkas talunikuks Eesti taasiseseisvumise järel. Ta kauples endale maad ja asus vilja kasvatama. Nutika mehena vaagis Leis võimalusi, kuidas põldu targalt pidada. Juba enne otsekülvile üleminekut rakendas ta oma põldudel freeskülvi: haris maad ja külvas ühe käiguga.
Esialgu tundus mõte kündmata põldu harida üsna hullumeelne, sest seniste agronoomia põhimõtete järgi oli künd korraliku saagi saamise põhialuseks.
«Julgust katsetada andsid Soome kolleegid, kes olid nii vilja kasvatades edu saavutanud ning töötanud selleks välja spetsiaalse VM-i külviku,» rääkis Leis. See külvik viib seemne ja väetise üheskoos otse mulda ilma pinnase eelneva harimiseta. Esimesena tõi selle 2000. aastal Eestisse Valgamaa põllumajandusettevõtte JoKa Maa juht Kaido Edenberg.
Järgmisel aastal soetasid külviku Viljandimaal Viktor Leis ja Sukahärma Märdi talu peremees Jüri Patune. «Alginvesteering oli üsna suur ja riskantne, sest kindlust ju ei olnud, et asi edukaks osutub,» rääkis Leis. See, et igaühel ei pruugi ettevõtmine õnnestuda, on mõne sama tehnoloogiaga põldu harinud mehe näite põhjal selgeks saanud. «Eks ka tavaharimisega ole nii, et ühtedel õnnestub, teistel mitte,» märkis Leis.
700 hektaril teraviljakultuure kasvatav Jüri Patune on äärmiselt rahul, et taipas uudsele meetodile üle minna. Tehnika ja tööjõu kokkuhoid on tema sõnutsi meeletu.
Viktor Leisi ütlemist mööda on otsekülvil mitu eelist. Näiteks ei teki pori, mis kleepuks traktori ja külviku külge. Kui on aga põud, ei aurustu õhku niiskust. Et pole künnialust tihket mullakihti, laseb põld vihma paremini läbi, samas põua ajal jõuab niiskus maapõuest paremini üles. Põhjuseks on asjaolu, et loomulikus seisus on mulla kapillaarid lõhkumata. Pealegi on põhk multšiks ja kaitseb maad kuivamise eest. Viktor Leis ei jäta märkimata ka looduskaitse aspekti: otsekülv väldib toitainete väljauhtumist ja süsiniku lendumist pinnasest.
Tõhusus ilmneb aja jooksul
Viktor Leis ütles, et otsekülvamise efekt ei ilmne esimese kahe või kolme aastaga. «Esimesed kümme aastat on üleminekuaeg, mille käigus muld omandab oma loomuliku oleku,» selgitas ta.
Ka Jüri Patune nentis, et muld vajab aega, enne kui elama hakkab. Kuigi maheviljelus on otsekülviga keerukas, on Patuse meelest seegi võimalik kui kasutada oskuslikult vahekultuure.
Eesti maaviljeluse instituudi teadlaste andmetel on kirvereegel selline: mida huumusrikkam muld, seda paremini sobib seal kasutada otsekülvi. Savistel muldadel võib otse kamarasse külvatud vilja saagikus küntud põllu omast nigelamaks jääda.
Adraga harimise juurde tuleb jääda mahetootjatel ja nendel põldudel, kus on palju umbrohtu. Liivastel muldadel võib künnita harimine osutuda keeruliseks, sest väidetavalt toimub siis muldade iseeneslik tihenemine.
Leisi sõnul muudab otsekülvi viljelemise keeruliseks asjaolu, et aabitsatõdesid on raske leida ning igale tekkivale küsimusele tuleb käigu pealt vastus leida, kasutades vahel ka kõhutunnet ja nutikust.
Ministeerium ulatas abikäe
Et kogemusi oli vähe, üritasid uue tehnoloogia kasutajad teha võimalikult palju koostööd. «Edu saavutamiseks tuleb olla avatud, koostöövalmis ja sõbralik,» sõnas Viktor Leis.
2005. aastal moodustati otsekülvajate klubi, mis tegutseb tänaseni ning jagab teadmisi ja kogemusi.
Üheskoos saatsid klubi liikmed aasta tagasi põllumajandusministrile kirja, milles palusid otsekülvile põllumajandusteadlaste suuremat tähelepanu, sest Eestis pole selles vallas teadusuuringuid ollagi. Pöördumise saatjad rõhutasid, et kui uudseid ja looduslähedasi tehnoloogiaid ei uurita ega kasutata, jääb Eesti põllumajandus teiste sabas sörkijaks.
Kiri pälvis ministeeriumilt mõistlikku suhtumist ning tänavu kevadel algas teadusuuringute programm, mis haarab Eesti mullastikke. Viie aasta jooksul jälgivad maaviljeluse instituudi teadlased kõiki otsekülvi aspekte.
Praegu rakendatakse Eestis otsekülvi umbes seitsmel protsendil põllumaast. Klubi liikmete harida on üle 15 000 hektari põlde. Sama tehnoloogiat kasutab teisigi harijaid, kes ei ole klubiga liitunud.
«See on uuenduslik põllumajandus, mille päralt on tulevik,» ütles Jüri Patune.
OTSEKÜLV
Adrata mullaharimise viise on mitu. Üks on minimeeritud ehk pindmine mullaharimine, mille puhul küll ei künta, aga haritakse maad enne kündi randaali või muu agregaadiga. Teine on otsekülv, mille puhul maad üldse ei harita ja seeme viiakse otse kamarasse.
• Täisotsekülvi puhul külvatakse seeme kõrremaale. Seda saab teha nii kevadel kui sügisel.
• Külviku kaksikkettad lõikavad pinnasesse vao, millesse viiakse seeme ja väetis.
• Vahekultuuridena on mõistlik kasvatada liblikõielisi: ristikut, mesikat ja hernest. Need rikastavad mulda orgaanika ja lämmastikuga.
• Otsekülvi puhul leidub mullas rohkem vihmausse, kes suudavad taimejäätmed kiiresti huumuseks töödelda. Paraneb mulla õhusisaldus, toitainete lendumine on väiksem ja taimede lagunedes tekkivaid süsinikuühendeid eraldub vähem.
Allikas: Viktor Leis
Egon Valdaru, Sakala (31.10.2012)
