Ohtlik taimekahjustaja kartuliingerjas – kellele probleem, kellele mitte?

Ohtlik taimekahjustaja kartuliingerjas – kellele probleem, kellele mitte?

Viimasel ajal on meediakära tekitanud ohtliku taimekahjustaja kartuliingerja (Ditylenchus destructor) levik Eestis. Tegemist on silmale nähtamatu, umbes ühe millimeetri pikkuse niitja ümarussiga. Maailmas on ingerjas laialdaselt levinud, Eestis seda kahjurit eriti ei tunta.

Meie ettevõtte Seemnekartul OÜ on selle ohtliku taimekahjustajaga kokku puutunud. Tänavu avastati ühest 250-tonnisest seemnepartiist seesama kahjur. Mugulad partiis on küll silmaga vaadates ja käega katsudes ideaalsed, kuid põllumajandusuuringute keskuse taimetervise ja mikrobioloogia laboratooriumi proovid näitasid, et partii ühes proovis oli ohtlik taimekahjustaja, kartuliingerjas. Seetõttu ei saa Seemnekartul OÜ partiid sertifitseerida ja peab müüma visuaalselt ideaalse seemnekartuli partii tarbekartulina. Hinnavahe on seemnekartulil ja tarbekartulil aga umbes kolmekordne!

Minu kui Seemnekartul OÜ juhataja arvates on kartuliingerjas vähemalt Tartumaal juba aastatepikkune probleem, millega ei taha tegeleda ükski ametkond.

Keegi ei tea täpselt, kui suur on tegelikult praeguseks kartuliingerja leviala Eestis. Tartumaal ei oleks mingi üllatus, kui see kahjur avastatakse iga kolmanda kartulikasvataja põldudelt.

Nähtamatu haigus

Enamasti inimene kartuliingerjaga saastumist ei märka. Kergelt kahjustatud mugulad on väliselt täiesti terved, kuid koorimisel ilmnevad koorealused valkjad koheva koega ja keskelt sissevajunud tähnid – vigastatud ja tühjaks imetud taimerakud.

Inimesele kartuliingerjaga nakatunud mugulad ohtlikud ei ole.

Ohtlik taimekahjustaja kartuliingerjas on probleem eelkõige seemnekartuli tootjatele.

Seemnekartuli tootmiskulud on tarbekartuli omast suuremad. Paljundamiseks võib maha panna ainult sertifitseeritud seemet. Üldjuhul ostetakse kõrgem paljundus välismaalt, mida siin siis edasi paljundatakse.

Seemnepõllul tuleb tunduvalt rohkem rõhku panna taimekaitsele, et vältida viiruste ja kahjustajate levikut põllul. Üldjuhul on seemnepõllult saadav saak tarbekartuli omast väiksem, kuna eesmärk on saada võimalikult palju seemnesuuruseid mugulaid. Enne partii sertifitseerimist võetakse mugulatelt bakterhaiguste määramiseks proovid. Kui partii on terve ja viirustest puhas, lubatakse see sertifitseerida. See tähendab, et igale müüdavale seemnekartuli pakendile väljastatakse taimepass, kus on kirjas sordinimi, kategooria, tootja number, sertifitseerimise aeg, mugulate suurus ja pakendi kaal.

Seemnekartuli tootjale on kartuliingerja avastamine majanduslikult eriti valus hoop. Kulutused seemnekartuli kasvatamiseks on juba tehtud.

Pärast kartuliingerja avastamist teeb põllumajandusamet tootjale ettekirjutuse, mille järgi tuleb mugulatega kokku puutunud hoidla, konteinerid, seadmed desinfitseerida. Ettekirjutuse nõuete täitmata jätmisel määratakse esmalt sunniraha ja seejärel on võimalik tootjat karistada ohtliku taimekahjustaja tõrjemeetmete rakendamata jätmise eest rahatrahviga.

50 000 eurot kahju

Seemnekartul OÜ peab sel aastal korstnasse kirjutama umbes 50 000 eurot, mis jääb seemnekartuli müügist kartuliingerja tõttu saamata. Eelmisel aastal oli see summa umbes 30 000 eurot. Saamata jäänud tulu ei kompenseeri kasvatajale keegi.

Põllumajandusministri arvates ei ole kartuliingerjas nii ohtlik taimekahjustaja, mille tõrjeabinõude rakendamise kulud kuuluksid hüvitamisele.

Põllumajandusministeeriumi arvates võib põllumajandusameti andmetele tuginedes öelda, et kartuliingerjas on Eestis kohastunud ja levinud taimekahjustaja.

Olen põllumajandusametile teinud ettepaneku, et võetaks kasutusele kartuliingerja mullast määramise akrediteeritud meetodid. Sellega saaks nii suurte kahjude teket vältida.

Eve Runno-Paurson maaülikoolist on arvamusel, et enne seemnekartuli mahapanekut võiks põlde kontrollida näiteks DNA põhjal. Samuti on teada, et kartuliingerjas võib paljuneda ka umbrohtudel, näiteks võilillel ja põld-piimohakal. Nende kui peremeestaimede kaudu peaks ingerja avastamine samuti võimalik olema.

Praegu tundub, et seemnekartuli tootjatel, keda see probleem puudutab, on käed nii-öelda seotud. Tootja võib kartuliingerjaga võideldes teha kõik endast oleneva, aga kui see ohtlik taimekahjustaja seemnepartii mugulatelt mikroskoopilisel meetodil leitakse, keelatakse saastunud partii müük. Taimekaitsevahendeid kartuliingerja tõrjumiseks põllul praegu olemas ei ole.

Kellelt siis veel tootja, kes selle probleemiga silmitsi seisab, abi peaks otsima, kui mitte põllumajandusministeeriumilt, põllumajandusametilt ja põllumajandusuuringute keskuselt?

Ametkondi ja ametnikke on palju. Neid, kes ingerjaprobleemiga tegeleksid, paraku praktiliselt ei olegi. Konstateeritakse lihtsalt fakti ja tehakse ettekirjutusi. Lahendusi ei paku välja keegi.

Tean, et mitu seemnekartuli tootjat ainuüksi meie vallas on just kartuliingerja avastamise tõttu oma tegevuse lõpetanud.

Kartuliingerja leviku vähendamiseks soovitan mahapanekuks alati osta sertifitseeritud seemet, mille igal pakendil on küljes ka taimepass. See on garantiiks, et mahapandav seemnekartul on kontrollitud ja terve.

Põllumajandusameti Tartu büroo peainspektori Kersti Sildniku arvates on praktiliselt võimatu, et nakatunud mugulad sertifitseeritud kujul müüki satuksid. Peainspektorile on Seemnekartul OÜ-st jäänud ennekõike positiivne mulje.

Sertifitseerimisele kuuluvad mugulad on alati olnud ühtlase suurusega, kärnavabad, mullast puhtad ja mehaaniliste vigastusteta.

Oliver Ots 
Seemnekartul OÜ juhataja

Oliver Ots, 13.12.2014, Saarte Hääl

 

2014-12-17T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 17. detsember, 2014|Uudised|