Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli kalauurijad tabasid seni ainult Eesti rannikumerest leitud võõrliigi – ümarmudila – ühest Lääne-Virumaa meriforellijõest.
Eesti rannikumerest leiti ümarmudilat esimest korda 2002. aastal ja kala sattus siia arvatavasti kaubalaevade pilsivetega. Nüüdseks on ümarmudila arvukus plahvatuslikult suurenenud ja mitmel pool Eesti rannikumeres on ta juba väga tavaline liik.
„Mujal maailmas on ümarmudil levilat laiendanud ka magevette," selgitas uuringu korraldanud Eesti maaülikooli kalateadlane Anti Vasemägi. Tema sõnul on ümarmudil näiteks Põhja-Ameerikas edukalt levinud Suurde järvistusse ja sinna suubuvatesse jõgedesse. „Seetõttu on võimalik, et ümarmudil laiendab oma leviala ka Eesti siseveekogudesse."
Väga agressiivne kala
Kalateadlase sõnul on mitu varasemat uuringut näidanud, et tegemist on väga agressiivse kalaliigiga, kes võib teisi kalu elupaikadest välja tõrjuda. Katsete põhjal maitseb punn-põsksele tulnukale ka lõhilaste mari. „Samas on ümarmudila kahjulikest mõjudest meie lõhilastele ja magevee kalafau-nale üldisemalt veel vara rääkida," nentis Vasemägi.
Ümarmudil (Neogobius melanostomus) kuulub ahvenaliste seltsi mudillaste sugu-konda ja ta pärineb Kaspia, Musta ja Marmara mere piirkonnast.
