Published On: 28. märts 2013Categories: Uudised

Õnneks ei lähe niisuguse ameti pidajaid veel vaja, sest selle töö teevad Eestimaal ära mesilased ja teised kasulikud putukad.

Vinni vallas Injus tegutsev kauaaegne mesinik Maire Valtin aga ennustab, et kui mesilased hukka saavad, hakkame samuti nagu hiinlased ronima puude otsa õisi tolmeldama.

Viimasel ajal tunnevad mesinikud suurt muret mesilaste hukkumise pärast. Juhtumeid, kus mesilased tarud maha jätavad ja surevad, on ette tulnud kogu maailmas, ka Eestis.

Haljala valla Kisuvere küla mesinikul Vendo Ellamaal on meeles, kuidas kaks aastat tagasi sügisel leidis ta üheksa mesitaru täiesti tühjana. Talveks ettevalmistused olid tehtud, aga mesilinnud tarust lahkunud ja väljas otsa saanud. Niisuguse massilise hukkumise täpset põhjust ei teata, küll on kahtlustatud haigusi, peamiselt aga taimemürke.

“Mina ei julge ühegi põllumehe peale näpuga näidata, mingeid otseseid tõendeid ju pole,” ei rutta mesinik kedagi otse süüdistama.

Mesinikud kõnelevad mesilaste kollapsist. “Minu meelest on selles kollapsis süüdlasi mitu, ka varroalest, mis imeb mesilase lümfi. Pere nõrgeneb ja kui lisandub mürgitus korjemaal, hukkubki. Sellisel juhul jääb mesi tarusse, aga mesilasi seal enam pole,” kirjeldab asjade käiku Maire Valtin. “Ärge kunagi pritsige õitsvaid taimi,” paneb ta aednikele ja põllumeestele südamele. Valtinil on meeles päev, kui neil hukkusid mesilased, kes lausa haisesid. Hiljem selgus, et nad olid saanud mürgituse.

Paljud taimemürgid mõjuvad süsteemselt, imbuvad lehtedesse ja sealt lõpuks nektarisse. Mesilased kas surevad põllul või toovad mürgi tarru, kus see teeb oma töö.

Mida arvavad asjast põllumehed? Voore Farmi taimekasvatusjuht Margus Lepp tunnistab, et tal pole mesinikega seni konflikte olnud. “Teatan neile alati, kui selle töö ette võtame, Üks mesinik on toonud mulle kingiks isegi meepurgi,” räägib ta. Lepa sõnul ei lähe nad kunagi pritsima õitsvaid põlde. “Inimesed on asjast valesti aru saanud. Pritsitakse kahjurite tõrjeks ikka varem.

Muidugi võib juhtuda, et mõni õitsev põld paikneb lähedal ja mesilased lendavad korjele üle mürgitatava ala. Teisalt puhitakse taimekaitseks juba seemneid,” selgitab Margus Lepp. Põlde pritsida püütakse enamasti kas hommikul vara või õhtul hilja, kui mesilased on tarus.

Vinni vallas tegutseb põllufirma Olt & Ko. Selle juhi Ilmar Oldiga on mesinikest Valtinitel olnud läbisaamine päris sõbralik.

“Nii palju kui ma mesinikke tean, informeerin neid pritsimisest. Senini ei ole keegi mind süüdistanud mesilaste hukkumises,” ütleb Olt.

Paraku pole olemas täiuslikku mesinike registrit, kust põllumehed saaksid infot ka kõigi harrastusmesinike kohta. 2010. aasta põllumajandusloenduse järgi peeti Lääne-Virumaal mesilasi 127 majapidamises. Eesti Mesinike Liitu kuulub Maire Valtini sõnul Lääne- ja Ida-Virumaalt kolm-nelikümmend mesinikku.

Miks nad end siis PRIAs kirja ei pane? Kardetakse bürokraatiat, sekeldusi maksuametiga. “Noh maksuametnikke küll ei maksa peljata, nemad kardavad mesilasi,” viskab nalja Vendo Ellamaa.

Igal juhul tasuks maaperes mesilasi pidada. Mesi on tervisele kasulik, mesilased tolmeldavad aias kõiki õitsvaid puid-taimi ja saaki saab rohkem. “Mesilaste pidamine pole üldse keeruline, kes tahab, saab asja selgeks, minagi olen huvilisi juhendanud,” arvab Valtin. Ta soovitab alustada vähemalt kahe perega.

“Kui üks mingil põhjusel otsa saab, jääb teine järele,” räägib mesinik.

Uuring annab vastuse

Küsimusele, kui palju on tai­memürgid mesilaste hukkumises süüdi, peaksid vastuse andma Eesti maaülikooli teadlased.

Põllumajandusministeerium otsustas rahastada Eesti maaülikooli kaheaastast uuringut teatud toimeainega taimekaitsevahendite esinemisest mees ja suiras ning nende mõjust meemesilastele.

Eesti ja veel mõni liikmesriik ei hääletanud Euroopa Komisjoni eelnõu poolt, milles taheti ära keelata teatud toimeainega taimekaitsevahendite kasutamine rapsi- ja rüpsipõldudel, sest esialgu puudub teaduslik tõendusmaterjal.

Eevi Kuht, Virumaa Teataja (28.03.2013)