Pandivere peretalude päev andis aimu tegemistest maal

Pandivere peretalude päev andis aimu tegemistest maal

“Olen varemgi mõelnud, et niisugune päev võiks olla, sest linnainimesed ei kujuta üldse ette, kuidas maal elatakse, eriti kui sa ei hari põldu ega kasvata loomi. Kuulsin ükskord ise poes, kui väike laps leidis piimapakkide kasti ja hüüdis:“Vanaema, tule vaata, ma leidsin lehma pesa!”” põhjendas Käspre talu perenaine Mairi Beilmann laupäeval toimunud Pandivere peretalude päeva vajalikkust.

Naine ise on pärit siitsamast Pikevere külast, tema praegune kodu jääb mõnesaja meetri kaugusele vanemate majast ja sai alguses ostetud suvekoduks, kui toonane elu Sakus vaheldust vajas. Otsus tagasi tulla sündis 2009. aastal.

Alguses kasvatati kartulit ja küüslauku, kuid siis otsustati hoopis meelepärasemate alade kasuks, sest samad põllukultuurid kasvatasid paljude teiste ümberkaudsete talude maadel. Ettevõtlik perenaine on rätsep ja abikaasa mölder.

“Maal peab olema nutikas ja pidevalt oma tegemisi ümber arvestama. Kui vaja kuhugi minna, peab saama korraga mitu asja korda aetud,” kirjeldas naine maainimeste mõttelaadi. Ja nutikust Mairi Beilmannil jagub.

Näiteks näitas taaskasutust pooldav perenaine, kuidas päevasärgist on saanud kena põll, kardinast mantel ja villasest madratsikattest soe kampsun. Viimasel ajal on tellimusi palju, sest tööpaik asub Väike-Maarjas, kus rohkem rahvast ja parem korraldada kohtumisi ning riiete selga sobitamist.

Peretalude päeval oli aga alevirahvaski huviga oma ja naabervalla Tamsalu majapidamisi uudistamas. Otsa talu õuel Loksa külas nautis lõbus viieliikmeline seltskond puu varjus perenaise Kaire Kiisa hõrgutisi. Ettevõtmise headest külgedest rääkides jäi kõlama, et muidu satutakse õuele ikka asju ajama, aga nüüd sai rahulikult omakandi inimestel külas olla.

Sama küla sepikojas ei pääsenud peremees Ermo Lood aga ka palavaga oma paksust põllest, sest tulekolde ääres toimetades ja rauda tagudes tuleb esmalt siiski enda kaitsmisele mõelda.

Peretalude päeval oli õnneks rohkem võimalusi tulest eemal olla, sest paljud tahtsid proovida ise meenemünti taguda. Kuigi sepal oli töötoas viis alasit ning haamreid ja teisi tööriistu laual vähemalt tosin, tuli sel puhul minna “lolli poisi” juurde ehk masina pedaali vajutada.

Samal ajal tööjärjest rääkides nimetas mees, et teinekord on temalgi ees väga palju tellimusi, kuid juhtub, et mõni paus läheb nii pikaks, et mine või tööd otsima.

Perenaine Kadi oli aga rahul oma vast leitud hobiga, savitööga, ja põletusahjuga. Kui varem tuli sõita huviringi Tamsallu või Rakverre, siis nüüd käisid inimesed kolmapäeviti tema juures meisterdamas.

Laupäevalgi olid esimesed huvilised kaugelt Võrust täpselt ürituse alguskellaajal kohal ja nende pitsimustrilised kruusid jäid savikotta kuivama.

Tallinna külje alt Jürist tulnud seltskond ei teadnud Nadalama külla Kooli talu õuele sattudes, et vallas selline üritus toimub. “Mul on sünnipäev tulemas ja õde tegi mulle sellise kingituse, et saime külastada Kiltsi mõisa ja giidiga koos Äntu matkarajal matkata. Otsisime üldse kohta, kuhu sööma minna,” selgitas Leelo Ojasuu.

Peatne sünnipäevalaps pidas peretalude päeva toredaks ettevõtmiseks ja oli kaaslastega ühel meelel, et see on väga põhjalikult ette valmistatud.

Kõige innukam külaline aga ei saanud aidas asuvast muuseumist eemale isegi mitte söögipausiks. Seitsmeaastane Karl Magnus uuris linaropsimise mõõku ja päris igaks juhuks ka seda, kas talus ikka vibusid leidub.

Hiljem tuli talle meelde, et mõõkade teravus oli jäänud katsumata. Jahvekivid, muuseumi vanimad eksponaadid, seevastu poisile erilist huvi ei pakkunud.

Küsimuse peale, kas ta üldse on nii palju vanu asju korraga näinud, seadis Karl Magnus vana mehe kombel huuled prunti ja silmad kissi ning raputas aeglaselt pead.

Karl Magnus tahtis kindlasti veel minna tuulikut vaatama, ja kui suur võti kõrvalolevast kastist ühelegi lukule ei sobinud, arvas ta, et see võikski just tuuliku võti olla.

Matti Preem tutvustas külalistele rahulikult oma muuseumi, kuigi tunnistas veidi hiljem, et poeg on vilja võtmas ning kohe külastuspäeva lõppedes tuleb temalgi põllule minna.

Maal olevatki päevad pikad, kuigi tema on talus palgaline töötaja ja peremeheks poeg Priidik.

“Kui ta poleks tahtnud, ma poleks talle kohustusi peale sundinud ka. See on loomulik jätk. Ma ei ole absoluutselt nõus, kui öeldakse, et maale jäävad need, kes muidu hakkama ei saa. Maal on inimesed, kes ei tahagi minna, pigem on linn kergema vastupanu tee,” kõneles Matti Preem.

Eipri küla Paemurru pererahvas rajas talu 1989. aastal ja abikaasad Kai ja Indrek Tomingas toimetavad tänaseni selle nimel ühiselt. Praegu tegeletakse lihaveise- ja köögiviljakasvatusega.

Katku hirmus ei lubanud ametnikud külalisi kärsalisi kaema minna, aga lehmade ja lihaveistega sai  põllul tutvust teha. Perenaisel oli loomadest kahju, sest palavus ei mõju neilegi hästi. Aedikus olevad kanad olid küll reipad, sest lapsed olid neile pidevalt värsket rohtu kitkunud ja uue seltskonna saabudes lootsid nad seda veel saada.

Kai Tomingas oli talu ja põldude pärast õnnelik, sest peaaegu kõike, mida vaja, saab ta ise teha. “Mõnikord mõtlen poe trepil, et miks ma siia tulin, ja siis meenub, et sool sai otsa,” ütleb ta naerdes.

Tema sõnul saavad inimesed maal hakkama, kui ettevõtlikkust ja kannatlikkust jätkub, ning lisab julgustavalt, et kui nemad, kaks pensionäri, on hakkama saanud, küll tulevad toime nooredki.

Kristel Lehtme-Kits, 05.08.2014, Virumaa Teataja, lk. 4

2014-08-05T10:00:00+00:00Teisipäev, 5. august, 2014|Uudised|