Põllud vajavad rohkem väävlit

Põllud vajavad rohkem väävlit

Teisipäevasel väetiste ja taimekaitsevahen­dite infopäeval jäi kõlama lektori Veeve Kaasiku nõuanne, et Eestimaa põllud vajavad lisaks läm­mastikule, fosforile ja kaaliumile toiteainena aina enam väävlit.

Hiiumaa nõuandekeskuse korraldatud infopäevale Soera talumuuseumis kogunes kümmekond huvilist, enamik kohalikud põllupidajad.

Lektoriteks olid põllumajandusameti Hiiu keskuse juhataja Helle Aasma ning Saaremaalt kohale tulnud taimekasvatuskonsulent Veeve Kaasik.

Neli tundi kestnud infopäe­va pidas Kaasik õnnestunuks: "Huvitav ja kasulik on teada, kuidas teistel ettevõtetel lä­heb ja tore on näha, et koha­likud põllupidajad üksteisega suhtlevad." Ta lisas: "Sain meeldiva üllatuse osaliseks, sest poleks uskunudki, et Hiiumaal üldse nii suuri põlde leidub.

Tähtis toiteelement

Oma ettekandes ütles Kaasik, et tänapäeval pole fosfori- ja kaaliumipuudus enam nii suur mure, kui väävlipuudus. "Heameel on tõdeda, et põllumajandajad on hakanud järjest rohkem aru saama, et väävel, mida veel hiljuti peeti teisejärguliseks taimetoiteelemendiks, on tähtsuselt tõusmas lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kõrvale ja seda mitte ainult rapsi, vaid ka teraviljapõldudel," ütles Kaasik. Ta selgitas, et varem said taimed suure osa väävlivajadusest rahuldatud õhust saadud ühendite arvelt, kuid praeguseks on need allikad oluliselt vähenenud.

Väävlipuuduse sümptomi­test rääkides rõhutas Kaasik, et sageli on raske eristada väävli- ja lämmastikupuudust. "Võiks meelde jätta, et väävlipuudusel muutuvad klorofüllisisalduse vähenemisest heledaks ainult noored lehed, vanemad jäävad roheliseks."

Kaasik soovitas juba esi­mesel pealtväetamisel anda põllule koos lämmastikuga ka vajalik kogus väävlit.

Veel soovitas ta võtta mullaproove, mille abil saab selgi­tada mitmeid põllu saagikuse jaoks olulisi näitajaid. Näiteks seda, millised kultuurid sellele põllule kõige enam sobivad, millised muutused mullas toimuvad ning millised on vajalikud väetisekogused.

Mesinikud ei kurda

Aasma, kes andis ülevaate taimekaitsevahenditest, soo­vitas kõigil põllupidajail end erinevate vahenditega kursis hoida põllumajandusameti kodulehe www.pma.agri.ee kaudu ja selgitas, kuidas pää­seda ligi erinevatele nimistu­tele ja dokumentidele. "Eestis turule lubatud taimekaitse­vahendite loetelu ja nende kasutamise tingimused muu­tuvad jooksvalt ning on väga tähtis, et põllupidajad peaksid nõutavatest reeglitest kinni," selgitas Aasma.

Ta rõhutas, et taimekait­sevahendit tohib kasutada üksnes taimekaitsevahendi etiketile märgitud tingimustel ja jälgida tuleb kulunormi. Keelatud ja ohtlike taimekait­sevahendite nimekirjas on senini Trifluralin, Semeron, Gesagard jt. Samuti on rangelt keelatud pritsida õitsvaid tai­mi ning valmistada veevõtukoha hooldusalal töölahust.

Väga oluline on teavitada mesinikke taimekaitsevahen­dite kasutamisest, et hoida ära mesilaste hukkumisi. "Praegu saame öelda, et Hiiumaal on seni hästi läinud, sest ei sel ega ka eelnevatel aastatel pole mesinikelt tulnud ühtki kaebust selle kohta, et toot­jate tegevus oleks mesilaste tervist kahjustanud. Arvan, et selle põhjuseks on tootja­te ja mesinikevaheline tihe suhtlemine juba seetõttu, et Hiiumaa on väike koht ja ikka teatakse, kes kus mesilasi peab. On ju põllupidajatele tolmendajaid vaja ja tahame ka mett," sõnas Aasma.

Salakaval tuulekaer ja tüütu kapsakoi

Lisaks ettekannete kuulami­sele käidi uudistamas Hiiu­maa kahe põllupidaja, Toomas Remmelkoore Harju talu ja Viljam Heinma Mereliiva talu põlde.

Heinma omandis on 500 ha maad ning tema põldudel kas­vab lisaks teraviljale ja rapsile ka kartul.

Toomas Remmelkoor kas­vatab ka teravilja ja rapsi, kokku pisut enam kui 500 ha suurusel maa-alal. Lisaks peab ta paarisadat lihaveist. Põhimurena tõi ta välja, et maad on küll palju, kuid kaks kolmandikku sellest kannatab liigniiskuse all ja üks kolman­dik on põuakartlik. "See teeb majandusliku olukorra väga keeruliseks," tõdes Remmel­koor. Vigadena, mis saagi­kuse alla viivad, nimetas ta teraviljakasvatuse puhul oras­heina ja rohkem visuaalse kui saagile mõjuva probleemina tuulekaera, mille levikut on tal õnnestunud ohjes hoida.

"Ma pean vahel auto täitsa kinni ja teen pilti, kui hullus seisus mõned põllud on," üt­les Kaasik. "Kui tuulekaeral lastakse kontrolli alt väljuda, läheb tuulekaer mulda – järg­mise aasta harimine seda välja tuua ei pruugi, kuid üle­järgmine küll," lisas ta.

Remmelkoor ütles, et umb­rohi talle väga suurt peavalu ei valmista, sestpaiselehest suu­tis ta vabaneda ja ka orashein on suures osas õnnestunud kontrolli alla saada.

Nii Remmelkoore kui Hein­ma tera viljapõllud said Kaa­sikult kiitvaid kommentaare. Päris murevaba taimekasvatajate elu siiski pole, sest saa­gikust ohustavaid tegureid, millega põllupidajatel rinda tuleb pista, on palju. Külas­tasime kaht Remmelkoore rapsipõldu, millest ühele olid kapsakoid palju kahju teinud. Ka teiselt põllult leidis lähe­mal vaatlusel koide kahjustu­si, kuid need polnud niivõrd ulatuslikud. Kaasik oletas, et põhjuseks võis olla soe ja päkesepaisteline kevad, mis soodustas nende arvukust ja muutis koide rünnaku eriti agressiivseks.

2013-08-05T10:00:00+00:00Esmaspäev, 5. august, 2013|Uudised|