Põllumehe valu ja võlu: talivili läks hukka, aga kevad on ikka uus ja huvitav

Põllumehe valu ja võlu: talivili läks hukka, aga kevad on ikka uus ja huvitav

«Mis ta siin on… Kui mätta otsas põld tolmab, siis allpool on nii vesine, et mõne koha peal ei pääse masinaga ligi,» tähendas Tarvastu vallas taime- ja loomakasvatusega tegeleva osaühingu Karpo juht Kalev Nurk eelmisel nädalal.

Niisuguste olude kõige ilmekamad näited olid talle avanenud Põlvamaal, kuid ega Karpolgi hõisata ole: just äsja oli traktor ühe põllu peal läbi vajunud.

«Just nimelt, kõrvust saati oli koos külvikuga sees,» kinnitas Arvet Sisask, kes on Karpos Kalev Nurga sõnul a ja o — taimekasvatusjuhataja ning teab ka külvist kõike.

Igatahes leidsid mõlemad sõpradest töökaaslased, et ega see elu maal praegu kergete killast ole ja peab lihtsalt oludega kohanema.

Taliviljaga läks seekord täbarasti

Talivili läks Arvet Sisaski ütlemist mööda tänavu hukka. «Peaaegu nullseis,» sõnas ta.

Talinisust võib Sisaski sõnul midagi siiski veel tulla, aga ega erilist lootust ole. «Seemnepõllu peab jätma, et midagi külvata oleks. Muidu aga künna kõik sisse ja pane suvivili peale.»

Karpo saab niimoodi teha, sest on omajagu seemet varunud, aga kel seda pole, on omadega päris hädas.

Karpo meestel on kogemusi 1982. aastast, mil nad tegutsemist alustasid, ning nagu ütles Kalev Nurk, ei ehmata neid enam eriti miski. «Nii palju korraga hukkaläinud talivilja pole aga minu arust veel olnud,» lausus ta. «Lumi läks ära ja tuli suur sula. Siis järgnes külm, mis tõmbas kaane peale, ja oligi kaputt. Ma veel lootsin, kui lumi ära läks, et okei, nüüd on pikk hiline kevad ega tule seda külmakergitust. Aga ikka oli meie kandis miinus kaks ja miinus kolm. Füüsikaseaduste järgi kisub see ju juurt üles ja tuligi see viimane pauk.»

Sisask nentis, et nüüd on tarvis vähemalt 180 hektarile taliviljapõldudele uus külv teha, ülejäänud maa kohta ta praegu veel midagi ei ütle. «Tuleks nüüd ainult vihma. Siis näeks mõne päevaga ära, kui paljust talinisust veel asja saab. Kui aga vihma ei tule, peab viljale peale vaatama, mis nägu ta on, ning siis otsustama, mis edasi teha.»

Haritavat maad on Karpol kokku 1400 ja sellest talivilja all oli 350 hektarit. Ülejäänud 280 hektarit on rohumaa.

Külvama sai sel aastal hakata alles 30. aprillil.

«Tavaliselt olen selle tööga ikka kümme päeva varem alustanud ja mai esimese nädala lõpuks on juba kõik läbi. Nüüd ei ole jõudnud midagi ära teha,» tõdes Sisask.

Selle peale meenutas Nurk, et kord Vene ajal saatsid nad traktorid välja suisa märtsi lõpul. Sisask täpsustas, et 21. märtsil, kui oli ühe nende ühise sõbra sünnipäev ning tollele sai pulli tehtud. Läbi itsitamise meenutasid nad, et toona uppusid kõik neli linttraktorit pinnasesse.

Veel meenus meestele, et kunagi oli olnud juba 5. mail paras aeg kartul maha panna. «Tänavu aasta pole isegi muld veel käärinud. Jumala külm. Pole vihmagi saanud. Midagi ei toimu. Kas või oma aiamaal: läksin freesiga võtma ja alt oli kõik kivikõva,» rääkis Sisask.

Nurga arvates selles aga põllumehe ameti võlu peitubki, et iga kevad on erisugune. «Iga kord saad pead murda, mis ja kuidas,» lausus ta muheldes. «Treipingi taga sureks ma igavusest ära. Aga meil tuleb igal kevadel uus jama. Üks asi teise otsa. Alati on huvitav. Mitte ükski aasta pole teisega päris ühtemoodi. Aina nuputa ja mõtle.»

Jakobsoni tarkus väärib tunnustust

Küsimusele, kumb annab ettevõttele rohkem tulu, kas taime- või loomakasvatus, vastas Kalev Nurk: «See oleneb ikka hindadest.»

Arvet Sisask märkis, et näiteks rukis jäi möödunud aastal seisma. «Madala hinnaga ei ole ju mõtet müüa. Mõtlesin, et mis siis ikka: rukki kui parasjagu odava vilja söödan loomadele ja kallima vilja müün maha. See on see põllupidamise ja karjakasvatuse võlu. Rapsiga teen lepingu. See on kindel värk ja läheb alati. Muu puhul lepingut teha ei saa: ei tea ju, kuidas sügisel hind muutub. Võib-olla on kaera hind taevas.»

Ent rapsi ei saa jälle nii palju kasvatada, kui hing ihkab — põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet on piiri ette pannud.

«Rapsi võib külvata ainult iga nelja aasta tagant, muidu tulevad haigused,» selgitas Nurk ning ütles, et kord kuulis ta, kuidas noored kõvad mehed olid pool maad rapsi alla pannud.

«Olgu, hea raha tuleb. Aga mis sa järgmised kolm aastat teed? Siis ju enam rapsi külvata ei saa — maa ei kannata, tulevad haigused,» arutles ta. «Noored mehed võivad küll äri ajada, aga ega Jakobsoni-aegset põllumehetarkust tohi päris ära unustada. Pead ikka teadma, kuhu, mille järel ja mida külvata. Näiteks pärast varast otra talinisu panna ei tasu — see rikub külvikorda.»

Sisaski jutu järgi lubatakse praegu põllul kolm aastat järjest teravilja kasvatada, siis peab olema vaheldus. «Varane oder ristiku allakülviga või siis paned rapsi peale. Mais ei sobi, sest see arvatakse ka teravilja alla.»

Haned saavad kümme protsenti saagist

Mõtetega praegusesse kevadesse tagasi tulles tasub märkida, et vegetatsiooniperiood on taimel ju ikka sama. «Kui kevadel on jama, läheb sügisel koristus ka hilisemaks,» nentis Arvet Sisask. «Siis võib kimbutama hakata vihm. Kui vahepeal just metssead ei ründa.»

«See siga, see on õudne nuhtlus,» tõdes ka Kalev Nurk.

«See pani meil eelmisel aastal pool maisi hakkama,» meenutas Sisask.

«Siin lauda juures kohe käisid. Karjanaised ei saanud hommikul Soe pealt tööle tulla — seakari oli ees,» jätkas Nurk.

«15 tükki. Ja ja kui jahuruumi uks on lahti, siis on nad kohe sees,» sõnas Sisask.

Õigupoolest liigub Karpo lautade ja töökoja juures kõiksuguseid tegelasi: peale metssigade kasse, kes piima noolivad ja viljakottide vahel hiirekuninga ametit peavad, hanesid, kes viljapõldudelt suupoolist otsivad, rebaseid, kes pisemaid kasse ja hanesid piiravad, metskitsi ning isegi ilveseid.

Haned Sisaski ütlemist mööda midagi väga hullu ei tee, sest mulda nad ei kraabi — võtavad selle osa, mis jääb mulla peale.

«Hanedega oleme lausa harjunud. Kõige rohkem on neid põllu peal olnud vist 10 000,» tähendas Nurk ning rääkis, et lindudel on oma lemmikpõllud välja kujunenud. «Lagedad, kus rebased ei kimbuta. Tulevad ja istuvad ilusti maha. Siis käivad ära ja tulevad jälle tagasi. Paneme tavaliselt hanede pärast juba kümme protsenti külvinormi juurde ja elame edasi.»

«Ja metskitsed,» võttis jutujärje üle Sisask. «Need on ilusad loomad. Üle-eelmisel aastal pidasime ületalve 50 kitse. Sel aastal 30. Ükskord ei jõudnud neid kokku lugedagi. Neid oli oma 80 või 90 tükki. Kui siloaugud lahti, on kitsed ju kohe jaol.»

«Aga mis ta ikka ära sööb. Ega me palju vaesemaks jää,» lausus Nurk rahulikult ning pakkus, et ilvese pärast ilmselt kitsed magavadki siinsamas lauda lähedal lageda peal. «Ilusti on sinna talvel magamiskohad kraabitud. Ju nad ei julge metsa minna. Niisuke laager, et oi-oi-oi.»

Sigrid Koorep,
Sakala, 14.05.2013

 

2013-05-14T10:00:00+00:00Teisipäev, 14. mai, 2013|Uudised|