Põllumajandusminister Ivari Padar ja Eesti põllumehed on ühisel nõul, et oma toodangut koos müües või töödeldes suudavad põllumehed pakkuda suuremaid tootekoguseid ja olla paremas positsioonis näiteks jaekettidega läbirääkimistes. Riigilt ootavad põllumajandustootjad aga suuremat toetust ja paremaid tingimusi ettevõtluse arendamiseks maapiirkonnas.
"Mind rõõmustab see, et Eestis saab põllumeeste ühistegevusest tuua rida edukaid näiteid – Kevili, E-piim, Wiru Vili, Talukartul.
Innustavaid näiteid on, aga ühistegevus peaks saama tugevamalt jalad alla," ütles Ivari Padar ja lisas, et on tulihingeliselt selle poolt, et põllumehed saaksid väärtusahelast suurema tüki. "Praegu saab põllumees toote lõpphinnast väiksema osa, enamik läheb logistikaks, kaubandusettevõtetele, töötlejatele jne. Selline proportsioon pole normaalne, kuid kiireid lahendusi kahjuks pole. Pika ajajooksul saab seda parandada vaid ühistegelise tööga alates sisendite hankimisestja lõpetades kasvõi ühispangaga."
Ministri sõnul on just seepärast ka uues maaelu arengukavas pööratud olulist tähelepanu ühistegevuse, otseturustamise ning toodangu väärindamise toetamisele ja edendamisele.
Koostöö tegemist peab õppima. Avispeamees OÜ eestvedaja, Põllumeeste ühistu KEVILI nõukogu esimees Jaak Läänemets lisas, et koostööks on vaja panustada, aga "tehtagu" mentaliteediga ei tule koostööst midagi välja. "KEVILI näitel võin öelda, et koostööd saab ja peab õppima tegema. Pean täiesti normaalseks, et põllumeestel on oma töötlev tööstus, sest ainult tooraine tootmiseks puuduvad meil maailmaturul eelised – vaja on luua lisandväärtust. Teiselt poolt näitavad Skandinaavia tugevad ühistud, et toorainet kontrollides on ka tööstusel lihtsam konkurentsis püsida," arvas Läänemets.
2013. aasta põllumajandussektori tippjuhiks valitud Kehtna Mõisa OÜ juhatuse esimees Märt Riisenberg märkis, et põllumeeste ühiste koostegemiste suurendamiseks toodangu müümisel ning sisendite ostmisel on vajalik usalduslike suhete tekkimine koostöövalmis põllumeeste vahel ning iga põllumehe tunnetus üksitegutsemisega kaasnevatest riskidest-ohtudest. Suureks abiks oleksid koostöö soodustamiseks tootjagruppide tegevustoetused ning investeeringutoetused.
"Praegu ostab enamik Eesti põllumehi oma sisendid firmadelt, mis on algselt kuulunud Põhjamaade põllumeestele ja laienenud Eestisse. Aastakümnetepikkuse tegevuse tõttu on need saanud väga tugevaks ja meie põllumeestel on nendega väga raske võistelda," nentis põllumajandusettevõtte OÜ Estonia nõukogu esimees Jaanus Marrandi. "Sama lugu on ka töötleva tööstusega. Ega siin ei ole võimalik jalgratast leiutada: kui see oli kasulik mujal, siis on see nii ka meil. Ühisest tegevusest on aga alati kergem rääkida kui seda teha, sest see nõuab paljuski enesesalgamist ja ka karismaatilist eestvedamist. Ja mõlemast on alati puudus!"
Marrandi sõnul kipub ikka nii olema, et kui turg on üleval, siis on vähe neid, kes räägivad ühistegevusest. Meelde tuleb see aga häda sunnil siis, kui turg on madalseisus. "Ega siin muu ei aitagi kui teadlik ja plaanipärane omavaheline kokkulepe ning karismaatiline – ja rõhutan – omakasupüüdmatu eestvedamine. Siis tuleb ka edu. Mina ei usu, et kedagi on võimalik panna ühiselt tegutsema ainult kuskilt kõrgelt või suure toetusrahaga," oli Marrandi kindel.
Põllumeeste eesmärk peab olema tööstuste omamine. Marrandi hinnangul võiks Eesti põllumeeste eesmärk olla oma tööstuste omamine. "Toodangu lisandväärtus võiks jääda tootjatele. Nii on võimalik ka paremini mõjutada turgu endale soodsamas suunas. Eesti põllumehed on tegelikult juba kaotanud võimaluse mõjutada sealihaturgu. Elusloomade väljavedu on küll avaldanud mõju, aga et see ei ole väga tõhus, on näha kasvõi sellest, mis juhtus, kui Venemaa pani piirangud peale," nentis Marrandi.
Piimatootmises on seni veel pisut teistmoodi, aga Marrandi arvates see enam kaua nii ei kesta, kui põllumehed ei tule oma mugavustsoonist välja ja ei püüa raha kokku pannes tööstuste tegevusse sekkuda. "Soome piimatootjatele kuuluv ettevõte ajab kindlasti strateegilises plaanis enda omanike asja. Ei maksa arvata, et igavestijääb kestma ka Leedu toorpiima eksport positiivses võtmes. Kui Leedu tööstuste turuosa muutub järjest suuremaks, siis kuskilt muutub ka nende hinnapoliitika. Turumajanduses ei kingita kellelegi midagi niisama," rõhutas Marrandi.
Ta lisas, et on äärmiselt kahetsusväärne, et samal ajal, kui piimatootjad on jõudsalt arenenud, pole suutnud Eesti piimatööstused turu muutumise ja nõuetega kaasa minna. "Kuhu kadus äriinitsiatiiv, mis peaks ütlema, et kui ma suudan rohkem piima kokku osta, selle ümber töödelda ja maha müüa, siis saab ka rohkem teenida? Leedukad on seda suutnud, aga eestlased mitte. Kahjuks on ka ainukene Mandri-Eestis toimetanud ühistööstus maksnud oma omanikele konkurentsitult kehvemat piimahindaja tegutseb jätkuvalt väheambitsioonikalt. Nii et kui piimatootjad tahavad ka mõne aasta pärast olla Eesti piimaturu mõjutajad, siis tuleks hambad ristis ka oma tööstuse rajamisega tegeleda. Sada aastat tagasi ehitas Eesti rahvas korjanduse abil Estonia teatrit: keegi ei uskunud, et sellest võiks saada üks määravaid kultuuritempleid, aga läks teisiti!"
Maaelu arengukava võib pakkuda uusi võimalusi
Ivari Padari sõnul võimaldaks oma tööstus põllumeestel väärtusahelas edasi liikuda, aga samas tähendab selleni jõudmine ikkagi järk-järgulist arengut ja päris tõsist ühistegevust. Ta lisas, et riik on omalt poolt tootjate omandis oleva tööstuse tekkimiseks võimalused uues maaelu arengukavas (MAK) loonud.
Samas on riigi kaasrahastus maaelu arengukava rahastamisel tekitanud palju vaidlusi. "Koalitsioonileppe järgi tagatakse maaelu arengukava riigipoolne osalus vähemalt minimaalses mahus. Lisaks on kokku lepitud, et võrreldes käesoleva perioodiga maaelu arengukava maht ei vähene. Numbrite täpsustamine rahandusministeeriumiga käib ja omafinantseeringu täpne suurus selgub hiljemalt ajaks, kui saadame arengukava eel nõu uuesti kooskõlastusringile," täpsustas Padar.
Toetustest pole kasu, kui pole edasiviivat äriinitsiatiivi
Nii Marrandi kui ka Riisenbergi arvates võiks riigi omafinantseeringu protsent maaelu arengukavas olla maksimaalne ehk 25%.
"Kui see ei ole mitte kuidagi võimalik, siis võiks see meetmeti erineda ja osalisel olla ikkagi 25% oluliste meetmete puhul," avaldas Marrandi arvamust.
Riisenberg lisas, et viima sel hetkel Jürgen Ligi ettepanekul riigi osaluse vähenda mine 15%-ni on löök allapooli vööd, sest Euroopa Liidu vanade riikidega võrreldes on Eesti põllumees isegi koos 25% riigi osalusega vähemrahastatud ning mittevõrdsetes konkurentsitingimustes.
Kui Riisenberg arvas, et arengukavasse planeeritud 30 miljoni eurone toetus põllumajandustootjatele ühistootmise korraldamiseks ajendab põllumehi ja toidutööstuseid koostööle, siis Marrandi hinnangul ajab see hoopis osapooled vältimatult tülli. "Paratamatult meenub minevikust, et omal ajal said SAPARDi toetust kõik tööstused, kes viisid ennast ka nõuetele vastavaks. Elu ei vii edasi mitte ükski toetus, kui pole edasiviivat äri-initsiatiivi," arvas Marrandi.
Ta lisas, et lihatööstuste puhul on ilmselt muutusi raskem saavutada, kuna ühelt poolt on õige aeg mööda lastud ja teisalt pole selles valdkonnas ka nii suurt toodangu ülejääki siseturust.
"Piimatöötlemise puhul on vaja 40% toodangust eksportida ja see peaks ikkagi olema lisandväärtusega kaup, mitte toorpiim. Mõistlik on, et töötlemise raha jääks Eestisse ja on hädavajalik, et suudetaks vastata Eesti piimatootmise ja ekspordi väljakutsetele. See on riiklikult oluline küsimus ja seepärast ilmselt võiks ka lugeda talutavaks riigi sekkumist. Usun, et nii põllumeestel kui ka Eesti riigil ei oleks suurt vahet, kui selline äriinitsiatiiv tuleks mujalt erasektorist, aga nagu öeldud, siiani pole sellega piima puhul hakkama saadud. Eks siingi päästaks lõpuks koostöö ja terve mõistus."
Jaak Läänemetsa sõnul ei saa Eesti põllumajandus olla vähem toetatud kui naaberriikides. Ta lisas, et ühistootmiseks planeeritud toetus tekitab ühest küljest tõesti ebavõrdset konkurentsi ühistuliste ning mitteühistuliste tööstuste vahel. Teisest küljest on see selge viis aidata meie põllumajandusel kiiremini lisandväärtust luua ja maailmaturu konkurentsis edeneda.
"Pean sellist viisi eelistatuks "lennukilt raha külvamise" asemel. On tõenäoline, et selliselt jagatav toetus ei lähe ebaefektiivse tootmise toetamiseks, erinevalt mingist osast otsetoetustest."
Ivari Padar leidis, et ettevõtluse aluseks on inimeste isiklik initsiatiiv – ettevõtjal peab olema selge idee ja tahe. "Riik saab vaid luua ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkonna. Maapiirkondades on maaelu arengukava meetmetest ettevõtluse arendamisel ja alustamisel väga palju abi. Ehkki maaelu arengukavale üksi ei saa panna ootust maapiirkondade elujärge tõsta – see aitab ennekõike kaasa põllumajandusliku ettevõtlusega tegelemisele ja maamajanduse mitmekesistamisele. Nii et maapiirkondade arengusse peavad panustama ka riigi teised programmid," sõnas Padar.
Maaelu arenguks on vaja lisaks põllumajandusele areneda ka muudes valdkondades. "Põllumajanduses tegutseb Eestis kokku põhitegevusena kokku ümmarguselt ainult 25 000 inimest. Kui seda numbrit vaadata, siis on selge, et maaelu areng ei sõltu enam peaasjalikult põllumajandusest. Maaettevõtluse areng ei ole seega ainult põllumajanduse või MAK-i küsimus, vaid laiem riiklik teema. Maaettevõtlus areneb paremini seal, kus on juba olemas tugev alus.
Näiteks OÜ Estonia on küll puhas põllumajandustootja, aga ma oskaksin kohe tuua vähemalt paarkümmend erinevat töökohta, mis ei huvita otse meie ettevõtet, aga tulenevad paljus meie tegevusest. Elekter, farmide tehniline teenindus, veterinaaria ja sõrahooldus, biogaasijaama energiaga seotud võimalused, transpordiga, ehitusega seotud ettevõtjad…" loetles Marrandi.
Ta lisas, et ka siin oleks võtmesõnaks klastrite teke ja koostööst tekkiv uus kvaliteet piirkonnas. "Nii annab kõik maapiirkonnad ära kirjeldada ja leida konkreetsed valdkonnad, mis on olukorrast tulenevalt paiguti erinevadja siis annab neid soodustada. Oleks ainult initsiatiivi! Äärmine rumalus oleks vastandada põllumajandust ja muud nn maa-ettevõtlust. Ma ei usu niisuguseid maa- ja väikeettevõtluse "edendajaid", kes näiteks maaelu arengukava (MAK) aruteludes selliselt on esinenud. Sealt paistab pigem omakasu huvi mõne MAK miljoni kui tegeliku ja tervikliku maaelu arengu vastu," nentis Marrandi.
Ka Laanemetsa sõnul takistavad maal ettevõtluse arengut kohalike omavalitsuste võimetus ja vahendite puudus luua ettevõtlust soosiv keskkond: et oleksid korras kohalikud teed, olemas normaalse kiirusega internetiühendus ning mõistliku hinnaga elektriliitumine jne.
Riisenbergi sõnul saab maale saab tuua rohkem ettevõtlust, kui lahendada põllumajandusettevõtete tegelikke probleeme. "Kindlasti ei kuulu viimase tegevuse hulka vastuolude lõkkele puhumine suurte-väikeste tootjate vahel," toonitas ta. "Ettevõtja tasandil on sellist vastandamist valus tajuda – igapäevaselt toodame ja müüme koos piima, ostame ühisostudena tootmissisendeid, korraldame õppepäevi-väljasõite, arutame piimatööstuse rajamist. Eestimaa Piimatootjate Ühistus on nii suuremad kui ka väiksemad piimatootjad."
Maamüügi keeld välismaalastele ei muuda maa hinda soodsamaks
Kuigi statistika järgi on Eestis välismaalaste omanduses umbes 5% põllumaast, on nende kontrolli all vähemalt 15% põllumajandusmaast, lisaks tuhandeid hektareid metsa ja muud maad, teatas Talupidajate Keskliit aprilli alguses ning tegi ettepaneku piirata põllu- ja metsamaa müüki välismaalastele. Jaanus Marrandi, Ivari Padar ja Jaak Läänemets nii ei arva.
"Maamüügi piirangute aeg on möödas. Ma ei mäleta, et keskliit oleks sellest aktiivselt siis rääkinud, kui oli õige aeg," nentis Marrandi ja lisas, et maa on olnud meil aastaid äärmiselt odav.
"Meenutagem, et maad sai osta ostueesõigusega ja maksta EVPdega, maa hind korrutati talunikel 0,5ga, riigi kasutusvalduste puhul on ka praegu ostuhinnaks vormistamise aegne hind ehk vaid mõnisada eurot hektar. Ka ostuhinnad olid 15 aastat tagasi vaid mõni tuhat krooni hektar. Need, kes on vähegi strateegiliselt oma tegevust planeerinud, on ka maad saanud," arvas Jaanus Marrandi.
Marrandi hinnangul pole põllumaa hinnatõus viimastel aastatel ainult negatiivne nähtus, vaid viitab meie majanduse ühtlustumisele muu Euroopagaja olukorra normaliseerumisele.
"Ei saa ju tahta, et meie maa hind oleks ikka veel näiteks 10 korda odavam Soomest. Maa hinna tõus tähendab talupidajate vara väärtuse tõusu ja laenutagatiste suurenemist. Ei usu, et maa ostmise põhilised tegijad on täna ainult välismaalased. Pigem tuleks küsida, et miks talumaade pärijad oma maa ära müüvad? Maa liigub paratamatult nende kätte, kes seda ka kasutavad ning kunstlike meetoditega hinda kinni ei hoia. Mida kiiremini maa hind muu Euroopaga ühtlustub, seda vähem on põhjust välismaalastel siia tulla maad ostma," nentis Marrandi.
Põllumaa omanikuks põllumehed. Jaak Läänemets seisaks pigem selle eest, et põllumaa kui põhiline tootmisvahend püsiks maksimaalselt põllumeeste omandis, sest maaomanikust mittepõllumees soovib oma maad põllumeestele välja rentides tulu teenida. See omakorda põhjustab täiendava surve toiduhindade tõusule, sest põllumees peab suutma olla jätkusuutlik toidutootmise ahelas.
"Välismaalastele maamüügi keelu kehtestamine ei tooks maa hindu allapoole. Samuti ei oleks see ilmselt kooskõlas Euroopa Liidu põhimõtetega. Turumajanduse tingimustes tuleb tootmised ehitada selliseks, et need suudaksid konkureerida võõrkapitaliga," möönis Läänemets.
Padari sõnul on tegemist väga emotsionaalse ja sisulise teemaga. "Euroopa Liitu astudes võtsime kohustused, sealhulgas kapitali vaba liikumise tagamise ehk kohustuse mitte takistada Euroopa majanduspiirkonna ega OECD liikmesriikidest pärit kodanikele maaostu. Oleme osa Euroopa Liidust. See tähendab, et meil on ühised nii kogu Euroopas kehtivad hüved kui ka kohustused," selgitas minister. "Kui vaadata praegust põllumajandusmaa turgu ja hinnatõusu, on kindlasti selle põhjuseks ka Euroopa Liidust tulev hüve ehk ühtne põllumajanduspoliitika. Üheks hüveks on ka meie julgeolek, seepärast ei saa küsimusele liiga lihtsustatult läheneda. Mulle on tähtis, et põllumaad kasutataks sihipäraselt," rõhutas Padar.
Gerli Ramler,
Äripäev (erileht Põllumajandus), 21.04.2014