Põllumehed: ühistegevusest on lihtsam rääkida kui teha

Põllumehed: ühistegevusest on lihtsam rääkida kui teha

Põllumajandusminister Ivari Padar ja Eesti põllumehed on ühisel nõul, et oma toodangut koos müües või töödeldes suudavad põllumehed pakkuda suuremaid tootekoguseid ja olla paremas positsioonis näiteks jaekettidega läbirääkimistes. Riigilt ootavad põllumajandustootjad aga suuremat toetust ja paremaid tingimusi ettevõtluse arendamiseks maapiirkonnas.

"Mind rõõmustab see, et Eestis saab põllu­meeste ühistegevusest tuua rida edukaid näiteid – Kevili, E-piim, Wiru Vili, Talukartul.

Innustavaid näiteid on, aga ühistegevus peaks saama tugevamalt jalad alla," ütles Ivari Padar ja lisas, et on tulihingeliselt selle poolt, et põl­lumehed saaksid väärtusahelast suurema tü­ki. "Praegu saab põllumees toote lõpphinnast väiksema osa, enamik läheb logistikaks, kaubandusettevõtetele, töötlejatele jne. Selline pro­portsioon pole normaalne, kuid kiireid lahendusi kahjuks pole. Pika ajajooksul saab seda pa­randada vaid ühistegelise tööga alates sisendite hankimisestja lõpetades kasvõi ühispangaga."

Ministri sõnul on just seepärast ka uues maa­elu arengukavas pööratud olulist tähelepanu ühistegevuse, otseturustamise ning toodan­gu väärindamise toetamisele ja edendamisele.

Koostöö tegemist peab õppima. Avispeamees OÜ eestvedaja, Põllumeeste ühistu KEVILI nõu­kogu esimees Jaak Läänemets lisas, et koostööks on vaja panustada, aga "tehtagu" mentaliteedi­ga ei tule koostööst midagi välja. "KEVILI näitel võin öelda, et koostööd saab ja peab õppima te­gema. Pean täiesti normaalseks, et põllumees­tel on oma töötlev tööstus, sest ainult tooraine tootmiseks puuduvad meil maailmaturul eelised – vaja on luua lisandväärtust. Teiselt poolt näitavad Skandinaavia tugevad ühistud, et toorainet kontrollides on ka tööstusel lihtsam konkurentsis püsida," arvas Läänemets.

2013. aasta põllumajandussektori tippju­hiks valitud Kehtna Mõisa OÜ juhatuse esimees Märt Riisenberg märkis, et põllumeeste ühis­te koostegemiste suurendamiseks toodangu müümisel ning sisendite ostmisel on vajalik usalduslike suhete tekkimine koostöövalmis põllumeeste vahel ning iga põllumehe tunne­tus üksitegutsemisega kaasnevatest riskidest-ohtudest. Suureks abiks oleksid koostöö soo­dustamiseks tootjagruppide tegevustoetused ning investeeringutoetused.

"Praegu ostab enamik Eesti põllumehi oma sisendid firmadelt, mis on algselt kuulunud Põhjamaade põllumeestele ja laienenud Ees­tisse. Aastakümnetepikkuse tegevuse tõttu on need saanud väga tugevaks ja meie põllumees­tel on nendega väga raske võistelda," nentis põllumajandusettevõtte OÜ Estonia nõukogu esi­mees Jaanus Marrandi. "Sama lugu on ka töötleva tööstusega. Ega siin ei ole võimalik jalgra­tast leiutada: kui see oli kasulik mujal, siis on see nii ka meil. Ühisest tegevusest on aga ala­ti kergem rääkida kui seda teha, sest see nõuab paljuski enesesalgamist ja ka karismaatilist eestvedamist. Ja mõlemast on alati puudus!"

Marrandi sõnul kipub ikka nii olema, et kui turg on üleval, siis on vähe neid, kes räägivad ühistegevusest. Meelde tuleb see aga häda sun­nil siis, kui turg on madalseisus. "Ega siin muu ei aitagi kui teadlik ja plaanipärane omavahe­line kokkulepe ning karismaatiline – ja rõhu­tan – omakasupüüdmatu eestvedamine. Siis tu­leb ka edu. Mina ei usu, et kedagi on võimalik panna ühiselt tegutsema ainult kuskilt kõrgelt või suure toetusrahaga," oli Marrandi kindel.

Põllumeeste eesmärk peab olema tööstuste omamine. Marrandi hinnangul võiks Eesti põllumeeste eesmärk olla oma tööstuste omamine. "Toodangu lisandväärtus võiks jääda tootjate­le. Nii on võimalik ka paremini mõjutada tur­gu endale soodsamas suunas. Eesti põllumehed on tegelikult juba kaotanud võimaluse mõju­tada sealihaturgu. Elusloomade väljavedu on küll avaldanud mõju, aga et see ei ole väga tõ­hus, on näha kasvõi sellest, mis juhtus, kui Venemaa pani piirangud peale," nentis Marrandi.

Piimatootmises on seni veel pisut teistmoo­di, aga Marrandi arvates see enam kaua nii ei kesta, kui põllumehed ei tule oma mugavustsoonist välja ja ei püüa raha kokku pannes tööstuste tegevusse sekkuda. "Soome piimatootjatele kuuluv ettevõte ajab kindlasti stratee­gilises plaanis enda omanike asja. Ei maksa ar­vata, et igavestijääb kestma ka Leedu toorpiima eksport positiivses võtmes. Kui Leedu tööstuste turuosa muutub järjest suuremaks, siis kuskilt muutub ka nende hinnapoliitika. Turumajan­duses ei kingita kellelegi midagi niisama," rõ­hutas Marrandi.

Ta lisas, et on äärmiselt kahetsusväärne, et samal ajal, kui piimatootjad on jõudsalt are­nenud, pole suutnud Eesti piimatööstused tu­ru muutumise ja nõuetega kaasa minna. "Kuhu kadus äriinitsiatiiv, mis peaks ütlema, et kui ma suudan rohkem piima kokku osta, selle ümber töödelda ja maha müüa, siis saab ka rohkem teenida? Leedukad on seda suutnud, aga eestlased mitte. Kahjuks on ka ainukene Mandri-Eestis toimetanud ühistööstus maksnud oma omanikele konkurentsitult kehvemat piimahindaja tegutseb jätkuvalt väheambitsioonikalt. Nii et kui piimatootjad tahavad ka mõne aasta pärast olla Eesti piimaturu mõjutajad, siis tuleks hambad ristis ka oma tööstuse rajamisega tegeleda. Sada aastat tagasi ehitas Eesti rahvas korjandu­se abil Estonia teatrit: keegi ei uskunud, et sel­lest võiks saada üks määravaid kultuuritempleid, aga läks teisiti!"

Maaelu arengukava võib pakkuda uusi võimalusi

Ivari Padari sõnul võimal­daks oma tööstus põllumees­tel väärtusahelas edasi liiku­da, aga samas tähendab sel­leni jõudmine ikkagi järk-järgulist arengut ja päris tõsist ühistegevust. Ta lisas, et riik on omalt poolt tootjate oman­dis oleva tööstuse tekkimiseks võimalused uues maaelu aren­gukavas (MAK) loonud.

Samas on riigi kaasrahastus maaelu arengukava rahas­tamisel tekitanud palju vaid­lusi. "Koalitsioonileppe järgi tagatakse maaelu arengukava riigipoolne osalus vähemalt minimaalses mahus. Lisaks on kokku lepitud, et võrreldes käesoleva perioodiga maaelu arengukava maht ei vähene. Numbrite täpsustamine ra­handusministeeriumiga käib ja omafinantseeringu täpne suurus selgub hiljemalt ajaks, kui saadame arengukava eel nõu uuesti kooskõlastusringile," täpsustas Padar.

Toetustest pole kasu, kui pole edasiviivat äriinitsiatiivi

Nii Marrandi kui ka Riisenbergi arvates võiks riigi omafinantseeringu protsent maaelu arengukavas olla maksimaalne ehk 25%.

"Kui see ei ole mitte kuidagi võimalik, siis võiks see meetmeti erineda ja osalisel olla ikkagi 25% oluliste meetmete puhul," avaldas Marrandi arvamust.

Riisenberg lisas, et viima sel hetkel Jürgen Ligi ettepanekul riigi osaluse vähenda mine 15%-ni on löök allapooli vööd, sest Euroopa Liidu vanade riikidega võrreldes on Eesti põllumees isegi koos 25% riigi osalusega vähemrahastatud ning mittevõrdsetes konku­rentsitingimustes.

Kui Riisenberg arvas, et arengukavasse planeeritud 30 miljoni eurone toetus põllumajandustootjatele ühistootmise korraldamiseks ajendab põllumehi ja toidutööstuseid koostööle, siis Marrandi hin­nangul ajab see hoopis osa­pooled vältimatult tülli. "Para­tamatult meenub minevikust, et omal ajal said SAPARDi toe­tust kõik tööstused, kes viisid ennast ka nõuetele vastavaks. Elu ei vii edasi mitte ükski toe­tus, kui pole edasiviivat äri-initsiatiivi," arvas Marrandi.

Ta lisas, et lihatööstuste pu­hul on ilmselt muutusi raskem saavutada, kuna ühelt poolt on õige aeg mööda lastud ja teisalt pole selles valdkonnas ka nii suurt toodangu ülejää­ki siseturust.

"Piimatöötlemise puhul on vaja 40% toodangust ekspor­tida ja see peaks ikkagi olema lisandväärtusega kaup, mitte toorpiim. Mõistlik on, et tööt­lemise raha jääks Eestisse ja on hädavajalik, et suudetaks vastata Eesti piimatootmise ja ekspordi väljakutsetele. See on riiklikult oluline küsimus ja seepärast ilmselt võiks ka lugeda talutavaks riigi sekku­mist. Usun, et nii põllumeestel kui ka Eesti riigil ei oleks suurt vahet, kui selline äriinitsiatiiv tuleks mujalt erasektorist, aga nagu öeldud, siiani pole selle­ga piima puhul hakkama saa­dud. Eks siingi päästaks lõ­puks koostöö ja terve mõistus."

Jaak Läänemetsa sõnul ei saa Eesti põllumajandus olla vähem toetatud kui naaber­riikides. Ta lisas, et ühistootmiseks planeeritud toetus te­kitab ühest küljest tõesti ebavõrdset konkurentsi ühistuliste ning mitteühistuliste töös­tuste vahel. Teisest küljest on see selge viis aidata meie põllumajandusel kiiremini li­sandväärtust luua ja maailma­turu konkurentsis edeneda.

"Pean sellist viisi eelista­tuks "lennukilt raha külvami­se" asemel. On tõenäoline, et selliselt jagatav toetus ei lähe ebaefektiivse tootmise toeta­miseks, erinevalt mingist osast otsetoetustest."

Ivari Padar leidis, et ettevõt­luse aluseks on inimeste isik­lik initsiatiiv – ettevõtjal peab olema selge idee ja tahe. "Riik saab vaid luua ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkon­na. Maapiirkondades on maa­elu arengukava meetmetest et­tevõtluse arendamisel ja alus­tamisel väga palju abi. Ehkki maaelu arengukavale üksi ei saa panna ootust maapiirkon­dade elujärge tõsta – see aitab ennekõike kaasa põllumajan­dusliku ettevõtlusega tegele­misele ja maamajanduse mitmekesistamisele. Nii et maa­piirkondade arengusse pea­vad panustama ka riigi teised programmid," sõnas Padar.

Maaelu arenguks on vaja li­saks põllumajandusele are­neda ka muudes valdkonda­des. "Põllumajanduses tegut­seb Eestis kokku põhitegevu­sena kokku ümmarguselt ai­nult 25 000 inimest. Kui seda numbrit vaadata, siis on selge, et maaelu areng ei sõltu enam peaasjalikult põllumajandu­sest. Maaettevõtluse areng ei ole seega ainult põllumajanduse või MAK-i küsimus, vaid laiem riiklik teema. Maaettevõtlus areneb paremini seal, kus on juba olemas tugev alus.

Näiteks OÜ Estonia on küll pu­has põllumajandustootja, aga ma oskaksin kohe tuua vähe­malt paarkümmend erinevat töökohta, mis ei huvita otse meie ettevõtet, aga tulenevad paljus meie tegevusest. Elek­ter, farmide tehniline teenin­dus, veterinaaria ja sõrahooldus, biogaasijaama energiaga seotud võimalused, transpor­diga, ehitusega seotud ettevõtjad…" loetles Marrandi.

Ta lisas, et ka siin oleks võt­mesõnaks klastrite teke ja koostööst tekkiv uus kvaliteet piirkonnas. "Nii annab kõik maapiirkonnad ära kirjeldada ja leida konkreetsed vald­konnad, mis on olukorrast tu­lenevalt paiguti erinevadja siis annab neid soodustada. Oleks ainult initsiatiivi! Äärmine ru­malus oleks vastandada põllu­majandust ja muud nn maa-ettevõtlust. Ma ei usu niisu­guseid maa- ja väikeettevõt­luse "edendajaid", kes näiteks maaelu arengukava (MAK) aruteludes selliselt on esine­nud. Sealt paistab pigem oma­kasu huvi mõne MAK miljo­ni kui tegeliku ja tervikliku maaelu arengu vastu," nentis Marrandi.

Ka Laanemetsa sõnul takistavad maal ettevõtluse aren­gut kohalike omavalitsuste võimetus ja vahendite puudus luua ettevõtlust soosiv kesk­kond: et oleksid korras koha­likud teed, olemas normaal­se kiirusega internetiühendus ning mõistliku hinnaga elektriliitumine jne.

Riisenbergi sõnul saab maale saab tuua rohkem ette­võtlust, kui lahendada põllumajandusettevõtete tegelikke probleeme. "Kindlasti ei kuulu viimase tegevuse hulka vastuolude lõkkele puhumine suurte-väikeste tootjate vahel," too­nitas ta. "Ettevõtja tasandil on sellist vastandamist valus ta­juda – igapäevaselt toodame ja müüme koos piima, ostame ühisostudena tootmissisen­deid, korraldame õppepäevi-väljasõite, arutame piimatöös­tuse rajamist. Eestimaa Piima­tootjate Ühistus on nii suure­mad kui ka väiksemad piimatootjad."

Maamüügi keeld välismaalastele ei muuda maa hinda soodsamaks

Kuigi statistika järgi on Ees­tis välismaalaste omandu­ses umbes 5% põllumaast, on nende kontrolli all vähemalt 15% põllumajandusmaast, lisaks tuhandeid hektareid metsa ja muud maad, teatas Talupidajate Keskliit april­li alguses ning tegi ettepa­neku piirata põllu- ja metsa­maa müüki välismaalastele. Jaanus Marrandi, Ivari Padar ja Jaak Läänemets nii ei arva.

"Maamüügi piirangute aeg on möödas. Ma ei mäleta, et keskliit oleks sellest aktiivselt siis rääkinud, kui oli õige aeg," nentis Marrandi ja lisas, et maa on olnud meil aastaid äärmi­selt odav.

"Meenutagem, et maad sai osta ostueesõigusega ja maksta EVPdega, maa hind korruta­ti talunikel 0,5ga, riigi kasu­tusvalduste puhul on ka prae­gu ostuhinnaks vormistamise aegne hind ehk vaid mõnisada eurot hektar. Ka ostuhinnad olid 15 aastat tagasi vaid mõ­ni tuhat krooni hektar. Need, kes on vähegi strateegiliselt oma tegevust planeerinud, on ka maad saanud," arvas Jaanus Marrandi.

Marrandi hinnangul pole põllumaa hinnatõus viimas­tel aastatel ainult negatiivne nähtus, vaid viitab meie ma­janduse ühtlustumisele muu Euroopagaja olukorra norma­liseerumisele.

"Ei saa ju tahta, et meie maa hind oleks ikka veel näiteks 10 korda odavam Soomest. Maa hinna tõus tähendab ta­lupidajate vara väärtuse tõu­su ja laenutagatiste suurene­mist. Ei usu, et maa ostmise põhilised tegijad on täna ai­nult välismaalased. Pigem tu­leks küsida, et miks talumaa­de pärijad oma maa ära müü­vad? Maa liigub paratamatult nende kätte, kes seda ka kasutavad ning kunstlike meetodi­tega hinda kinni ei hoia. Mida kiiremini maa hind muu Eu­roopaga ühtlustub, seda vä­hem on põhjust välismaalas­tel siia tulla maad ostma," nen­tis Marrandi.

Põllumaa omanikuks põllu­mehed. Jaak Läänemets sei­saks pigem selle eest, et põl­lumaa kui põhiline tootmisvahend püsiks maksimaal­selt põllumeeste omandis, sest maaomanikust mittepõllumees soovib oma maad põl­lumeestele välja rentides tulu teenida. See omakorda põhjus­tab täiendava surve toiduhindade tõusule, sest põllumees peab suutma olla jätkusuutlik toidutootmise ahelas.

"Välismaalastele maamüü­gi keelu kehtestamine ei tooks maa hindu allapoole. Samu­ti ei oleks see ilmselt kooskõ­las Euroopa Liidu põhimõte­tega. Turumajanduse tingi­mustes tuleb tootmised ehita­da selliseks, et need suudaksid konkureerida võõrkapitaliga," möönis Läänemets.

Padari sõnul on tegemist väga emotsionaalse ja sisulise teemaga. "Euroopa Liitu astu­des võtsime kohustused, seal­hulgas kapitali vaba liikumise tagamise ehk kohustuse mit­te takistada Euroopa majanduspiirkonna ega OECD liikmesriikidest pärit kodanikele maaostu. Oleme osa Euroopa Liidust. See tähendab, et meil on ühised nii kogu Euroopas kehtivad hüved kui ka kohus­tused," selgitas minister. "Kui vaadata praegust põllumajan­dusmaa turgu ja hinnatõusu, on kindlasti selle põhjuseks ka Euroopa Liidust tulev hüve ehk ühtne põllumajandus­poliitika. Üheks hüveks on ka meie julgeolek, seepärast ei saa küsimusele liiga lihtsustatult läheneda. Mulle on tähtis, et põllumaad kasutataks sihipä­raselt," rõhutas Padar. 

Gerli Ramler,
Äripäev (erileht  Põllumajandus), 21.04.2014

2014-04-22T10:00:00+00:00Teisipäev, 22. aprill, 2014|Uudised|