Raietööline peab igasugustes tingimustes hakkama saama

Raietööline peab igasugustes tingimustes hakkama saama

Ühel vihmale kiskuval ennelõunal on kolmel raietöölisel Olju küla kandis käsil metsatuka harvendamine. Need kolm meest, muide, on elukutselt hoopis päästjad, kes lisatööna käivad aeg-ajalt metsatööl.

Kui arvestada, et raietööline võib teha lageraiet, metsa harvendada ja eemaldada ohtlikke puid, siis käsilolev töö on üks tüütumaid. “Iga päev ei viitsi pilbast saagida, sellest ei tule midagi,” on mind maailma kõige hullema ametiga kurssi viiv raietööline Raino Poll siiski humoorikas.

Mis siis ikka, proovime järele! Metsa harvendamisel valitakse mahasaetavad puud printsiibil, et tugevam jääb ellu. Raietööline peab pidevalt ringi käima, silmad taeva poole, sest üldiselt valitakse nõrgemad puud esmalt välja ladva järgi – mis on tormis kannatada saanud, võetakse maha. Leiame ühe pisema kuusepuu, et minu naisejõud sellele ikka peale hakkaks.

Olen küll varem palju metsatöödest osa võtnud – kodustel põhjustel muidugi –, kuid mootorsaega pole ma heaks sõbraks siiski saanud. Seega langetab puu Raino, kel juba viieaastane kogemus. Koos paari kolleegiga teeb ta raietöid kahele firmale, millest üks on Lääne-Virumaal asuv Artiston. Sellest ka piisab, muidu kasvaks töö üle pea. Luua metsanduskoolis Raino õppinud ei ole, küll aga on talle heaks õpetajaks olnud seal käinud õemees.

Loetud hetked ja ladvata kuuseke on maas. Järgmiseks etapiks on okste laasimine. Harvendamise puhul jäävad oksad metsa alla vaaludesse, sest traktor ei mahu neile järele tulema. Ükskord lagunevad need ise ära. Oksad tuleb aga enam-vähem ühele joonele sättida. Palgid tõstab raietööline ise hunnikusse. Siin ongi takistus, miks naised raietöölise ametisse ei passi: pisemast puust saan küll jagu, kuid suuremaid palke hunnikusse ei sikuta.

Rainol on siin abiks ka tööriistad. Konksu abil saab oksi saagides palki kärmelt keerata. Mõõdulint kinnitatakse palgi otsa külge ja see jookseb töömehega kaasa. Haaratsiga saab palgist kinni võtta ja seda tõsta või sikutada, nii et töölisel on vähem küürutamist. Haaratsi abil tõstab Raino suure palgi, mille puhul minu jõupingutustest ei piisa, nagu vastsündinud lapse oma sülle ja asetab selle õigesse hunnikusse.

Edasi minnakse järgmise puu juurde. Seda seni, kuni metsatukk on harvendatud. Raino on viie aasta jooksul proovinud ka päevarekordeid teha, töötades üle kümne tunni päevas, aga nüüd arvab, et pole mõtet. Käsiloleva metsatükiga plaanisid nad kolmekesi viie-kuue tunniga hakkama saada.

Mis aga võiks üht raiemeest töötegemisel takistada? Kui me pidevalt kurdame, et on alles sääsed, üldse ei lase elada, siis Raino sääski suurimateks vaenlasteks ei peagi. Üks sääsetõrjevahend, mille nimi mehel kohe meelde ei tule, pidavat aitama, OFF aga mitte. Mina kasutan nime Agent kandvat tõrjevahendit. Abiks ikka. Hullemad pidavat olema hoopis parmud, kelle pärast on töö ükskord lausa pooleli jäänud. Putukad olevat maski alla pugenud ja näost tükke kaasa viima hakanud.

Ah et mis maski? Iga endast lugupidav raietööline kasutab turvavarustust. Nii on Rainol jalas kaitsvaid kiude sisaldavad püksid ning spetsiaalsed jalanõud. Peas on tal kõrvaklappide ja kaitsemaskiga kiiver. Kogu varutuse, mille väärtus 600 euro ringis, on mees ise soetanud. Püksid kuluvat paari aastaga nii ära, et lõpuks lähevad väiksemadki oksad läbi. Siis on jälle uusi vaja. Aga Raino on näinud, et saab ka odavalt saagida. On mehi, kes lähevad saetöid tegema lühikeste pükste ja tossudega, kiivritki ei raatsi pähe panna. Kuid saemehe kogemus ütleb, et kaitsepüksid võivad sae kinni pidada küll. Mõnikord käitub saag väga ootamatult: viskab end ise maast mööda jalga üles ja siis ei saa enam midagi teha.

Ohutusele pannakse palju rõhku, võib-olla ka päästja elukutse tõttu. Kui metsa all ollakse kambakesi ning on vaja langetada mõni puu, mis võib kaastöölist ohustada, vilistatakse seni, kuni teine annab käega märku, et on asjast aru saanud. Enne käeviibet ei hakka keegi ühtki suurt puud langetama.

Kui metsa harvendamine on tüütu töö, siis kõige ebamugavam ning raskem on puhastada elektriliinide alla ja äärde jäävaid alasid, kuna see on ohtlik ja vastutusrikas. Raino räägib, et ise võib küll lõpuni ettevaatlik olla, kuid pole välistatud, et mõni oks kuhugi kinni jääb ja hiljem liini peale kukub. Selle töö puhul tuleb valida soodne tuul või võtta appi traktor. Iga kord raietööline ei teagi, mis teda puu sees oodata võib: see võib mäda olla ning kukkuda hoopis teise suunda kui sihitud. “Ma arvan, et seda ei taha ükski raiemees tegelikult teha,” on Raino aus. Linnas on ohtlike puude langetamine kõige kergem, sest siis kasutatakse üldjuhul masinat.

Rasked on ka talvised töötingimused. Kõigepealt tuleb lumi puu ümbert ära kühveldada ja alles siis saab saagima hakata. Aga samal ajal ollakse kogu aeg põlvini lume sees, nii et õhtuks põlved valutavad ja selg on külmast kange. Liiga ränk, ütleb Raino selle kohta.

Kuigi mõlemad tööd, millega Raino kokku puutub, on ühtviisi ohtlikud, peab ta hullemaks siiski raietöölise ametit. Sama näitab ka ameteid järjestav uuring. Kui metsatööline on viimasel, 200. kohal, siis tuletõrjuja amet asub 185. positsioonil. Saemehed teevad tööd intensiivselt kogu päeva. Päästjad on aga pidevalt valmis, kuid ei pea nii-öelda 24/7 väljakutseks valmis olema.

Lisaks hakkab metsatöölise amet tervisele. Kui tehakse pikad päevad, siis süüakse vaid võileibu. Raino on korra oma mao juba tuksi keeranud. Perearst tuletab talle mõnikord meelde, et kunagi peab ta niikuinii oma tervise arvelt tagasimakseid tegema, näiteks ravimite ostmise näol.

Põhjus, miks mehed teevad pikki päevi, on sõidukulu Palamuselt objektile. Mõttekam on kohale sõita ja kõik korraga ära teha. Elukutselised metsatöölised nii pikki päevi ei pidavat ette võtma, teevad nelja-viie tunni kaupa.

Tööriistadki ei taha alati pikkadel päevadel vastu pidada. Küll külmuvad saed ära või jooksevad palavaga kokku. Kogu tehnika ja varustuse kulud on oma kanda. Ühe saeketiga peaks saagida saama umbes paarsada tihumeetrit. Teritama peab seda aga vähemalt korra igal saagimise päeval, mõnikord sagedamini. Ja pärast tööpäeva tuleb saag korralikult puhastada.

Kütuski tuleb saepaaki ise muretseda. Töötasu arvestatakse tihumeetri pealt. Kulud ja tulud lähevad umbes pooleks ehk poole tulust, mis saemees teenib, paneb ta juba eelnevalt käiku – nii varustusele, auto- kui ka saekütusele. Raino usub, et töö tasub ära küll, teine asi, kuivõrd.

Talle meeldib töötada ilusas metsas, mida Eestis kahjuks vähe järel on. Kõike tehakse masinatega. Kuna Raino on viis aastat rasket tööd teinud, valib ta juba tööotsi. “Kui ilusat metsa saame, teeme hea meelega.”

Oleme suurde töötegemisse väikese jutupausi teinud ning vahepeal on vihmale kiskuv ilm asendunud vihmasega. Sellise töö puhul aga ei tohi pikalt puhkama jääda, sest soe kere jahtub kärmelt maha.

Tööd on veel teha jäänud paar tundi, seega ei lase mehed end vihmast segada, vaid plaanivad metsatuka lõpuni harvendada. Niisiis olen tõepoolest raskest ametist ettekujutuse saanud ning jõudnud seisukohale, et mõnus tundunud füüsiline töö värskes õhus ei olegi niivõrd mõnus igapäevaseks tegemiseks. Kord aastas on tore metsa raietöid tegema minna, aga kas just iga päev … Ei usu.

Amet leiba ei küsi
Suvesarja eesmärk on tutvustada veebilehel ­careercast.com ­avaldatud ametite edetabeli kõige raskemaid elukutseid.
200 ametit reastati parimatest kõige hullemateni viie kriteeriumi põhjal, milleks on füüsilised nõudmised, töökeskkond, sissetulek, ­stress ja edasised väljavaated.

Teele Üprus, Virumaa Teataja (13.06.2012)

2012-06-13T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 13. juuni, 2012|Uudised|