Eesti põllumehed on Euroopa Liidus kindlasti ühed paremad majandajad: ehkki väliskonkurendid saavad suuremaid otsetoetusi, on meie tootjad suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et siinne põllumajandus on Euroopas edumeelsemaid.
Kui põllumees suudab madalate toetuste kiuste edukalt hakkama saada, tekib õigustatud küsimus, miks räägitakse vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta. Vahest võiks üldse toetusteta läbi ajada?
Tõtt-öelda võidakski loobuda toetamast põllumajandustootmist eelarvest, ent seda peaks siis tehtama kogu siseturul ehk Euroopa Liidus tervikuna. See tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused. Osa Eesti põllumehi pooldab niisugust lähenemist, kuid seni pole näha, et Euroopa Liit lähitulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika pea peale pööraks.
Tähtis on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud pigem tarbijate kui tootjate huve silmas pidades. Põllumehed toodaksid kaupu ka toetusteta, kuid siis oleks toiduainete hind hoopis kõrgem.
Tänu toetustele on Euroopas võimalik toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult suurele hulgale tarbijatele taskukohase hinnaga. Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika taotlema meile määratavate toetuste suurendamist, et saada lääne kolleegide ja konkurentidega turul võrdsemad võimalused ja tagada toidukorvi võimalikult väike maksumus.
Selle võitluse puhul peetakse silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on tähtis sellegi poolest, et siis ei ole Eestil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu ta seni on teinud.
Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, mille toetuste määrad ei ole veel sugugi kindlad. Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib ka tuleval aastal toetada põllumajandustootjaid oma eelarvest, kompenseerimaks vahet, mis tuleneb Euroopa Liidu väiksematest toetustest.
Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe järgi oli alates tulevast aastast keelatud riigisiseseid otsetoetusi maksta, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle meie Euroopa partneritele lükati see keeld aasta võrra edasi.
Eelarvest saadavad toetused on hoidnud siinse põllumajanduse konkurentsivõimelise 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et ehkki meie suhtes ebaõiglane, on see siiski taganud siinsetele tootjatele veidigi võrdsemad tingimused lääne konkurentidega, kes saavad toetusi üle kahe korra rohkem. Kui Euroopa Liidu otsetoetuste keskmine tase on praegu 280 eurot hektari kohta, siis Eesti põllumehed saavad 117.
Et lisatoetuse ehk niinimetatud top-up’i maksmine pole olnud Eesti kohustus, vaid õigus, on igal sügisel peetud selle eelarverea üle poliitilist diskussiooni. Leidub neid, kes parema meelega näeksid, et riigisisest otsetoetust ei makstaks, kuid seni on nad jäänud vähemusse.
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui tähtis on jätkata toetuse maksmist. Hea on teada, et sama meelt on ka meie riigikogufraktsioon ja põllumajandusminister. Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul tuleb seda jätkata ka tuleval aastal ning plaanida selleks riigieelarvesse 25 miljonit eurot.
Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidus veedetud aastal — ka ajal, mil riigieelarvet tuli kõvasti kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet. Oleks arusaamatu, kui see tuleval aastal muutuks.
Nagu eespool öeldud, suudaksid meie põllumehed hakkama saada igasuguste toetusteta, ent toeta jättes asetaks riik nad konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu. Vaevalt saab see olla meie soov.
Mis juhtuks, kui jätaksime tuleval aastal selle toetuse maksmata? Raske on ennustada, mis saaks ühest või teisest farmist või talust, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev. Laias laastus satuksid kindlasti raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, mida turu muudatused rohkem mõjutavad.
Teisalt kannaksid kahju ka suuremad tootjad, kellel ei jätkuks jõudu turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta. Tagajärg oleks see, et tootmisharusse, mida oleme harjunud pidama eestlaste pärisosaks, suureneks väliskapitali vool.
Arvan, et need 25 miljonit eurot — mõistagi suur summa — on siiski väike raha, kui kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu ja surm.
Aivar Kokk (riigikogu maaelukomisjoni aseesimees / IRL)
ajaleht Sakala, (20.09.2012)
