Saariku pikakarvalistel pullidel käisid külalised

Saariku pikakarvalistel pullidel käisid külalised

«Hea oleks nüüd natuke eemale hoida: nad võivad hüppama ja puskima hakata,» kostis Saariku peremees Arvo Klein, kui taluõuel peatunud üheksast autost valgusid välja külalised, kes olid tulnud uudistama tema paariaastast pullikarja.

Pruuni-valgekirjud herefordid jõllitasid saabunud kampa. Need olid inimesed, keda huvitab lihaveisekasvatus ja kes olid Tarvastu valda Sooviku külla kohale sõitnud Viljandist, Tartu põllumeeste liidu korraldatud infopäevalt.

Pika meelega loomad

«Ei tee nad midagi, nad on rahulikud,» ei olnud perenaine Tiia Klein kaasaga päri. «Herefordid on väga pika meelega. Laiskloomad. Peesitavad päikese käes ja söövad heina.»

Nii nad kosuvad ja saavad lihaküpseks 24 kuuga või siis lähevad müüki. Müüa pole neid loomakasvatajate sõnul aga teps mitte kerge. Ostjaid tuleb otsida nagu lapsele linnas lasteaiakohta. Eestlane sööb veiseliha vähe ja üleüldse on hinnad all.

Seni on mullikad perenaise sõnul aga ikka loosi läinud. «Alates 2005. aastast oleme kõik ära müünud. Elu peale,» lausus ta.

Praegu on Saariku karjas 92 looma. «Ei ole saanud seda juba ammu suurendada. Maad ei ole. On vaid üks pisikene koht siin soo ääres,» nentis Tiia Klein.

Ammed on teispool maja

Igatahes kui Viljandist tulnud külalised õunaaia äärest mururada pidi pullide aedikuni jõudsid, ei söandanud algul keegi üle elektrikarjuse loomadele ligi minna. Neid jõllitas pisut alla paarikümne võimsa nudipea – uuema tüübi herefordid on nimelt sarvedeta.

Huvi oli aga suur ja nii pea, kui Kleinid kohale jõudsid, tabas neid küsimusterahe.

«Kas Lätti ka liha müüte?» hüüdis üks mees tagareast. «Otse ei ole müünud,» vastas Arvo Klein.

«Euroopasse ei ole veel murdnud?» päriti otse peremehe kõrvalt. «Ikka natuke oleme, aga vähe,» kõlas vastuseks.

«Kuidas Türgiga oli?» uuris nooremapoolne meesterahvas, seekord perenaiselt. «Sel ajal ei olnud müügiga üldse probleemi. Enne oli neil mingi riigidotatsioon juures, siis neil läks hästi,» kostis too.

«Mis need loomad söövad siis?» hõikas üks naine lähemale astudes. «Ikka põhiliselt heina ja silo. Jahu saavad ka,» sõnas Arvo Klein.

«Palju nad seda jahu tahavad?» küsis järgmine. «Noh, kuidas ma nüüd ütlen… Ma ei ole kaalunud, aga oma kaks-kolm kilo päevas vist. Silo on see, mille peal nad kosuvad,» selgitas peremees.

Ehkki algul oli ta öelnud, et loomad on ikka rohkem perenaise rida, kogunes kari nii pea, kui ta välja ilmus, tema ümber ning perenaine jäi kus seda ja teist. «Eks nad tea, kes neid toidab,» lausus Arvo Klein muiates.

Küsimusi sadas aga edasi. Taheti teada, et kui need on noored pullid, siis kus on ammlehmad.

«Teispool maja,» märkis Arvo Klein.

«Kuidas te pullid lehmade seast kätte saate? Mul tuli koos lehmaga,» uuris noorem naisterahvas ja pööras pilgu sinnapoole, kus peremees oli viibanud lehmi olevat.

«Võtagi koos lehmaga ära ja pärast ajad lehma nende seast minema,» õpetas Arvo Klein.

«Kui noored nad on?» hüüdis üks naine tagantpoolt ja astus pererahvale lähemale. «Need saavad suvel kaheseks. Mõni juba aprillis ka,» nentis Arvo Klein.

«Ja poegimine on siis väljas?» päris naine edasi. «Väljas ikka. Jälgimise all. Ja kes ära poegivad, need on eraldi,» rääkis Tiia Klein.

«Kas mõni lehm ei võta vasikat omaks ka?» jätkas naisterahvas vestlust. «On juhtunud,» tähendas Arvo Klein. «Üks kord on juhtunud 20 aasta jooksul.»

Karjavaim on kõva

«Kui kaua te juba kasvatate neid?» vahetas järgmine külaline teemat. «1992. aastast,» kostis Tiia Klein.

«Palju üks selline pull kaalub?» uuris järgmine. Ent jutuajamise katkestas üks möirge mõõtu välja andev «Mmuuu!». See oli uhke lokkis tukaga hereford, kes esimese julgena oli taamalt karja seast tagasi, külalistele lähemale tulnud. Inimeste juures olid ju reas ahvatlevad heinapallid.

«No paku, kui palju üks selline kaaluda võiks,» tähendas Tiia Klein eelmise küsimuse peale ja viipas ligi astunud pullile. Muide, kõigil veistel on Saariku talus ka nimed, aga perenaine tunneb neid hoopis kõrvamärgistuse kahe viimase numbri järgi. Tal olla numbrimälu parem.

«Kõige suurem on vahest kuskil 800 kilogrammi,» ütles üks külaline pärast väikest arutelu. Kõlas teisigi arvamusi. «1000 on palju…», «600 ehk?»…

«800 võib selline suurem küll olla. Mõni on vähem ka,» lausus Tiia Klein.

«Kas neil karjavaim ka on?» päris üks mees. «Karjavaim on neil ikka kõva,» kinnitas Arvo Klein.

«Koera ei ole siis vaja.» – «On ikka. Vahel on ta aidanud.»

«Kas elektrikarjust on tarvis?» nõuti selgust. «Ikka. Aga pullid seisavad palju paremini karjas kui lehmad. Need ikka naljalt üle ei lähe sellest traadist,» tõdes Arvo Klein.

«Oleneb muidugi karjusest ka. Mõni võtab endalgi jalust nõrgaks,» mainis keegi. «Jajah,» nõustus pererahvas.

«Aga kas seda ei ole, et pullid hakkaks lehmade järele pöördesse minema?» päriti veel. «Ah ei. Nad ei näe üksteist,» vastas peremees.

Esimesed kolm lihaveist said Kleinid 1992. aastal ühelt kohalikult mehelt, kelle kätte olid loomad jõudnud kolhoosi abimajanditest. «1980. aastatel toodi herefordid ju kolhoosi sisse,» meenutas Tiia Klein. «Siis ei olnud neil jõudlust ega midagi. Oli ainult üksainukene kohalik pull Keiser, kellega üritati lehmi seemendada, aga sellest ei tulnud midagi suuremat välja, sest ind oli nii lühike. Siis oligi sedasi, et karjad löödi lihtsalt maha ja viidi lihakombinaati või anti siis nendele, kes tahtsid.»

Nende kandist kaks meest võtsid endale mõne looma, aga neil see veisepidamine ei läinud.

Saariku esimesed herefordid olid sarvilised. «Vana tüübi herefordid ongi sarvedega, lühema kerega ja madalamad. Kõrgem tüüp on simmentalidega parandatud,» selgitas Tiia Klein.

«Praegu on mul kõik nudid ja kõrged pullid olnud,» nentis perenaine ja patsutas üht neist, kel kõrvas number 53. «Turjalihas hakkab neil uuematel alles siis välja tulema, kui nad hakkavad kaheaastaseks saama. Aga tagumikud lähevad neil kiiremini ilusaks lihavaks,» rääkis ta ja muigas. «Nagu seal.» 

Sigrid Koorep  
Sakala, 08.03.2014 

 

2014-03-19T10:00:00+00:00Kolmapäev, 19. märts, 2014|Uudised|