Kes paneks kartuleid maha alles nädal enne jaanipäeva? Aga Eesti Maaviljeluse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonna EVIKA töötajad just seda tegidki. Peale hilise aja oli eriline ka mahapaneku viis – mulda ei pandud mitte mugulaid, vaid istutati 10-15 cm pikkuseid kilerullis ette kasvatatud kartulitaimi. Ikka taim maha, muld ühelt ja teiselt poolt peale ning käe või kõplaga kinni. Kolm liigutust ja valmis.
Just sellisel viisil kasvatatakse haigustest ja kahjuritest vabasid seemnekartuleid. Kuigi taimed saab maha istutada alles pärast öökülmaohu möödumist ehk juunis, edenevad nad kasvuhoo sisse saades väga jõudsalt, nii et sobiliku suurusega seemnekartuli kasvatamiseks kulub 1,5-2 kuud. Kõik need kartulitaimed on alguse saanud 0,2-0,4 mm suurusest elektronmikroskoobi all opereeritud algkoe e. meristeemitükikesest ehk punga tipulõigust, kus on peidus kõik taime organid.
„Kui taim on toitesegu peal mõnda aega kasvanud, tükeldame selle ära, nii et saame ühest taimest 4-5 uut," kirjeldab EVIKA vanemteadur Viive Rosenberg mikrokloonimist, mille puhul võib ühest taimest saada aasta jooksul üle miljoni kartulitaime. Nõnda varem ka tehti. 1994. aastani kasvatati Sakus meristeemmeetodil tervendatud kartulitaimi igas kolmandas Eesti majandis. Kogu Eesti seemnekartul tuli Saku katseklaasist. Nüüd tulevad seemnekartulid mugulatena EList. Kui nõukogude ajal olid Sakus asuval teadusasutusel lepingud nii Läti kui Venemaa majanditega ning nende töö vastu tunti huvi mitmes välisriigiski, siis praegu kasvatab Saku meristeemtaimi seemnekartuliks vaid Jõgevale nende endi aretatud sortide edasiseks paljundamiseks. Nii on EVIKA põllul ka Eesti kõige uuem Jõgeval aretatud kartulisort keskvalmiv ja haiguskindel ´Teele´.
Rosenbergi unistus on müüa meristeemtaimi Saku laadal Saku inimestele. Praegu on aga seegi keelatud, sest kartuliseemnekasvatust reguleerivad ranged nõuded. „Pole sellekohast eurodirektiivi," ütleb Rosenberg, kes võiks valida seemnetaimi enam kui 400 erineva kartulisordi hulgast. Just nii palju on sorte EVIKA kollektsioonis.
Looduslike vahendite mõju
Kuigi müüa meristeemtaimi ei tohi, istutatakse neid endiselt Saku katsepõldudele, sest käsil on mitu katset. Doktorikraadiga teadur Marje Särekanno uurib juba mitmendat aastat looduslike kasvuainete mõju kartuli saagikusele.
„Looduslike jõuallikate vastu on suur huvi eelkõige mahetootjatel, kes ei tohi oma põlde kunst- ehk mineraalväetistega väetada," ütleb Särekanno, kelle katses annab ühtedele kartulitele jõudu mereadru, teistele huumusainete kontsentraat Biobalanss, kolmandatele orgaaniliste ainete (näiteks vinass, melass, kakao, linnaseidud, luujahu ja sulejahu) põletusel saadud Monterra maheväetis, neljandatele ja viiendatele aga kaaliumiväetised Kalisop või Patentkali. Kuigi katse on alles pooleli ja lõplikke tulemusi veel ei ole, kiidab teadlane väga kohalikku päritolu mereadru.
„Keemilise analüüsi põhjal sisaldab adru soodsas vahekorras kõiki taimedele kasvuks vajaminevaid makro- ja mikroelemente, olles võrdväärne taheda veisesõnnikuga. Toitained on taimede poolt kergesti omastatavad, mereadrul on samuti sobiv happesus enamike põllukultuuride kasvatamiseks. Lisaks sisaldab mereadru looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine) ja tõstab taimede vastupanuvõimet ebasoodsatele kasvutingimustele (põud, liigniiskus)," põhjendab Särekanno, kelle katses kasvab kolm kartulisorti: ´Maret´, ´Reet´ ja ´Agria´. „Adrus on ka elus mikrofloora sees, seal käib väga aktiivne orgaanilise aine lagundamine, mille tulemusena paraneb mulla struktuur ja tõuseb mullaviljakus."
Meristeemkloonide katse
Teine sel päeval mulda saanud katse puudutab aga meristeemkloone. „Oleme avastanud, et eri pungadest opereeritud meristeemidest kasvab eri omadustega kloone. See on nagu ühe pere lastega. Miks on nii, et üks vend on tumedate, teine heledate juustega? Meie püüamegi kartulite puhul välja selgitada, millest need erinevused tekivad," räägib põllumajandusdoktor Rosenberg, kelle sõnul ei sõltu tulemus näiteks punga asukohast ega suurusest. Selles katses kasvab neli sorti, kaks neist on delikatesskartulid ´Endla´ ja ´Väike verev', millest viimane on väga vana sort. Seda kasvatati Eestis juba 1860. aastatel ja tunti eri paigus eri nimede all, nagu ´Viiulid´, ´Väike verrev' või ´Väike sinine´. ´Endla´ on Rosenbergi sõnul kujult hoopis rohkem porgandi moodi ja pärineb ühest Lääne-Eesti koduaiast ning on nime saanud selle perenaise Endla järgi.
Juubelikartuli katse ehk Seedri-katse
Seedri-katseks kutsuvad EVIKA mehed-naised aga lipuvärvides kartuli saamise katset. „Aretage Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks sinimustvalge kartul," just sellise ülesande andis põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder EVIKAle aasta tagasi. „Nüüd on meil siis viis aastat aega," nendivad kartulikasvatajad ja lubavad teha, mis suudavad, sest tegelikult võtab ühe kartulisordi aretus aega 10-15 aastat.
Victoria Parmas,
Delfi.ee, 24.07.2013
