Saku katsepõldudel aretatakse sinimustvalget kartulit

Saku katsepõldudel aretatakse sinimustvalget kartulit

Kes paneks kartuleid maha alles nädal enne jaanipäeva? Aga Eesti Maaviljeluse Insti­tuudi taimebiotehnoloogia osakonna EVIKA töötajad just seda te­gidki. Peale hilise aja oli erili­ne ka mahapaneku viis – mul­da ei pandud mitte mugulaid, vaid istutati 10-15 cm pikku­seid kilerullis ette kasvatatud kartulitaimi. Ikka taim maha, muld ühelt ja teiselt poolt peale ning käe või kõplaga kin­ni. Kolm liigutust ja valmis.

Just sellisel viisil kasvatatak­se haigustest ja kahjuritest vaba­sid seemnekartuleid. Kuigi tai­med saab maha istutada alles pärast öökülmaohu möödumist ehk juunis, edenevad nad kasvu­hoo sisse saades väga jõudsalt, nii et sobiliku suurusega seem­nekartuli kasvatamiseks kulub 1,5-2 kuud. Kõik need kartuli­taimed on alguse saanud 0,2-0,4 mm suurusest elektronmikros­koobi all opereeritud algkoe e. meristeemitükikesest ehk pun­ga tipulõigust, kus on peidus kõik taime organid.

„Kui taim on toitesegu peal mõnda aega kasvanud, tükelda­me selle ära, nii et saame ühest taimest 4-5 uut," kirjeldab EVIKA vanemteadur Viive Ro­senberg mikrokloonimist, mille puhul võib ühest taimest saada aasta jooksul üle miljoni kartuli­taime. Nõnda varem ka tehti. 1994. aastani kasvatati Sakus meristeemmeetodil tervendatud kartulitaimi igas kolmandas Ees­ti majandis. Kogu Eesti seemne­kartul tuli Saku katseklaasist. Nüüd tulevad seemnekartulid mugulatena EList. Kui nõukogude ajal olid Sakus asuval tea­dusasutusel lepingud nii Läti kui Venemaa majanditega ning nen­de töö vastu tunti huvi mitmes välisriigiski, siis praegu kasva­tab Saku meristeemtaimi seemnekartuliks vaid Jõgevale nende endi aretatud sortide edasiseks paljundamiseks. Nii on EVIKA põllul ka Eesti kõige uuem Jõ­geval aretatud kartulisort kesk­valmiv ja haiguskindel ´Teele´.

Rosenbergi unistus on müüa meristeemtaimi Saku laadal Sa­ku inimestele. Praegu on aga seegi keelatud, sest kartuli­seemnekasvatust reguleerivad ranged nõuded. „Pole selleko­hast eurodirektiivi," ütleb Ro­senberg, kes võiks valida seem­netaimi enam kui 400 erineva kartulisordi hulgast. Just nii pal­ju on sorte EVIKA kollektsioo­nis.

Looduslike vahendite mõju

Kuigi müüa meristeemtaimi ei tohi, istutatakse neid endiselt Saku katsepõldudele, sest käsil on mitu katset. Doktorikraadiga teadur Marje Särekanno uurib juba mitmendat aastat loodusli­ke kasvuainete mõju kartuli saa­gikusele.

„Looduslike jõuallikate vas­tu on suur huvi eelkõige mahe­tootjatel, kes ei tohi oma põlde kunst- ehk mineraalväetistega väetada," ütleb Särekanno, kelle katses annab ühtedele kartulite­le jõudu mereadru, teistele huu­musainete kontsentraat Bioba­lanss, kolmandatele orgaaniliste ainete (näiteks vinass, melass, kakao, linnaseidud, luujahu ja sulejahu) põletusel saadud Monterra maheväetis, neljanda­tele ja viiendatele aga kaaliumi­väetised Kalisop või Patentkali. Kuigi katse on alles pooleli ja lõplikke tulemusi veel ei ole, kiidab teadlane väga kohalikku päritolu mereadru.

„Keemilise analüüsi põhjal sisaldab adru soodsas vahekor­ras kõiki taimedele kasvuks va­jaminevaid makro- ja mikroele­mente, olles võrdväärne taheda veisesõnnikuga. Toitained on taimede poolt kergesti omasta­tavad, mereadrul on samuti so­biv happesus enamike põllukul­tuuride kasvatamiseks. Lisaks sisaldab mereadru looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine) ja tõstab taimede vastupanuvõi­met ebasoodsatele kasvutingi­mustele (põud, liigniiskus)," põhjendab Särekanno, kelle kat­ses kasvab kolm kartulisorti: ´Maret´, ´Reet´ ja ´Agria´. „Ad­rus on ka elus mikrofloora sees, seal käib väga aktiivne orgaani­lise aine lagundamine, mille tu­lemusena paraneb mulla struk­tuur ja tõuseb mullaviljakus."

Meristeemkloonide katse

Teine sel päeval mulda saanud katse puudutab aga meristeem­kloone. „Oleme avastanud, et eri pungadest opereeritud me­risteemidest kasvab eri omadus­tega kloone. See on nagu ühe pere lastega. Miks on nii, et üks vend on tumedate, teine heleda­te juustega? Meie püüamegi kartulite puhul välja selgitada, millest need erinevused teki­vad," räägib põllumajandusdok­tor Rosenberg, kelle sõnul ei sõl­tu tulemus näiteks punga asuko­hast ega suurusest. Selles katses kasvab neli sorti, kaks neist on delikatesskartulid ´Endla´ ja ´Väike verev', millest viimane on väga vana sort. Seda kasva­tati Eestis juba 1860. aastatel ja tunti eri paigus eri nimede all, nagu ´Viiulid´, ´Väike verrev' või ´Väike sinine´. ´Endla´ on Rosenbergi sõnul kujult hoopis rohkem porgandi moodi ja pä­rineb ühest Lääne-Eesti kodu­aiast ning on nime saanud selle perenaise Endla järgi.

Juubelikartuli katse ehk Seedri-katse

Seedri-katseks kutsuvad EVIKA mehed-naised aga lipuvärvides kartuli saamise katset. „Aretage Eesti Vabariigi 100. sünnipäe­vaks sinimustvalge kartul," just sellise ülesande andis põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder EVIKAle aasta tagasi. „Nüüd on meil siis viis aastat aega," nendivad kartulikasvata­jad ja lubavad teha, mis suuda­vad, sest tegelikult võtab ühe kartulisordi aretus aega 10-15 aastat.

Victoria Parmas,
Delfi.ee, 24.07.2013

2013-07-25T10:00:00+00:00Neljapäev, 25. juuli, 2013|Uudised|