See kallis maaelu ehk Libahundi jäljed tolmus

See kallis maaelu ehk Libahundi jäljed tolmus

MÄLETAN ÜHT toredat külameest, kes elas oma vaikset elu, nagu oskas. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta tuli oma napi pensioni eest ostetud tordiga mu poegade sünnipäevadele. Arvatavasti polnud tal aimugi, et Eestis on olemas selline ametimees nagu regionaalminister ning et põhiseadus kohustab arendama tervet maad.

Temale oli see väike maja ainus kodu, mida ta sai omaks nimetada, ning seal ta jõudumööda toimetas. Pood asus kahe kilomeetri kaugusel. Seal oli küll kõik märksa kallim kui linnas, aga linna sõita oleks kokkuvõttes läinud veel kallimaks.

Lapsed olid mööda ilma laiali ja käisid harva isa vaatamas. Kui kohalikus külamajas oli pidu, pani ta selga valge särgi ja pruuni ülikonna ning oli alati kohal. Vahel oleks ta hea meelega läinud linna teatrissegi, aga etendused lõppesid hilja ning viimane kodu poole viiv buss väljus juba kell pool kaheksa. Takso peale ta isegi ei söandanud mõelda.

Ükskord rääkis telekas keegi lipsuga mees, et kliente tuleb paremini teenindada, ning varsti pandigi ligiduses asuv hubane postkontor lõplikult kinni.

Arsti juurde tuli aeg-ajalt ikka minna. Sõit käis mitme bussiga. See oli kallis ja sellele kulus terve päev, kuid ta ei kurtnud kunagi. Kui tervis kippus sootuks käest minema, kutsus ta kiirabi, endal piinlik: ehk teeb asjata tüli.

Viimaks jäi mees üsna otsa. Ühel hommikul ta lihtsalt enam ei ärganud. Tema maja akendes ei süttinud sellest peale valgus ja pimedaks on need jäänud tänase päevani. Tokerja karvaga koera viis hea südamega tuttav enda juurde elama.

OLEN AASTATE jooksul huviga jälginud maaelu puudutavaid käsitlusi. Nendes domineerivad kaks äärmust. Ühe järgi on elu maal puhta hukas: tööealised mehed joovad end poe nuka taga sihiteadlikult surnuks ning vanurid koolevad nagu kärbsed. Kõik elujõulisemad ja edasipüüdlikumad isendid on juba ammu ummisjalu mujale põgenenud.

Selle käsitluse globaalne ekvivalent ongi arvukatest splatter-filmidest tuttavaks saanud utreeritud maainimese kuvand. Niisuguste tõttu päädib linnainimesel auto rikkiminek söötis põldude vahel vältimatult kannibalismi või nekrofiiliaga ja mõningatel eriti stiilsetel juhtudel mõlema kombinatsiooniga.

Rohkem kui pooled maailma inimesed elavad muidugi juba linnades ja on välja arvutatud, et igal aastal kolib maapiirkondadest ära umbes Prantsusmaa-täis elanikke. Urbaniseerumine algas kolme ja poole tuhande aasta eest ning lõppu pole näha.

Paarikümne sajandi eest kaotas tsivilisatsiooni toitumis­ahela tipus olev Rooma sõjavägi Teutoburgi metsa lahingus barbaarsete germaani hõimude käe läbi kolm leegioni, kuid küllap suhtuti ääremaadesse umbusklikult juba märksa varem.

Linna piiri taga algab teadagi kurjakuulutav eikellegimaa, kus kraavidest kostab kummalisi hääli ning tolmustel teedel võib märgata libahundi jälgi. Kui mõni moodne detail välja arvata, pole sellises suhtumises sajandite vältel suurt midagi muutunud. Mis siis, et elu algas maal — maast on saanud võõras, võõras ei saa olla oma. Nii lihtne ongi.

Teise äärmuse järgi on maa idülliline, Eedeni aia taoline paik — selline, kus vuliseb selge veega allikas ja paistab alati päike ning kus paremal juhul oskavad linnud ja loomad veel rääkida. Pahelises linnas aastaid vaimu närvutanud ja endal juhtmed läbi kärsatanud püdela ihuga inimvare taastub sealset karget õhku sisse hingates otsekui imeväel.

MAJANDUSGEOGRAAF Hardo Aasmäe leidis teisipäeval «Terevisioonis» omavalitsuste võimekuse pingerida kommenteerides, et järjekordselt edetabeli lõpus kurvalt konutavate valdade elanikel pole põhjust muretseda. Maal on tema teada elu märksa odavam, sest maainimene saab puid oma metsast, tema põllul mühab mahetoit ning abivalmis naabrimees lükkab talvel iga kell tee lumest puhtaks.

See müstiline abivalmis ja kuldsete kätega naabrimees on linnainimeste idealistlikes maakuvandites muutunud suisa stereotüüpseks. Maale kolinud kunstnikupreilil aitab ta terve suve hommikust õhtuni kõpitseda vana rehetare, ilma et küsiks erilist tasu — talle jätkub töörõõmust.

Ta jõuab ka kuppelmaastikule, aitamaks krussis närve kosutama kolinud kirjanikuhärral niisama nokitsemislustist, ainult taskunoaga korda teha maja veerandsada akent. Huvitav, kes see mees on ning kust saaks tema telefoninumbri?

Maal pole tegelikult tõde ega vale. Maa on maa. Seal elada ei ole kohustus, vaid privileeg. Kus on vähe, seal jääb veelgi vähemaks. Talud tühjenevad. Elusa hingeta langeb katus peagi sisse. Päästekomando koondatakse. Inimesed varuvad endale vahtkustuteid ning võtavad teadmiseks, et kui koole on vähem, saavad õpetajad rohkem palka.

Maal elamine on õigupoolest puhas luksus. Luksuse eest tuleb teadagi maksta kallist hinda. Et midagi saada, tuleb millestki loobuda. Ma annan endale aru, et minu tareni, mis saab muide varsti saja-aastaseks, ei tule iial asfaltteed. Püüan mõista seda, et kuna elektriliin lõpeb minu kinnistul, kõigub vool paratamatult.

Ülikiire interneti ülikallis kaabel läheb minu majast küll mõnesaja meetri kauguselt mööda, kuid minu juurde ei hakka seda keegi vedama. See ei tasu lihtsalt ära. Täpselt samal põhjusel ei huvita meie telekommunikatsioonifirmasid, et mitu korda aeglasema, läbi õhu leviva internetiühenduse eest tuleb maksta palju rohkem kui mõnes linnajaos.

Põhjust viriseda aga pole tegelikult siingi. Olid ajad ja mitte väga ammu, kui mobiiltelefoniga rääkimiseks tuli ronida pööningu lõunapoolsesse otsa.

Olen harjunud huumoriga suhtuma sellesse, et mu kodu kutsutakse turutõrke piirkonnaks ning kodumaakonda üleolevalt lõunaosariigiks. Vahel sumpan põlvini lumes ja kinnitan endale: valda juhtivatelt tublidelt meestelt ei saa nõuda, et teed tuisu korral iga tunni tagant lahti lükataks.

Ometi on maal elamine minu teadlik valik. Armastan vaadata põldude kohal hõljuvat hommikust udu ja metsa taha loojuvat päikest. Mu lapsed õpivad toredas koolis, millel on inimlikud mõõtmed ning milles on säilinud midagi, mis suurtest kombinaatkoolidest on kahjuks igaveseks kaduma läinud.

Mulle meeldib sõita rattaga järve äärde ning kõndida mööda pisikesest majast, kus kunagi elas mees, kes oskas sadat keelt. Mulle meeldib suusatada üksinduses kuuvalgel märtsikuu kiirel lumel. Tean, et pean selle eest maksma, ja ma teengi seda — nurisemata. Priius on ikka kallis olnud. Aga ärge palun tulge ütlema, et maal on elu odav.

Margus Haav, Sakala (11.10.2012)
 

2012-10-11T10:00:00+00:00 Neljapäev, 11. oktoober, 2012|Uudised|