Silopallikilest saab probleemtoode

Silopallikilest saab probleemtoode

Keskkonnaministeeriumi plaan muuta senini pakendina käsitletud põllumajandusplast probleemtooteks tekitab selle müüjates, põllumeestes ja jäätmekäitlejates vastakaid arvamusi.

Lühidalt öeldes tähendab muudatus seda, et põllumajanduses kasutatavat plasti – silopallikilet, silokattekilet, kiletunnelit, kattevõrku ja plastinööri – hakatakse käsitlema kui probleemtoodet, mis toob endaga kaasa sellele laiendatud tootjavastutuse süsteemi rakendumise.

Sisuliselt – kui varem kogus oma jäätmed kokku ja andis jäätmekäitlejale põllumees ise, siis nüüd peab seda tegema plasti tootja või sissetooja. Seadus lubab selle kohustuse anda üle tootjavastutusorganisatsioonile (TVO). Viimaseid on Eestis praegu viis.

Uus kord puudutab nii põllumajandustootjaid, jäätmekäitlejaid kui ka müüjaid-importijaid. Ja nagu ikka uuenduste korral, ollakse eri meelt.

Nii näiteks ei saada aru, miks on põllumajandusplasti kui probleemtoote nimistust välja jäetud näiteks kasvuhoonekile, katteloorid, istutuskile, mida kasutavad maasikakasvatajad. Või kes peab rajama kogumispunkti? Või mida kokkukogutud plastijäätmetega peale hakata? Või kes kannab kogumisega kaasnevad lisakulud?

Sissetoojaid võidakse survestama hakata. Tööstuses ja põllumajanduses kasutatavate kiletoodete ja -materjalide valmistaja OÜ Slipest juhatuse liige Andro Laul on seda meelt, et uue seaduse taga on tegelikult põllumeeste lobitöö, mille eesmärk oli lahti saada pakendiaktsiisist.

“See, et kile on toore, on teada juba ammu ja seda kogutakse kokku aastaid. Lihtsalt nüüd saavad toormehuvilised panna sissetoojad ja tootjad fakti ette, et teil on kohustus, ja sellega dikteerida oma tingimusi,” tõdes Laul. “Nüüd peame tagama, et põllumajandusplasti jäätmetest lahtisaamine oleks põllumeestele võimalikult mugav. Samas ei küsi keegi, kuidas me selle määra – 70% – kätte saame. Tootjatel on kohustus, aga teistel justkui ei ole.”

Küll on Laul päri sellega, et iseenesest on põllumajandusplasti muutmine pakendist probleemtooteks loogiline samm.

“Tegelikult ei pakendata kilesse silo, vaid rohtu, millest siis kile sees valmib silo,” selgitas ta. “See on nagu vorstinahk, ka see pole ju pakend.”

Laulu arvates hakatakse peagi kilejäätmetele n-ö jahti pidama, sest kui sissetooja oma 70protsendilist kogumismäära kätte ei saa, ootab teda trahv. Teise võimalusena näeb ta petuskeemide tekkimist, sest leiab, et uus süsteem on üpris kontrollimatu.

Silopallikile vs. metall – väärt toore mõlemad. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) põllumajandusvaldkonna spetsialist Martin Vilem ütles, et põllumeeste ja sissetoojate üldine seisukoht on, et tegelikkuses pole meil kilejäätmetega siiani probleemi olnud, kuna tegemist on sarnase jäätmega nagu vanametall – sellel on hind ja keegi ei soovi raha minema visata.

“Helistasin sissetoojaid ja põllumehi läbi ja kõikidel oli sarnane arvamus – milleks reguleerida asja, mis toimib juba aastaid niikuinii,” rääkis Vilem. “Kuna tegelikkuses on selle kile kogused marginaalsed, siis jääb segaseks jõuline seadusega sekkumine teemasse, mis oli juba korraldatud.”

Vilem leiab, et selline muudatus peab olema kasulik teatud huvigruppidele, kuna vastasel juhul nii segast, raskesti kontrollitavat ja kallist lahendust jäätmekogumisele ei rakendataks.

“Sissetoojatest kogusid kilet need, kel tootevalikus ka muud probleemtooted, näiteks kanistrid jmt. Koguvad edaspidigi,” märkis ta. “Sissetoojad, kes tegelevad ainult kilega, peavad hakkama seda nüüd ka koguma, aga neil pole selleks tehnilist võimekust.”

ASi Väätsa Prügila juhataja Aivar Lõhmus tunnistas, et kuigi plastijäätmetel on positiivne hind, peab siiski arvestama, et kui põllumees annab üle sellise koguse, mille transpordikulu on suurem kui üleantava koguse positiivne väärtus, ongi käes küsimus – kes kannab kulud.

“Levinud arvamus, et jäätmed on kaup ja sellest tulenevalt on kõigil jäätmetel positiivne väärtus, on eksitav,” nentis Lõhmus. “Arvatakse, et Iru jäätmepõletuskatla käikuminekul on jäätmed toore ja antakse üle positiivse hinnaga. Tegelikult maksavad jäätmete üleandjad Iru jaamale põletamise eest peale.”

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek märkis, et uue korra kehtestamise puhul põllumajanduskile käitlemisele ei ole asi keskkonnakaitses, vaid asi on pigem varimajanduses, pakendiaruandluses ja maksude laekumises.

“See on otsekui kurvide ümardamine, sest neid asju käsitleti varem risti-rästi. Eesmärk on jäätmetekke vähendamine,” selgitas Eek. “Näiteks rullsilo asendamine tranšeelahendusega on juba iseenesest jäätmete vähendamine. Ringlussevõtt ja muu taaskasutus, sh põletamine, on primaarne. Mitte ladestamine. Keskkonnainspektsiooni praktikas on aga fakte, kus silorullikile on maasse kaevatud, seda on põletatud jmt.”

Eeki sõnul on tootjatel vabadus, kuidas koguda, seda võib teha näiteks tootjate ühenduse kaudu. Ta leiab, et tegemist on piisavalt suure koguse plastiga, mis lihtsasti ringlusse võetav.

“Lähiajal oleks nende kasutamise eesmärk valdavalt energeetikas,” märkis Eek.

 

Mis on mis

Tootjavastutuse põhimõte

Tootja peab vastutama oma turule lastud toodete eest ka siis, kui nad on muutunud jäätmeteks, vajaduse korral need jäätmed kokku korjama ning korraldama nende käitlemise.
Põhilised kohustused: jäätmete kogumine, taaskasutamine, kulude kandmine.

Tasub teada

Põllumajandusplast kui probleemtoode

Põllumajanduses kasutatav silopallikile, silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör.
Piisavalt suur kogus plaste, mis on piisava puhtuse korral lihtsasti ringlusse võetavad.
Alates 01.01 2013 on põllumajandusplasti tootja kohustatud tagasi võtma või korraldama enda poolt turule lastud põllumajandusplasti tagasivõtmise ja taaskasutamise.
Alates 01.01 2013 peavad olema kõigis põllumajandusplasti müügikohtades üleval teated, kuhu saab põllumajandusplasti jäätmeid tagastada.
Põllumajandusplasti jäätmeid tuleb koguda lahus muudest jäätmetest.

Allikad: keskkonnaministeerium, Advokaadibüroo Glimstedt

Kommentaar

Põllumees peab tagama plasti puhtuse

Agu Remmelg, ASi Ragn-Sells ärijuht:

Keskkonnaministeeriumi kava põllumajandusplast probleemtooteks liigitada ja sellele laiendatud tootjavastutuse rakendamine on põllumajandustootjate huvides. Nii saab ta vastutusest vabaks ja tema asemel vastutab sissetooja.

Esmapilgul peitub regulatsiooni rakendamise väljakutse selles, et põllumehi on vähe, nad paiknevad hajusalt üle Eesti. See muudab kogumislahenduse kalliks. Lisaks sõltuvad põllumajandusplasti taaskasutamise võimalused materjali puhtusest – mida puhtam materjal, seda suurem on selle ringlussevõtu tõenäosus.

Senise lahenduse pluss oli see, et põllumehe huvides oli anda plastijäätmed üle võimalikult puhtana. Kuigi uue seaduse järgi on kogumise vastutus läinud sissetoojatele, siis materjali puhtuse saab ikkagi tagada põllumees. Positiivset väärtust omab vaid puhas plast. Seega sõltub taaskasutuse sihtarvude täitmine ja süsteemi kulukus otseselt sellest, kui puhast plasti õnnestub koguda.

Silopallikilel puudub tööstusele väärtus

Arvi Tammel, ASi A.Tammel nõukogu esimees:

Seaduse eelnõu seletuskiri ei veena küll kuidagi sellise seadusemuudatuse vajalikkuses ja otstarbekuses.

2009. aastast kehtinud kord toimis ja muutus täiuslikumaks, hoolas põllumajandusplasti omanik, kes kogus seda puhtana, sai lausa tasuta või sümboolse tasu eest tema jaoks tüütust jäätmest lahti.

Probleemtoote vastu tunneks jäätmekäitlejad vähem huvi, sest seadus näeb ette erikäitlust ja 50% kogutust peab minema taaskasutusse. Plastitööstuses aga praegu nõudlus põllumajandusplasti järele puudub, kuna puudub tehnoloogia jäätmete pesemiseks, peenestamiseks ja granuleerimiseks.

Põllumajandusplasti nimetamine probleemtooteks ja selle sunniviisiline kaelamäärimine sissetoojatele ei suurenda plastitööstuse huvi selle vastu. Selleks on vaja hoobasid, mis muudaks ringlusessevõtu majanduslikult põhjendatuks. Kõigepealt on tarvis luua nõudlus turul.

Ma ei saa aru, kuidas sellist seadust on võimalik täita, ja veel täiendavate kulutusteta?

Ain Alvela, Äripäev (21.02.2013)

 

2013-02-21T10:00:00+00:00Neljapäev, 21. veebruar, 2013|Uudised|