Sõnnikumajandus muutub karmimaks

Sõnnikumajandus muutub karmimaks

1. juulist kehtima hakanud veeseaduse muudatuste järgi hakatakse sõnnikut arvestama karmimalt ning lisaks on kehtestatud uued nõuded sõnnikuhoidlate mahule.

Nädala eest saadeti ministeeriumidesse kooskõlastamisele ka uue veeseaduse eelnõu.

“Kõik nõuded on karmimaks läinud,” ütleb Kehtna Mõisa OÜ juhataja Märt Riisenberg. Ta loetleb: sõnnikut tohib põllule laotada väiksema laotusnormiga, lisaks ei mahu uute normide järgi läga enam hoidlatesse ära.

Kehtiva veeseaduse muudatused jõustusid 1. juulil, sõnnikumäärus 19. juulil, ning uus, täiendatud ja täpsustatud veeseadus, mis praegu kooskõlastusringil, võib hakata kehtima 1. jaanuaril 2015. a. 30. septembrini saab sinna veel oma ettepanekuid teha.

Kas ehitame uued lägahoidlad?

Kõige rohkem teebki Riisenbergile muret see, et kõik need juba jõustunud ja veel jõustumata muudatused rihivad sinna, et nüüd tuleb paljudel põllumeestel hakata oma lägahoidlaid laiendama või isegi uusi ehitama. Riisenberg selgitab, et veeseaduse uute muudatuste järgi, mis jõustuvad

1. jaanuarist 2015, peaksid farmi juures tekkivad reoveed mahtuma samuti lägahoidlasse ära, siiani on kohustus hoida lägahoidlas ainult virtsa ja vedelsõnnikut.

“Kõik sõltub sellest, millal muudatused sõnnikuhoidlatele kehtima hakkavad, praeguse madala piimahinna juures ei suuda mina küll uut lägahoidlat ühe või kahe kuu jooksul ehitada,” muretseb Riisenberg.

Ta lisab, et sellised nõuded vajavad uusi investeeringuid, aga praeguses raskes seisus ei ole põllumeestel lisaraha kusagilt võtta.

“Üks on kindel – põllumeeste jaoks soovitakse neid tingimusi karmistada. Juhul kui tingimused karmistuvad ja kui piimahind meid ära ei tapa, siis sellised ranged normid tapavad kindlasti,” kritiseerib Kehtna Mõisa juhataja.

Uut veeseadust veel arutatakse, aga juba tänavu 19. juulist on jõustunud põllumajandusministri määrus “Eri tüüpi sõnniku toitainete sisalduse arvestuslikud väärtused, sõnnikuhoidlate mahu arvutamise metoodika ja põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid”.

Põllumajandusministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik toob sealt välja peamise põhimõtte: sõnnikuhoidla mahutavus peab olema kaheksa kuu sõnnik. See nõue kehtis varem ja kehtib ka uue, 19. juuli määrusega.

“Peamine sõnnikuhoidlate nõue on ikka kaheksa kuu mahutavus. Kui hoidla mahutas juba enne kaheksa kuu sõnniku, siis ongi kõik korras,” rahustab Katrin Rannik muretsejad maha.

“Kui lisada ka reoveed, võib sõnnikuhoidla suurus küll probleeme tekitada, mõnel põllumehel ongi juba see mure käes,” räägib aga Eesti Põllumeeste Keskliidu (EPKL) juhatuse esimees Kalev Kreegipuu.

Ta selgitab, et reovee osas on eri lahendused käigus. Osa tootjaid juhtis kohe reovee lägahoidlasse, osal on reovee jaoks eraldi mahutid.

Kreegipuu lisab, et vajadusel saab põllumeeste keskliit teha hoidlate küsimuses ettepanekuid keskkonnaministeeriumile.

Tipplehm annab liiga palju sõnnikut?

Konks on selles, et 19. juuli määruse järgi tuleb välja näiteks see, et lehmad on hakanud rohkem sõnnikut tootma. Et anda suurt piimatoodangut, söövad uuema aja lehmad arvestuslikult rohkem ja ka väljaheiteid on rohkem.

Seetõttu ongi uued arvestuslikud sõnnikukogused ühe lehma kohta suuremad kui varem ja nii peabki sõnnikuhoidla mahutavus nüüd suurem olema.

Siiani oli sõnniku arvestamise aluseks keskkonnakorralduse ja konsultatsioonifirma ASi Maves 2004. aastal koostatud “Keskkonda säästev sõnniku hoidmine ja käitlemine”.

Vahed Mavese ja uute juhendmaterjalide vahel on aga märgatavad. Näiteks varem arvestati lüpsilehma aastaseks tahesõnniku koguseks 12 tonni, vedelsõnnikut tootis ta arvestuse järgi 21 tonni. Uute arvestuste järgi on väljaheidete kogus 22,9 t/a.

Kalev Kreegipuu selgitab, et uued arvutused, kui suur on lehmalt saadav sõnnikukogus, on välja töötatud Eesti Maaülikoolis.

“Vaidlesin selle üle maaülikooli teadlastega, et lehmalt saadav sõnnikukogus ei ole üksüheselt sõltuvuses piimatoodangust. Ega see, et üks lehm lüpsab 10 000 kg aastas ja teine 5000 kg, veel ei tähenda, et tipplehmalt tuleb nüüd poole rohkem sõnnikut,” imestab sõnnikumahu suurenemise üle ka Kalev Kreegipuu.

Uued arvutused on kõik vastses määruses kirjas. Siiani pole põllumeestele veel otsesõnu öeldud, mida sõnnikukoguse arvutuslik suurendamine kaasa toob, kas nõude suuremale sõnnikuhoidlale või mitte.

Põllumajandusministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik selgitab, et Mavese juhend oli vaid soovituslik juhendmaterjal, mitte mingi kohustuslik alus. Nii et praegusi arvestusi pole mõtet enam vana juhendiga võrrelda.

Uue määruse aluseks on saanud Eesti Maaülikooli vastav uuring, sealt ka uued arvutused.

Talulaudas olgu korralik sõnnikuhoidla

Viimane sõnnikukäitluse inventuur on tehtud 2010. aastal nitraaditundlikul alal. Sellest selgus, et sõnnikuhoidla puudus 25% kõigist loomakasvatushoonetest, kus loomade arv nõudis selle olemasolu. Kuna tegelik sõnnik sõltub loomade arvust, siis leiti, et 8 kuuga tekkivat sõnnikut ei mahuta tahesõnnikuhoidlatest 19% ja vedelsõnnikuhoidlatest 11% . Kuna tänaseks on avatud mitmeid kaasaegseid farme, siis põllumajandusministeeriumi arvates peaks olukord täna tunduvalt parem olema.

Praegu pole alla kümne lehma pidajatele kehtestatud selliseid nõudeid nagu suurtootjatele. Küll aga plaanitakse uue veeseaduse eelnõuga nõuda ka alla kümne lehma pidajatelt nõuetele vastavaid sõnnikuhoidlaid.

Nimelt on plaanis 1. jaanuarist 2015 kehtima hakkavas veeseaduses muuta seni kehtinud nõuet, et sõnnikuhoidla peab olema loomapidamishoonel, kus peetakse loomi rohkem kui 10 loomühikut. Uue regulatsiooni kohaselt peab aga igal loomapidamishoonel olema lekkekindel sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla.

Varem seda nõuet ei olnud põhjendusel, et paari lehma pidajate puhul on tegu vanade traditsiooniliste talulautadega, kus kasutatakse sügavallapanu ja sõnnik veetakse otse põllule.

Praegu võib see puudutada pigem alustavaid lihaveisepidajaid, kelle loomad on küll valdavalt õues, ent kui neile on ehitatud laut, peab sel olema ka sõnnikuhoidla.

Eelnõu seletuskirjas tuuakse aga esile, et selline erisus talulauda puhul oli Euroopa Komisjoni rikkumismenetluses üks olulisemaid etteheiteid.

Mitu kilo lämmastikku ja fosforit põldu paneme?

1. juulist kehtib nõue, et sõnnikuga, sealhulgas töödeldud sõnnikuga, on lubatud anda konkreetse põllu ühe hektari kohta kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit aastas. Varem võis sama normi kasutada ettevõtte kohta keskmisena, ehk siis näiteks rohumaale võis seda mitte panna, rohkem toitaineid vajavale nisule ja maisile aga selle võrra rohkem.

Nüüd on piirmääradesse sisse arvatud ka see lämmastik ja fosfor, mis jääb maale loomade väljaheidetega. Nii et paljud põllumehed, eriti loomapidajad, peavad sel sügisel koguste üle täpsemat arvestust pidama ja koguseid tunduvalt vähendama.

“Vähendatud kogustes sõnnikulaotamine juba kehtib, aga me oleme keskkonnaministrile teinud oma ettepaneku, et see 25 kg fosforit aastas põlluhektari kohta võiks olla arvestatud viie aasta keskmisena − et põllumees võib anda ühel aastal fosforit natuke rohkem, teisel aastal vähem,” teatab EPKLi juhatuse esimees Kalev Kreegipuu.

OÜ Triigi Seakasvatuse juhataja Aare Mölder Harjumaalt toob aga esile, et lämmastikuarvestus pole ka päris täpne. Ehkki veeseaduse järgi nõutakse, et sõnnikuga tohib anda 170 kg lämmastikku hektari kohta, taimed seda kõike ei omasta.

“Mulda viidud sõnnikust omastavad taimed 55−60 protsenti lämmastikust, 40 protsenti on aga orgaaniliselt seotud, mis vabaneb aja jooksul keeruliste protsesside tulemusena, seega tuleks veeseaduses arvestada vaid omastatava lämmastiku kogusega,” viitab Mölder teadlaste arvutustele.

See tähendab, et sõnnikut võiks tegelikult hoopis suuremas koguses hektarile laotada.

Keskkonnaministeerium viitab, et orgaanilisi ja mineraalseid väetisi ei tohi laotada

1. detsembrist kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Ehk siis võib väetist laotada 30. novembrini, kuid tuleb silmas pidada ilmaolusid.

Ka siin soovivad põllumehed teha mõningaid muudatusi. Nimelt soovitakse, et kui ilmastik võimaldab ja on näha, et taimed seda vajavad (nagu see oli tänavu kevadel), võiksid põllumehed juba enne 1. aprilli sõnnikut ja läga laotada.

Arutelude algul pakuti välja ka mõte, et lägaveo lõpptähtaja võiks tuua 31. oktoobrile. Sellega põllumehed mingil juhul nõus ei ole. “Sügis on peamine lägaveo aeg, et laudad ja hoidlad talveks tühjaks saada, me peame kogu selle läga ära laotatud saama,” ütleb Rebruk Farmi juhataja Alo Salm. “Sügis on ka peamine mullaharimise aeg ja peame jõudma läga kiiresti mulda viia – muidu see lendub, reostab keskkonda ning temast pole taimele kasu.”

Põllumajandusministeerium ei kooskõlasta

Teisipäeva õhtuks oli selge, et põllumajandusministeerium veeseaduse eelnõu ei kooskõlasta.

Põllumajandusministeeriumi üheksa lehekülje pikkuses kirjas keskkonnaministrile on muu hulgas välja toodud põllumeeste soov, et vajadusel võiks põldu väetada ka ajavahemikul 1. detsembrist 31. märtsini, kui ilmastikuolud seda lubavad.

Samuti tehakse ettepanek arvestada nii fosfori norm 25 kg hektarile kui ka karjatatavate loomade väljaheited siiski ettevõtte kogu põllumajandusmaa keskmisena, mitte põllupõhiselt.

Lisaks soovitakse, et ühtsete normide määramise asemel tehtaks kindlaks eri tüüpi sõnnikus sisalduvad toitained ning piirnormid määrataks vastavalt nendele.

Väikefarmide puhul, kus on alla kümne lehma, keda peetakse sügavallapanul ning laut mahutab vähemalt kahe kuu sõnniku, ei peeta otstarbekaks sõnnikuhoidla rajamist või vähemalt tuleks selle rajamiseks anda ajapikendust.

Võrdlus

Loomad toodavad üha rohkem sõnnikut

Loomarühm Tahesõnnik*    
  
(t/a, 2004) 
Väljaheited    
  
(t/a, 2014)
Piimalehm  12,0  22,9
Lehmmullikas (poegimiseni)       9,0  11,4
Nuumsiga    0,7    0,5
Hobune    9,0    4,4
Lammas koos tallega    1,5    2,3
Kits koos tallega    1,5    2,2

* Kui loomi peetakse sügavallapanul, tuleb tahesõnniku kogusele liita juurde ka tekkiva virtsa kogus.

Allikad: “Keskkonda säästev sõnniku hoidmine ja käitlemine”, 2004;
keskkonnaministeerium, põllumajandusministeerium, AS Maves,
põllumajandusministri 14.07.2014 määrus nr 71; Maaleht

Kommentaar

HENDRIK PÕLDOJA, keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist:

Sõnnikuga antav lämmastiku ja fosfori kogus jääb samaks, kuid erinevalt varasemast tuleb see põllumaa peale ühtlaselt ära jaotada.

Sõnnikuga võib laotada kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit hektari kohta.

Varem sai seadust tõlgendada nii, et sõnnik laotati põldudele ebaühtlaselt, mis omakorda võis põhjustada põhja- ja pinnavee reostust ühes piirkonnas. Toitainerikas pinna- või põhjavesi omakorda põhjustab jõgede-järvede kinnikasvamist ja nitraatidesisalduse tõusu joogivees.

Lisaks on põllumajandusministeeriumile antud volitus kehtestada määrusega sõnnikule lisaks antavate väetiste kogused vastavalt taimedele, mida kasvatatakse. Määruses tuuakse ära haritava maa ühe hektari kohta aastas kokku antavad maksimaalsed lämmastiku- ja fosforikogused põllumajanduskultuuride kaupa. Meie andmetel on nimetatud määruse eelnõu põllumajandusministeeriumis ettevalmistamisel.

Mis puutub sõnnikuhoidlate mahtu, siis 1. juulist veeseaduse § 261 muudatusega anti põllumajandusministrile volitus kehtestada sõnnikus sisalduvate taimetoitainete koguste arvestamise alused ning samuti sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika. Selle määruse aluseks tellis põllumajandusministeerium uuringu Eesti Maaülikoolilt. 

Silja Lättemäe/Lii Sammler, 25.09.2014, Maaleht lk 18-19. 

 

2014-09-25T10:00:00+00:00 Neljapäev, 25. september, 2014|Uudised|