Eesti Maaülikool koostöös Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll AS-ga (EPJ) viis läbi projekti, mille tulemusena kaardistati sõratervisealane olukord Eesti veisefarmides ning loodi sõratervise elektroonilise registreerimise süsteem. Projekti rahastati Eesti maaelu arengukava meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise toetus“ vahenditest.
Autoid: Piret Kalmus (1), Mart Vaino (1), Kaivo Ilves (1,2), Aire Pentjärv (2) , Rannar Zirk (2). 1 – Eesti Maaülikool, 2 – Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Allikas: ajakiri Tõuloomakasvatus 1/2025
Sõrahaiguste esinemus veisekarjades
Lüpsilehmade lonkamine on üks piimaveiste levinum terviseprobleem. Sõrahaigused mõjutavad suurel määral looma heaolu, põhjustades valu ja ebamugavustunnet. Valu tõttu muutub looma käitumine, ta liigub ja sööb vähem, mille tulemusel väheneb piimatoodang ja produktiivsus. Eesti piimakarjades on sõrahaigused kõige sagedasemaks lehmade praakimise põhjuseks. Samas ei ole Eestis varasemalt uuritud erinevate sõrahaiguste esinemust piimaveistel ega loomade pidamistingimusi sõratervise vaatenurgast. Uurimistöö eesmärk oli saada ülevaade sõrahaiguste esinemusest ja sõrahoolduspraktikatest Eesti veisekarjades.
Materjal ja metoodika
Kokku osales uuringus 40 piimaveisekarja, milles peeti kokku ligikaudu 30 000 lüpsilehma. Uurimisaluste karjade keskmine suurus oli 767 (variatsioon 240– 2780) lehma, kus 19 (47,5%) karjas oli lehmade arv vahemikus 201–600; 13 (32,5%) karjas peeti 601–999 lehma ja üle tuhandepealisi karju oli kokku kaheksa (20%). Uurimisaluste karjade keskmine 305 päeva piimatoodang oli 2023. aastal 10 905 (variatsioon 9735–12952) kg.
Farmides viidi läbi küsitlus lehmade pidamistingimuste ja sõrahoolduspraktikate kohta. Lisaks mõõdeti farmis lehmade asemed, käiguteede olukord ning põrandate libedus. Kõikidest uurimisalustest karjadest saadi kas elektrooniliselt või paberkandjal viimasel aastal läbiviidud hooldusvärkimise andmed. Sõrahaiguste esinemust analüüsiti karjades, kus toimus kõikide lehmade värkimine lühikese perioodi jooksul nn massvärkimine olenemata laktatsioonijärgust. Neid karju oli kokku 26.
Sõrahaiguste esinemus
Kokku värgiti 26 karjas 19 461 lehma ja sõrahaigus tuvastati 5277 (27%) värgitud lehmadest. Sõrahaigusega lehmade osakaal varieerus karjade lõikes, olles vahemikus 2,1–74,4%. Kõikidest diagnoositud sõrahaigustest (n = 6074) esines kõige enam tallahaavandit (34,5%) ja digitaaldermatiiti (31,2%). Sõravahekasvaja diagnoositi 20,7% ja valgejoonehaigust 10,2% juhtudest. Interdigitaalset flegmooni diagnoositi 0,5% juhtudest. Karjade lõikes diagnoositud sõrahaiguste osakaalu iseloomustab joonis 1.
Eestis diagnoositud sõrahaiguste esinemus on võrreldav nende riikide andmetega, kus samuti lehmi peetakse vabapidamisega lüpsilautades. Uurimisalustes karjades oli mittenakkuslike sõrahaiguste osakaal suurem võrreldes nakkuslike sõrahaigustega. Mittenakkuslike sõrahaiguste tekke risk on peamiselt seotud sõrasarve kahjustusega ning muutustega sõrasarve kvaliteedis. Pikenenud seisuajad, ebamugavad lamamisasemed ja käiguteed, ebakvaliteetne värkimine ning organismi füsioloogilised ja hormonaalsed muutused on peamised põhjused sellist tüüpi sõrahaiguste tekkes. Seevastu nakkuslike sõrahaiguste tekke põhjused on seotud farmi hügieeniga.
Sõrahoolduspraktikad
Kõikides uurimisalustes karjades toimus sõrgade hooldusvärkimine. Kokku 31 karjas (77,5%) tehti hooldusvärkimist ühele lehmale kaks korda aastas, kolm korda aastas oli värkimise sagedus seitsmes karjas (17,5%) ja kahes karjas värgiti kõikide lehmade sõrgu üks kord aastas.
Kasutusel olid kaks erinevat hooldusvärkimise praktikat. Hooldusvärkimist viidi läbi kõikidele karja lehmadele olenemata laktatsioonipäevade arvust 26 karjas (65%) (nn “massvärkimine“). Jooksev värkimine, kus lehmi värgiti vastavalt laktatsioonijärgule, toimus 14 karjas (35%). Mitu korda aastas lehmade värkimine tagab sõrale õige kuju ning hooldatud sõrgadega lehmadel esineb sõrahaiguseid vähem. Värkimisteenust ostsid sisse 90% uurimisalustest karjadest ja värkimist viisid läbi 12 erinevat sõravärkijat.
Eestis ei ole sõravärkijatele ühtset koolitusprogrammi ning värkimise käigus leitud sõrahaiguste diagnoosimine toimub värkija teadmiste ja kogemuste põhjal. Sõrahaiguste diagnoosimise ja andmete registreerimise ühtlustamine Eestis sõravärkmisega tegelevate ettevõtete vahel on ülioluline, et tagada korrektsed sõrahaiguste diagnoosid. Selle põhjal on võimalik hakata kasutama hooldusvärkimise andmeid lehmade aretusalases töös.
Lehmade pidamistingimused
Asemetel vabapidamine oli kasutuses 39 karjas ja ühes karjas peeti loomi kombiboksides. Platsilüpsi kasutas 34 (85%) ja robotlüpsisüsteemi 6 (15%) karja. Kolmekordne lüps toimus 20 platsilüpsi karjas (58,8%) ja kaks korda lüpsti 14 karja (41,2%). Ühe lüpsigrupi keskmine ööpäevane lüpsiaeg oli 165,1 minutit, varieerudes 100–270 minutini (v.a robotlüpsiga laudad). Keskmiselt peeti platsilüpsiga lautades ühes lüpsigrupis 135 lehma. Robotlautades oli keskmiselt ühe roboti kohta 59 lehma.
Suveperioodil külastasid karjamaad kinnislehmad ja/või tiined mullikad 12 karjas (30%) ja 28 karjas (70%) kinnislehmi ega mullikaid karjamaale ei lastud. Uuringus osalenud 40 karjast oli aastas keskmiselt lehmi grupis vähem kui lamamisasemeid 25 karjas (62,5%). Käesolevas uuringus olid lüpsigrupid pidevalt üleasustatud (loomi rohkem kui lamamisasemeid) 37,5% karjades. Pikem lehmade sunnitud seisuaeg on nii tallahaavandi kui ka valgejoonehaiguse riskiteguriks.
Uuringualustest karjadest 75% kasutas lüpsigruppides lamamisasemel madratsit (53%) või sügavallapanu (22%). Ligikaudu 70% farmidest olid käiguteed lüpsigruppides libedad, olenemata, et kasutusel oli mustriga betoonpõrandad. Grupivälised käiguteed olid libedad 85% karjadest ja lüpsiooteala libe või keskmiselt libe 94% karjades. Käesolevas uuringus kasutas kummimatti lüpsiootealal 35% karjadest. Põrandate libedus takistab lehmadel normaalselt kõndida ja on mittenakkavate sõrahaiguste riskiteguriks.
Sõratervise rakendus „SõraVärk“ piima- ja lihaveiste värkimisandmete registreerimiseks
Käesoleva projekti jooksul arendati välja sõratervise rakendus (joonis 2), mis võimaldab sõrgade värkimise ajal elektrooniliselt registreerida sõrahaigused ning läbiviidud protseduurid.
Seega on „SõraVärk“ tööriist, mida sõravärkijad ja loomaarstid saavad kasutada lehmade sõrgade värkimisel pandud diagnooside ja tegevuste salvestamiseks. „SõraVärk“ rakendus on seotud EPJ Vissukese ja Liisu programmiga ja kasutajatele tasuta kättesaadav. Selle rakenduse kasutamine võimaldab sõravärkimise andmete kasutamist karjatervisealases töös ning ühtlustab sõrahaiguse registreerimise Eesti veisekarjades. Ühtse sõrahaiguste andmebaasi tekkimisel saab teha paremaid järeldusi sõrahaiguste esinemise kohta Eesti piimaveise populatsioonis ning seda informatsiooni kasutada aretusalases tegevuses.
Kokkuvõte
Sõrahaiguste alane olukord Eesti suuremates veisefarmides varieerus, kus keskmiselt diagnoositi hooldusvärkimise käigus sõrahaigus 27% loomadest. Enim diagnoositi tallahaavandit ja digitaaldermatiiti, mis mõlemad mõjutavad lehmade piimatoodangut ja produktiivsust, kuid läbi veiste pidamistingimuste parandamise on võimalik nende haiguste esinemust vähendada.
Sõratervise rakenduse loomine võimaldab tulevikus ühtlustada sõrahaiguste diagnoose ning seda infot kasutada haiguste ennetamiseks ning aretusalaseks tööks.
