Taimi tuleb katta üsna viimasel minutil enne talve, kui maapind on juba kergelt külmunud, kuid ettevalmistused võiks ära teha nüüd. Liiga varane ja rohke katmine põhjustab seenhaiguste teket.
Taimi kaetakse peamiselt kolmel põhjusel: pakase, päikesepõletuse ja liigniiskuse eest, aga ka vormi hoidmiseks ja näriliste kaitseks.
Elise Aed OÜ juhataja Reelika Marrandi selgitusel vajavad pakase eest kaitset peamiselt taimede maapealsed osad. Tasub teada, et esimesed sügistalvised miinuskraadid pigem karastavad taimi, mistõttu pole tarvis neid liiga vara katta. «Miinus viis kraadi pole veel mingi külm,» lisas ta.
Enne katmistöid tuleb ära lõigata õied ja eemaldada lehed, et ei tekiks seenhaigustele soodsat võimalust areneda.
Talvekatteks sobivad hästi kuivad ja õhku läbilaskvad kangad, kuiv freesturvas, kuuseoksad, männikooremultš, liiv. Märg kate külma eest ei kaitse, vastupidi: pehme talve korral on märjad kattekangad head pesad seenhaigustele.
Aianduskauplustes müüakse ka pakase- ehk roosikattekangast, mis on valget värvi viltjas riie.
Odavaim moodus on kuuseoksad. «Need koguvad enda ümber hästi lund ja see on parim tekk. Raske on aga siis, kui tulevad karmid külmad ja lund veel ei ole,» põhjendas Marrandi.
Katma peab nii, et taim ei jääks õhupuudusse ega läheks hauduma. Liigniiskuse eest on taimi hea kaitsta klaastahvlite ja kuuseokstega. «Klaas laseb valguse läbi, ka õhk pääseb ligi, kuid taimede lehekodarikku vesi ei pääse,» selgitas Marrandi. «Klaastahvlile tuleks peale asetada kivike, et tuul seda ei nihutaks, ja hiljem paar kuuseoksa kevadise päikese eest.»
Katete eemaldamisega kevadel Marrandi kiirustada ei soovita, seda tuleb teha järk-järgult. Varjutuskangaid ei tohiks ära võtta enne, kui maapind on täielikult sulanud ja taim saab vabalt juua.
Päikesepõletuse eest soovitas Marrandi taimi katta alles varakevadeks (veebruariks), kuid nii hilisel katmisel on ka omad ohud. «Viimased talved on näidanud, et sel ajal, kui kevadpäike taimede maapealset osa juba äratama hakkab, aga juured maa seest tilkagi vett veel kätte ei saa (tekib füsioloogiline kuivus), on katmisega alustada hilja. Selle vältimiseks soovitan varjutuskangad juba enne talve peale tõmmata,» lausus ta.
Bambuskepid on vastupidavad taimetoed, kattekanga võib kinnitada spiraalselt nööriga sidudes või kinni tõmmata kaablisidemega.
Bambuskepid või muud toed on mõistlik suruda maa sisse siis, kui maa pole veel külmunud. «Bambuskeppidega toestamine aitab hoida taimel oma vormi, mis muidu võib lume raskuse all kevadeks tundmatuseni muutuda. Kui taim rohelist varjutuskangast ei vaja, võiks toed ülemisest otsast omavahel kokku siduda,» soovitas Marrandi.
Marrandi lisas, et selline ettevalmistus talveks on tulus näiteks ümarate elupuuvormide puhul. «Samba- ja koonusekujulised okaspuud (nt kaljukadakas «Skyrocket») on hea siduda nööriga kokku spiraalselt, et lumi võra ära ei rikuks,» märkis ta.
Kata ja kaitse
• Pakasekaitset vajavad roos, elulõng, parukapuu, budleia, kämmalvaher, värd-nõiapuu, puispojeng, keerdremmelgas.
• Liigniiskuse eest vajavad kaitset õuekaktused, tääkliilia, leviisia, mitmed sibullilled, võrk-mägisibulad ja mägisibula karvakestega liigid, millele jääb vesi karvakeste vahele liiga kauaks pidama.
• Näriliste ja kitsede eest vajavad kaitset viljapuud, kuid ohustatud on ka kukerpuud, jugapuud, elupuud. Taimekaitsevahend Plantskydd ei meeldi kitsedele ja jänestele. Kastutada võib võrke ja tüvekaitseid.
• Istutusjärgsel kevadel võiks varjutada kõiki okaspuid. Kevadise päikesepõletuse suhtes on eriti tundlikud okaspuud, millel on sinised, kollased või valgekirjud okkad.
Varjutamist vajavad okaspuud (hiina kadakas «Stricta», sabiina kadakas «Variegata», mägiebaküpress «Boulevard», hariliku elupuu «Rheingold» ning enamik kanada kuuse sorte), rododendron, pukspuu, iileks, igihaljad tuhkpuud, igihaljad kikkapuud, igihali, mitu igihaljast kiviktaimlalille.
Kiviktaimlalilledest tuleks varjutada ja liigniiskuse eest kaitsta isegi nii-öelda kiviktaimla klassikat: aubrieeta, liivatee, kivirik, padjandfloks, mägisibul.
Merit Männi,
Järva Teataja, 19.11.2013
