Mõned talupidajad elavad järjepidevalt maal ega kujuta elu teistmoodi ettegi, samas kui paljud nõukogudeaegsed maamajapidamised on hingusele läinud. Väikesed traditsioonilised talud ei jää konkurentsis ellu, suurtalunikke pole palju.
Millised inimesed tänapäeval maale lähevad? Mõned on romantikud ja lähevad seda otsima. Esimesel talvel selgub, et maja ei pea piisavalt sooja ja kui ei küta, ongi külm. Puud saavad otsa, ostetakse kuiva puu nime all vaevalt paar kuud seisnud puud, mis õiget sooja ei anna, tahmavad lõõre ja korstnat. Hanged on rinnuni ja taevast tuleb muudkui juurde. Kevadel on pori, kingaga käia ei saa. Tuleb kaunis suvi, kuid muruniitmine tüütab ja lõputu võitlus muttidega ajab ahastuse peale. Sügisel külmade saabudes selgub, et küttepuude varumine ununes sootuks. Jääb üle tõdeda, et maaelu ei ole 21. sajandi inimese jaoks ja tuleb kolida tagasi linna.
Teine seltskond on targem ja annab endale maaelu raskustest aru. Nad elavad suvel maal ja talvel linnas. Kolmas seltskond saab aru maaelu raskustest ja ikka tulevad sinna. Lihtsalt süda kutsub ja teisiti ei saa. Linnas elamine on piin, korteris elamine mõttetu, mehel pole midagi teha. Mõni tuleb tagasi esivanemate tallu, mõni ostab vana talukoha.
Mina kuulun viimasesse gruppi. Kasvasin linnas, ning tulin vanaisa talu pidama. See pole olnud lihtne ega odav. Inimväärne elu, kus ka laste arenemisvõimaluste ja kasvutingimuste eest hoolt kantakse, pole paljudele jõukohane. Lasterikkas peres ühe autoga hakkama ei saa, vähemalt üks peab olema mahtuniversaal. Kui esivanemate pärandus on piirkonna üks suurimaid talukomplekse, siis selle eest hoolitsemine on kulukas, energiat ja suurt töömahtu nõudev. On eelistuste küsimus, kas rõõm oma hoitud ja arendatud elukeskkonnast kaalub üle kogu selleks tehtud töö ja vaeva. Mina vastan kindlalt jah, aga olles rohkem kui 20 aastat seda vankrit vedanud, saan väga hästi aru inimestest, kes ühel hetkel käega löövad.
Vähe on inimesi, kes ettevõtjana hakkama saavad, veelgi raskem on olla talupidaja. Tänapäeva põllumajandus nõuab suuri investeeringuid, lisaks tahtmisele ja suurele töövõimele on vaja tarkust, ettevõtlusjulgust ja kõrget stressitaluvust. Vahendid, mille eest vajalikud investeeringud tehakse, kuuluvad tavaliselt pangale ja on suured summad. Ükskord hakkavad investeeringud küll ära tasuma, kuid selleks ajaks on laenude toel soetatud tehnika amortiseerunud, vaja on uusi ja nii laenukarusell keerleb. Seejuures sõltub põllumehe käekäik ja võetud laenude teenindamine suurel määral ilmast, saagile ei saa kunagi kindel olla.
Siiski on võimalik ka väiketaluna majandada, tuleb leida oma nišš. Muidugi, väikesest tootmisest tuleb ka väiksem tulu, kuid sageli peetaksegi väiketäht teise töö kõrvalt. Ainuüksi millegi tootmisest on vähe, see tuleb ka maha müüa. Küllap on nišše palju, ei oska öelda, millised tasuvad majanduslikult ära. Enne alustamist tuleb kindlasti teha äriplaan. Reeglina saavad sellisteks niššideks olla suurt inimtööjõudu nõudvad tegevused nagu aiandus, ilupuude-põõsaste istikute, seemikute ja taimede tootmine, jõulupuude kasvatamine, mesindus, lammaste, lihaveiste, karusloomade, väikeloomade, jaanalindude, laamade kasvatus. Nišitootmise korral peaks müügisihid seadma ka piiri taha. Mõistlik on koopereeruda ja pakkuda laiemat sortimenti ja teenuste valikut, kui üksinda pusides. Usun, et ruumi on ka turismitalude arendamisel. Ainult magamiskoht turiste ei peibuta. Lisaks peaks pakkuma atraktsioone. Lase ainult fantaasial lennata!
Heiki Kruusalu, Mardi talu peremees Kehra külast
Sõnumitooja, 02.10.2013
