Talu pidama või mitte?

Talu pidama või mitte?

Mõned talupidajad elavad järjepidevalt maal ega kujuta elu teistmoodi ettegi, samas kui pal­jud nõukogudeaegsed maamajapidamised on hingusele läinud. Väikesed traditsioonilised talud ei jää konkurentsis ellu, suurta­lunikke pole palju.

Millised inimesed tänapäeval maale lähevad? Mõned on ro­mantikud ja lähevad seda otsi­ma. Esimesel talvel selgub, et maja ei pea piisavalt sooja ja kui ei küta, ongi külm. Puud saavad otsa, ostetakse kuiva puu nime all vaevalt paar kuud seisnud puud, mis õiget sooja ei anna, tahmavad lõõre ja korstnat. Hanged on rinnuni ja taevast tu­leb muudkui juurde. Kevadel on pori, kingaga käia ei saa. Tuleb kaunis suvi, kuid muruniitmine tüütab ja lõputu võitlus muttide­ga ajab ahastuse peale. Sügisel külmade saabudes selgub, et küttepuude varumine ununes sootuks. Jääb üle tõdeda, et maa­elu ei ole 21. sajandi inimese jaoks ja tuleb kolida tagasi linna.

Teine seltskond on targem ja annab endale maaelu raskustest aru. Nad elavad suvel maal ja talvel linnas. Kolmas seltskond saab aru maaelu raskustest ja ik­ka tulevad sinna. Lihtsalt süda kutsub ja teisiti ei saa. Linnas elamine on piin, korteris elami­ne mõttetu, mehel pole midagi teha. Mõni tuleb tagasi esivane­mate tallu, mõni ostab vana ta­lukoha.

Mina kuulun viimasesse gruppi. Kasvasin linnas, ning tu­lin vanaisa talu pidama. See po­le olnud lihtne ega odav. Inim­väärne elu, kus ka laste arene­misvõimaluste ja kasvutingi­muste eest hoolt kantakse, pole paljudele jõukohane. Lasterikkas peres ühe autoga hakkama ei saa, vähemalt üks peab olema mahtuniversaal. Kui esivanema­te pärandus on piirkonna üks suurimaid talukomplekse, siis selle eest hoolitsemine on kulu­kas, energiat ja suurt töömahtu nõudev. On eelistuste küsimus, kas rõõm oma hoitud ja arenda­tud elukeskkonnast kaalub üle kogu selleks tehtud töö ja vaeva. Mina vastan kindlalt jah, aga ol­les rohkem kui 20 aastat seda vankrit vedanud, saan väga hästi aru inimestest, kes ühel hetkel käega löövad.

Vähe on inimesi, kes ettevõt­jana hakkama saavad, veelgi raskem on olla talupidaja. Täna­päeva põllumajandus nõuab suuri investeeringuid, lisaks tahtmisele ja suurele töövõimele on vaja tarkust, ettevõtlusjulgust ja kõrget stressitaluvust. Vahen­did, mille eest vajalikud inves­teeringud tehakse, kuuluvad tavaliselt pangale ja on suured summad. Ükskord hakkavad investeeringud küll ära tasuma, kuid selleks ajaks on laenude toel soetatud tehnika amortisee­runud, vaja on uusi ja nii laenukarusell keerleb. Seejuures sõl­tub põllumehe käekäik ja võetud laenude teenindamine suurel määral ilmast, saagile ei saa ku­nagi kindel olla.

Siiski on võimalik ka väiketaluna majandada, tuleb leida oma nišš. Muidugi, väikesest tootmisest tuleb ka väiksem tu­lu, kuid sageli peetaksegi väike­täht teise töö kõrvalt. Ainuüksi millegi tootmisest on vähe, see tuleb ka maha müüa. Küllap on nišše palju, ei oska öelda, milli­sed tasuvad majanduslikult ära. Enne alustamist tuleb kindlasti teha äriplaan. Reeglina saavad sellisteks niššideks olla suurt inimtööjõudu nõudvad tegevu­sed nagu aiandus, ilupuude-põõsaste istikute, seemikute ja taimede tootmine, jõulupuude kasvatamine, mesindus, lammaste, lihaveiste, karuslooma­de, väikeloomade, jaanalindude, laamade kasvatus. Nišitootmise korral peaks müügisihid seadma ka piiri taha. Mõistlik on koope­reeruda ja pakkuda laiemat sorti­menti ja teenuste valikut, kui ük­sinda pusides. Usun, et ruumi on ka turismitalude arendamisel. Ainult magamiskoht turiste ei peibuta. Lisaks peaks pakkuma atraktsioone. Lase ainult fantaa­sial lennata!

Heiki Kruusalu, Mardi talu peremees Kehra külast
Sõnumitooja, 02.10.2013

 

2013-10-02T10:00:00+00:00Kolmapäev, 2. oktoober, 2013|Uudised|