Kõrge diislikütuse hind teeb traktori töö kalliks ja sunnib üha sagedamini mõtlema kokkuhoiule – eesmärk peaks olema kütusekulu viimine tasemele, kus töö oleks majanduslikult tasuv.
Kokkuhoidu nähakse mootori võimsuse maksimaalses kasutamises, eriti raskematel töödel: kui sageli vahetatakse käike, näiteks mitmesuguse raskusega põllu kündmisel. Sellistel juhtudel oleks soovitatav kasutada astmevaba jõuülekandega traktorit. Rusikareegel on, et maksimaalne kütusekokkuhoid saavutatakse siis, kui mootori maksimaalsest jõust kasutatakse 80%. Saksa põllumehed on teinud palju sellekohaseid arvutusi ja andnud hulgaliselt soovitusi kütuse kokkuhoiuks. Kui näiteks mulda haritaks künnita (pindmine harimine), oleks kokkuhoid 60 liitrit hektari kohta. Kuid siin tuleb arvestada võimalikke lisakulusid täiendavale taimekaitsele ja siis otsustada.
Vähetähtis pole ka mootori õige sissetöötamine ja pidev hooldamine. Erilist tähelepanu on juhitud nii õhu- kui ka kütusefiltri regulaarsele puhastamisele. Silma järgi soovitatakse hinnata mootori kütuse sisseandmise režiimi väljalasketorust väljuva suitsu järgi. Kui mootor pärast kiirendamist suitseb ka täiskoormusel töötades, tuleb mootorit hooldekojas kontrollida ja vajaduse korral reguleerida. Kontrollida tuleb ka väljalaskegaaside koostist ja nendes olevate kahjulike jääkide korral mootor reguleerida. See võib suurendada efektiivsust 5–6%. Väikesed lisaseadmed, nagu kliimaseade, ja ebatihe õhkpidurite kompressor on n-ö kütusesööjad. Esimene kulutab täiskoormusel töötades kuni 3 kW võimsust, mis vastab ligikaudu ühele liitrile kütusele tunnis, teist tuleb aga väga hoolega kontrollida ja avastatud ebatihedus kõrvaldada.
Automaatika aitab säästa. Kui mootor on korras ja hooldatud, väheneb kütusekulu kuni 15%. Puhas õhufilter vähendab kütusekulu ümmarguselt 5%. Õigeaegne jahutusradiaatori puhastamine võib kütust säästa kuni 7%. Lekkimised suurendavad kütusekulu 3%. Alati vajavad kontrollimist pihustid.
Rasketel töödel on võimalik kütust kokku hoida, kui mootorit paremini koormata. Näiteks künnil või sügavkobestamisel tuleks mootorit koormata maksimaalse võimsuse piiril. Reeglina saadakse suurim võimsus ja väiksem kütusekulu traktorimootori 80% nimipööretel. Nii saaks kütust säästa 13%. Kui 100hobujõuline traktor põletab näiteks tunnis 14 liitri asemel nüüd ainult 13 liitrit ja pole seejuures aeglasem, on kokkuhoid olemas. Mootori sellisel optimaalsel režiimil hoidmine nõuab juhilt suurt tähelepanu. Niipea kui koormus väheneb, tuleb lülitada sisse kõrgem käik, et maksimaalvõimsuse juures pöördeid langetada. Rasketel lõikudel tuleb tagasi lülitada, et pöörded edasi ei väheneks. Kiirelt vahelduvatel koormustel on pöörete sobitamine tüütu. Siin aitab automaatlülitus ja mootor-jõuülekande juhtimissüsteem.
Kokkuhoidu annab ka töötingimustele vastava õige rõhu kasutamine rehvides. Olenevalt tingimustest võib rõhk olla 1,2 kuni 3,0 baari. Põllul töötades võiks olla 1,2 ja maanteel 3,0 baari. Tingimustele vastava rõhu kasutamine annab 15–16% säästu. Kui vahetuvad pidevalt näiteks põld ja tee, on rõhu muutmine raske. Uuematel traktoritel on rehvirõhu reguleerija olemas.
Pöörete arv alati oluline. Kergetel töödel ei tööta mootor täie võimsusega. Siis tuleb töötada madalatel pööretel. Kui näiteks väetiskülvil või taimekaitsetöödel vajatakse jõusiirdevõlli pöördeid 540 p/min, tuleks lülitada ökonoomsed pöörded 540E. Sellisel juhul on mootori pöörded 1700 p/min. Üks 100hobujõuline traktor võib seeläbi kütust säästa 1 l/h (14%). Väga kergetel töödel sobivad vahel ka jõusiirdevõlli pöörded 1000 p/min. Mootor töötab siis madalatel pööretel 1200 p/min.
Teedel saab sõita säästlikult, kui mootori pöörded on väikesed. Selle eelduseks on suurt kiirust võimaldav jõuülekanne. Sõites näiteks traktoriga, mille tehasekiirus on 50 km/h, 40kilomeetrise tunnikiirusega, langevad mootori pöörded 1800-le p/min. Kütuse kokkuhoid tasasel teel sõitmisel on kuni 15%. Kui traktori tehasekiirus on 65 km/h ja sõidame kiirusega 40 km/h, on kokkuhoid 20%. Sõites kallakteel, pidevalt mäest üles ja alla või kui tuleb sageli peatuda, on kokkuhoid tühine.
Kui liigsed lisaraskused (esilisaraskus, frontaallaadur) puuduvad, saab teedel sõitmisel kütust säästa. Teisalt neelab traktor enam kütust, kui põllul töötamisel pole piisavalt lisaraskust. Traktori ratta nühamus (libisemine) suureneb, mis vähendab tootlikkust ja suurendab kütusekulu. Tehtud katsed näitasid, et kütust võib kokku hoida kuni 3%. 140hobujõuline traktor ilma lisaraskusteta kulutas kultiveerimisel kütust 5,8 l/ha. 450 kg raskuse lisamisel oli kütusekulu 5,7 l ja 800 kg raskuse korral 5,64 l/ha.
Ka põllutööriistu tuleb hooldada. Nürid terad-noad tuleb õigel ajal vahetada. Teravate nugade-teradega masinate vedu on kergem ja jõusiirdevõllile rakendatakse vähem jõudu. Katsed on näidanud, et teravate nugadega niidukite, pallipresside võimsustarve on keskmiselt 3 kW (15%) väiksem.
Mullaharimisel tuleb alati ainult nii sügavalt harida, kui tegelikult vaja. Seejuures adra õige asend säästab kütust. Praktikas on kütust säästetud kuni 33%, kui pärast adra täielikku reguleerimist sobitati õigeks adra veojõu keskpunkt ja külgkalle.
Uue tehnika ostul tuleks esmalt valida sobiv mullaharimise, külvi jm haaketehnika (töölaiuse, võimsuse vajadus jm) ning seejärel sellele vastav traktori võimsus, kuna traktorite valik võimsuse järgi on väga suur. Vastupidiselt talitades, aga nii algusaastatel meil tihti läkski, jääb võimsust üle või tuleb puudu, st kas põletame mõttetult eurosid või ostame juurde lisavõimsust.
Võimsust ei tohi tühjalt raisata. Uue traktori ostmisel tuleb uurida täpselt selle kütusekulu parameetreid ja seda mitte prospekti järgi, vaid masinkatsetuse andmete alusel. Näiteks aitab süsteem Load-Sensing-Hydraulik kütet kokku hoida, sest pidevalt jälgitakse hüdrosüsteemi õli survet ja taset. Ekstreemsemal juhul on kütuse kokkuhoid kuni 3 liitrit tunnis. Süsteemi enammaksumus tasub end ära.
See süsteem tagab traktori täieliku töörežiimi juba mootori 50% nimipöörete juures. Lihtne hüdraulikasüsteem ei tööta sageli korralikult isegi mootori täispööretel. Kokkuhoid väljendub ka frontaallaaduri kasutamisel, mis tavalise süsteemi korral töötab kasulikult ainult 30% ajast.
Võiks ju küsida, kas suur traktor on “janusem” kui väike, sest kui suur traktor teeb väikesest rohkem tööd, siis vajab ta ka rohkem kütust.
Põldkatsetel selgus, et suur traktor kulutas hektari kündmiseks keskmiselt 15–16 liitrit diislikütust, mis pole sugugi rohkem kui keskmise võimsusega traktoritel. Seejuures oli adra sahkade arv erinev, tootlikkus aga peaaegu võrdne. Suured traktorid on enamasti 6- või 7sahalised, keskmised peamiselt 5sahalised. Kui väike traktor töötab täistuuridel, siis suur kasutab vaid osa võimsusest (töötab madalamatel pööretel) ja säästab sellega ka kütust. Kui keskmisena künti tunnis 1,1 ha ja selleks kulus 16,5 l, siis suurel traktoril kulus kütust mõnevõrra vähemgi, mis kinnitab, et suure traktori kütusekulu ei ole alati suurem kui väiketraktoril.
Ilmar Karjane, tehnikateadlane
Äripäev, 20.12.2012
