Tugevad maapered on rahvaarvu tõstjad. Nii on see alati olnud. Nüüd enam pole.
Sigiv rahvas lahkub, vanad kaovad. Edukas ärimees, kes on osaline mitmes Eesti suuremas agrofirmas, on vaimustuses sellest, et endise kolhoosi, kus tegutses 235 inimest, maadega saab nüüd hakkama kolm inimest. On see hea? Paarkümmend aastat tagasi käis sün elu: töötati, kasvatati lapsi, sporditi, pidutseti jne. Nüüd on kehvematel maadel võsa ja paremaid maid künnab võõras raha. See ei ole hea. Tehnilise progressi ja vabaturu võimaluste vastu muidugi ei taha olla, kuid mingid hoovad peaks riigil ning rahval maaelu sundlõpetamise vastu ikka olema või tekkima.
Tänapäeval jälgib moodsas suurlaudas automaatikaga juhitavate seadmete tööd ainult üks eriharidusega insener (varem karjak). Lehm läheb ise sööma ja lüpsiautomaadi juurde, kui tahtmine tuleb, siis jooma või selga sügama. Sööt tuleb ise lauta, sõnnik läheb ise välja. See kõik on ju võimas ja uhke värk! Samamoodi saab ka sigalas ja põllul raske füüsilise inimtöö asendada moodsate kõrgautomatiseeritud masinate tööga. Sellise tehnika hooldusfirmad võivad paikneda kuitahes kaugel ja järelevaatav insener võib sinna tulla 50-60 km kauguselt „tõmbekeskusest" (halb sõna). Nii et põllumajandusliku tootmise pärast pole kohalikke inimesi üldse vaja. Ja siis tekib vurlel küsimus, et milleks neid matse maal üldse pidada. Kobigu linnadesse koos oma valdade ja kõige muuga. Ja kui nüüd ratsionaalselt arutada, siis piimakombinaate, tapamajasid ja teraviljahoidlaid pole rohkem vaja kui ainult kolm-neli terve Eesti peale. Võib-olla piisaks, kui igaüht oleks ainult üks, kusagil Jõgeva kandis. Transpordifirma paikneks ka seal, veab toorme kokku ja purki pandud tooted laiali. Vurlel justkui õigus? Seejuures võib taoline areng isegi väga perspektiivikas olla ja eesti rahvale ka kasulik, kui vabanevatele inimestele on enne leitud rakenduskohad. See peaks valitsejate ülesanne olema, kuna taolise hiigelreformi läbiviimiseks tuleb välismaised suurfirmad jälle kohale hüüda. See on lihtne, nagu elu on näidanud, töökohti kaotatute asemele ei teki aga kuidagi.
Rahvusvahelistel hiigelkorporatsioonidel on käkitegu tekitada Jõgevamaale selline agrotööstuskompleks, kuhu kõik Eesti piimajõed kokku voolavad ja kus mõne maja ühest otsast aetakse kari sisse ning teisest otsast tulevad vorsti-, singi-, süldi-ja karbonaadivagunid välja. Veel vägevam kui moodne laut! Vurle asju nii ette kujutabki. Mats ei ole sellega päri, arvab, et asjad on natuke keerukamad. Ta arvab, et vurle saeb niimoodi ka seda oksa, millel ise istub, sest ka kogu muu tööstuse jaoks poleks Eestis rohkem vaja kui ühte tehast. Näiteks üks puidutöötlemiskompleks Luuale: ühest otsast lastakse palgid sisse, teisest otsast tuleb pruss, lõppvärvitud laud, uksed, aknad, mööbel, paber jne välja. Väga efektiivne ju! Teised puidutöödejad lakkugu panni! Ja vurle kerigu ka Tallinna või kohe Soome! Geopoliitiliselt ei ole see suur katastroof. Mingu pealegi! Kui riik koos maailma vägevatega seda tahab, on see ju igal juhul ka võimalik. Aga kas see meile kui rahvale ikka on hea? Mats arvab, et võtame asja rahulikult: „Andkem aega atra seada!"
Mõisate, väiketalude ja kolhooside aeg on nüüd möödas. Midagi peab nende asemele tulema. Selleks on moodne suurtalu, mis ei mõtle ainult ühe toote võimalikult efektiivsele tootmisele ja selle maailmaturule viimisele, vaid leiab koha oma mitmekülgsele toodangule eelkõige kohapeal ning rakendab kohalikud inimesed. On vaja suurtalunikku, kes mõtleb töö- ja olmekesk-konnale, kus tema inimesed töötavad, toetab valda ning selle kaudu nii haridust kui kultuuri ja eelkõige ikka kohalikku inimest. Mart Timmil on see vist õnnestunud: tema kaudu loodud põllumajanduses ja kaubanduses on töö 170 inimesele, põllumaad 1500 ha koos rendiga, sigalad, tapamaja, kauplused oma ning teiste talunike toodangu realiseerimiseks jne. See on tema valdus. Kõikjal aga kindel perekonna peremehekäsi asja juhtimas. Ei mingit mõisa köit. Nii et võimalik on. Aga mis vigurite ja hinnaga ta suudab dumping-hindadega välismaa kaupadega üle ujutatud turul püsida? Seda teab ainult Mart ise. Aga mis siis teha?
See, et kõikjal toimub linnastumine ja kõigi tegevuste tsentraliseerimine, mille vastu ei ole midagi teha, ei ole igatahes piisav põhjendus selleks, et maa tühjenemise vastu mitte midagi ette ei võeta. Peavad ju olemas olema mingid variandid, mis elu Eestis (maal) säilitada aitavad. On selleks süs hobitalud või eramukohad, maksusoodustused või transpordi-kompensatsioonid, turism, piirkondlikud arenduskeskused, lihtne inimlikkus, naturaalmajandus, ümberõpe või miski muu. Võib-olla on viimane aeg valitsuse, tipp-teadlaste ja aateliste ettevõtjate eestvõtmisel käivitada projekt ..Väikerahva elujõu tõstmise teed". Et teema on rahvusvahelise tähtsusega, on euroraha pealesaamine tagatud. Toimuksid konkursid ja võitjate ülekuldamine. Kõik nii, nagu peab! Lootus taastub!
Andri Needo,
Võrumaa Teataja, 22.03.2014
