Tugevad maapered on rahvaarvu tõstjad

Tugevad maapered on rahvaarvu tõstjad

Tugevad maapered on rah­vaarvu tõstjad. Nii on see alati olnud. Nüüd enam pole.

Sigiv rahvas lahkub, vanad kaovad. Edukas ärimees, kes on osaline mitmes Eesti suu­remas agrofirmas, on vai­mustuses sellest, et endise kolhoosi, kus tegutses 235 inimest, maadega saab nüüd hakkama kolm inimest. On see hea? Paarkümmend aas­tat tagasi käis sün elu: töö­tati, kasvatati lapsi, sporditi, pidutseti jne. Nüüd on keh­vematel maadel võsa ja pa­remaid maid künnab võõras raha. See ei ole hea. Tehnili­se progressi ja vabaturu või­maluste vastu muidugi ei ta­ha olla, kuid mingid hoovad peaks riigil ning rahval maa­elu sundlõpetamise vastu ik­ka olema või tekkima.

Tänapäeval jälgib mood­sas suurlaudas automaatika­ga juhitavate seadmete tööd ainult üks eriharidusega in­sener (varem karjak). Lehm läheb ise sööma ja lüpsiautomaadi juurde, kui tahtmi­ne tuleb, siis jooma või selga sügama. Sööt tuleb ise lau­ta, sõnnik läheb ise välja. See kõik on ju võimas ja uhke värk! Samamoodi saab ka si­galas ja põllul raske füüsilise inimtöö asendada moodsa­te kõrgautomatiseeritud ma­sinate tööga. Sellise tehnika hooldusfirmad võivad paik­neda kuitahes kaugel ja järelevaatav insener võib sin­na tulla 50-60 km kauguselt „tõmbekeskusest" (halb sõ­na). Nii et põllumajandusli­ku tootmise pärast pole ko­halikke inimesi üldse vaja. Ja siis tekib vurlel küsimus, et milleks neid matse maal üld­se pidada. Kobigu linnades­se koos oma valdade ja kõi­ge muuga. Ja kui nüüd ratsionaalselt arutada, siis pii­makombinaate, tapamajasid ja teraviljahoidlaid pole roh­kem vaja kui ainult kolm-neli terve Eesti peale. Võib-olla piisaks, kui igaüht oleks ai­nult üks, kusagil Jõgeva kan­dis. Transpordifirma paik­neks ka seal, veab toorme kokku ja purki pandud too­ted laiali. Vurlel justkui õi­gus? Seejuures võib taoli­ne areng isegi väga perspek­tiivikas olla ja eesti rahvale ka kasulik, kui vabanevatele inimestele on enne leitud rakenduskohad. See peaks va­litsejate ülesanne olema, kuna taolise hiigelreformi lä­biviimiseks tuleb välismai­sed suurfirmad jälle koha­le hüüda. See on lihtne, na­gu elu on näidanud, töökohti kaotatute asemele ei teki aga kuidagi.

Rahvusvahelistel hiigel­korporatsioonidel on käkite­gu tekitada Jõgevamaale sel­line agrotööstuskompleks, kuhu kõik Eesti piimajõed kokku voolavad ja kus mõne maja ühest otsast aetakse ka­ri sisse ning teisest otsast tu­levad vorsti-, singi-, süldi-ja karbonaadivagunid välja. Veel vägevam kui moodne laut! Vurle asju nii ette kuju­tabki. Mats ei ole sellega pä­ri, arvab, et asjad on natu­ke keerukamad. Ta arvab, et vurle saeb niimoodi ka seda oksa, millel ise istub, sest ka kogu muu tööstuse jaoks po­leks Eestis rohkem vaja kui ühte tehast. Näiteks üks puidutöötlemiskompleks Luuale: ühest otsast lastakse pal­gid sisse, teisest otsast tu­leb pruss, lõppvärvitud laud, uksed, aknad, mööbel, pa­ber jne välja. Väga efektiiv­ne ju! Teised puidutöödejad lakkugu panni! Ja vurle keri­gu ka Tallinna või kohe Soo­me! Geopoliitiliselt ei ole see suur katastroof. Mingu pea­legi! Kui riik koos maailma vägevatega seda tahab, on see ju igal juhul ka võimalik. Aga kas see meile kui rahva­le ikka on hea? Mats arvab, et võtame asja rahulikult: „Andkem aega atra seada!"

Mõisate, väiketalude ja kolhooside aeg on nüüd möödas. Midagi peab nen­de asemele tulema. Selleks on moodne suurtalu, mis ei mõtle ainult ühe toote või­malikult efektiivsele toot­misele ja selle maailmaturu­le viimisele, vaid leiab koha oma mitmekülgsele toodan­gule eelkõige kohapeal ning rakendab kohalikud inime­sed. On vaja suurtalunikku, kes mõtleb töö- ja olmekesk-konnale, kus tema inimesed töötavad, toetab valda ning selle kaudu nii haridust kui kultuuri ja eelkõige ikka ko­halikku inimest. Mart Timmil on see vist õnnestunud: tema kaudu loodud põllu­majanduses ja kaubanduses on töö 170 inimesele, põllu­maad 1500 ha koos rendiga, sigalad, tapamaja, kauplused oma ning teiste talunike too­dangu realiseerimiseks jne. See on tema valdus. Kõikjal aga kindel perekonna peremehekäsi asja juhtimas. Ei mingit mõisa köit. Nii et või­malik on. Aga mis vigurite ja hinnaga ta suudab dumping-hindadega välismaa kaupa­dega üle ujutatud turul püsi­da? Seda teab ainult Mart ise. Aga mis siis teha?

See, et kõikjal toimub lin­nastumine ja kõigi tegevus­te tsentraliseerimine, mil­le vastu ei ole midagi teha, ei ole igatahes piisav põhjen­dus selleks, et maa tühjene­mise vastu mitte midagi et­te ei võeta. Peavad ju olemas olema mingid variandid, mis elu Eestis (maal) säilitada ai­tavad. On selleks süs hobita­lud või eramukohad, maksu­soodustused või transpordi-kompensatsioonid, turism, piirkondlikud arenduskes­kused, lihtne inimlikkus, na­turaalmajandus, ümberõpe või miski muu. Võib-olla on viimane aeg valitsuse, tipp-teadlaste ja aateliste ettevõt­jate eestvõtmisel käivitada projekt ..Väikerahva elujõu tõstmise teed". Et teema on rahvusvahelise tähtsusega, on euroraha pealesaamine tagatud. Toimuksid konkur­sid ja võitjate ülekuldamine. Kõik nii, nagu peab! Lootus taastub! 

Andri Needo,
Võrumaa Teataja, 22.03.2014 

 

2014-03-23T10:00:00+00:00Pühapäev, 23. märts, 2014|Uudised|