Turu madalseis näitab kätte Eesti piimanduse haprad kohad

Turu madalseis näitab kätte Eesti piimanduse haprad kohad

Pole kahtlustki, et 2014. aasta jääb kogu Eesti toidusektorile kauaks meelde. Saagid on olnud suured, hinnad madalad või kõikuvad. Tugeva panuse ebakindlusesse on andnud Venemaa turu peaaegu täielik ärakukkumine.

Aasta algas Venemaa pii­rangutega Eesti piima- ja ka­latööstustele. Olukord tundus juba lahenevat, kuni saabus 7. august. Venemaa kehtestas sisseveokeelu valdavale osale Euroopa Liidu toidukaubast. Nii laiaulatuslikku ja järsku turumuutust rahuajal annab ka ajaloost otsida.

Kogu mäng turul muutus päevapealt. Kõikide Euroopa Liidu riikide ettevõtjad hak­kasid otsima oma kaubale uu­si turge. Kellel mureks puu­viljad, kellel näiteks piim. Sel­gelt kõige suuremad kanna­tajad on Venemaa piiri äär­sed riigid, kes majanduslikel ja ajaloolistel põhjustel on ol­nud rohkem sealsel turul esin­datud.

Konjunktuuriinstituut reh­kendas Eesti nii-öelda saama­ta jäänud tuluks ligi 150 miljo­nit eurot, sest hinnalöögi said ka Leetu toorpiima müünud põllumehed. Venemaale suu­natud Leedu tööstused kaota­sid lihtsalt oma turu.

Nüüd on vaatenurga küsi­mus, kas räägime praegu Ve­nemaaga seotud kahjudest või käsitleme seda juba uue normaalsusena. Ma julgeks öel­da, et realiseerus prognoo­situd risk. Maailmapoliiti­kat vaadates on raske ka nä­ha, millal Venemaa turg võiks taas avaneda.

Seega saame otsida olu­korraga kohanemise võima­lusi. Meil on rohkesti rohu­maid, efektiivne piimatoot­mine ja kvaliteetne tulemus. Kriis näitas ära palju räägitud ja osundatud mure, et tootmi­ses oleme maailmaklassi tegijad, kuid töötlemises ja müü­gis tagasihoidlikumad.

Kuna tegu on eelkõige Eu­roopa Liidu ja Venemaa va­helise konfliktiga, siis loomu­likult peavad leevendavad meetmed tulema Euroopa Liidu tasandilt. Lisaks tava­pärastele turukorralduslikele meetmetele otsibki Brüssel praegu võimalust Baltimaade ja Soome piimatootjatele lisatoetuste maksmiseks. Leeven­dust tooksid kindlasti uued tu­rud, kuid nendelegi jõudmine võtab aega.

Vähem on olnud püsti küsi­mus meie piimasektori visioo­nist ja struktuurist. Piimandu­se strateegia 2012-2020 seab eesmärgiks toota aastas ligi 1 miljon tonni piima. Vähem on küsitud, kas me suudame seda piimakogust piisavalt väärindada ja seejärel eksportida, sest Eesti siseturg vajab vaid poolt sellest kogusest. Prae­gune olukord näitab selgelt, kui riskantne on toota (toor) piima ekspordiks ja seda veel ühel või teisel moel avalikest vahenditest soodustada.

Eesti piimasektor vajab struktuurset muutust. Peame kasutama kriisi ära piimasektori muutmiseks, et tu­levikus oleksime tugevamatel jalgadel. See tähendab eelkõi­ge suuremat koondumist ühis­tutesse, koostöökoha leidmist tootjate ja töötlejate vahel.

Uuenenud tootmise ja tööt­lemise struktuur annaks mei­le suuremad tootmis- ja töötlemismahud, investeerimisvõimekuse ja suutlikkuse müüa kaugemale kui Venemaa.

Pudelikaelaks kipubki praegu jääma töötlemine. Riik on omalt poolt loomas võima­lusi sellisteks investeeringuteks maaelu arengukava raa­mes, nüüd peavad ettevõtjad nende kasutamiseks tasuvad võimalused otsima.

Suurem koostöö aitab meid edasi, aga pole kindlasti võluvits. Samas kui vaatan Eesti piimasektori järjekindlat edenemist viimasel ajal, siis an­nab see kindlust, et tahtmi­se korral suudab sektor ühi­se eesmärgi nimel seljad kok­ku panna.

Artikkel ilmus Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverentsi "Piimafoorum 2014" kogumikus.

Ivari Padar (põllumajandusminister), 21.11.2014, Põhjarannik, lk 2. 

 

2014-11-21T10:00:00+00:00 Reede, 21. november, 2014|Uudised|